Kuna viimane kord anti mulle lausa nimekiri, kellest võiks veel kirjutada, siis pidin vaimu teritama ning taas klaviatuuri taha istuma. Ja ehkki nuriseti selle üle, et ma diskrimineerin naisi, siis ei tee ma ka "naiste eri", nagu üheks ideeks oli, vaid "sulatan" naisseltskonna vaikselt sisse. Kes ütles, et elu peab kerge olema?

Esimene inimene, kellest jutt, astub ruumi alati laialt särava heatahtliku naeratusega. Temast kiirguv optimism ulatub mitme meetri kaugusele ning on näha, et teda rõõmustab see seltskond, kellega ta jälle kokku puutub. Ta paistab ainult võhivõõrale vaikne ja tagasihoidlik - mängulaua taga räägib rohkem kui mitme eest. Tema "Cyloni!" hüüe kostab sama valjult kui selle ala meistrilt ning innuka kättemaksuhimulisusega on ta valmis teistele keerama. Mängudes, mis talle põnevust ei paku, võivad tema saavutused jääda tagasihoidlikeks, kuid nii mõneski rongimängus või Race for the Galaxys võib talle häbenemata alla anda. Ta on heaks lepitajaks kurjade osapoolte vahel, kuid samas võib mõnikord ka ise tulihingeliselt vaidlustes kaasa lüüa. Tal on oma nägemus asjadest ning ta ei karda seda välja öelda. Ta naudib mänge eelkõige just seltskonna tõttu ning oluline on, et kõigil oleks tore. Alati on ta valmis aitama, seletama ning kannatlikkust tal jätkub, isegi kui teine mängur puruloll peaks olema. Mängumaitse varieerub päris kõvasti kiirete ja lõbusate seltskonnamängude ning karmide aktsiamängude vahel. Ning ehkki eelistab mängida vanu häid tuttavaid mänge pidevalt uute juurdeõppimisele, siis huvitava mängu puhul, kui on näha, et inimesed seda naudivad, on ta ikka valmis kaasa lööma.

See inimene jõuab harva mängulaua taha, kuid kui ta sinna ükskord satub, võib ta hooletu elegantsiga kõiki võita - nii karme strateegikuid kui tugevaid sõdalasi. Mängu alguses paistab ta näost esiti, et ta reegleid üldse ei kuula, vaid mõtiskleb omi mõtteid. Korraga aga küsib ta küsimuse ning enne uurimist ei lõpeta, kui asi talle täiesti selgeks on tehtud. Tema rahulik suhtumine ning pikaajaline mõtlemine mängu keskel ajab ülejäänud mängijad päris korralikult segadusse, kuna tundub, et asjast arusaamisega läheb tal väga kaua aega. Ta ajab üksinda oma rida, esitab naiivseid-kordavaid küsimusi ning keegi ei oska midagi kahtlast aimata. Ent järsku selgub, et igasugune selgitamine on mõttetu, kuna ta on oma punktidega niivõrd palju ees, et polegi lootust teda enam võita. Kavalus? Pigem ütleks, et tema mõistus töötab energiliselt ja, kaaludes läbi kõik võimalused, leiab ta sellise lahenduse, mille peale teised tavaliselt ei tulegi. Mängu lõppedes vastab ta ülejäänud mängijate kirumisele rahulikult, et hämmastav, kuidas teised sellist võimalust mängu võitmiseks ei näinud. Ning kui süüdistada teda mahhinatsioonis ja teiste mängijate kurjalt ärakasutamises, ajab ta silmad süütult suureks ning teatab: "See oli ju ainuvõimalik lahendus!".

Kui lugeda Vikipeediast Napoleoni isikuomaduste kirjeldust, siis võiks arvata, et meie seas on teine Napoleon. Samas on ta pidevas naiivses lootuses, et keegi temaga ometi ükskord Agricolat mängib. Kui seda ei mängita, siis olgu, seni võib ka teisi mänge proovida. Aga ega need paremad ikka pole. Tal on eriline oskus teha igast mängust sõjamäng, isegi kui mängus pole sellist mehhaanikat olemaski. Tema anne koguda sõjalistelt ressurssidelt meeletu kogus punkte on märkmisväärne. Samas ei saa jätta tunnistamata tõtt - ta mängib nagu hea strateeg ja seda ka teistes mängudes. Nii mõneski kaardimängus on ta punktidega juba kuskil poole peal, kui teised pole veel skoori avanudki. Samas kui ta peaks kaotama või veel hullem - teiseks tulema - on mäng tema jaoks rikutud. Kuidas see saab nii olla?! Enamasti on siis süüdi teised mängijad, kes suutsid mängida nii, et tal polnud võimalustki esimeseks trügida. Tõenäoliselt sellel põhjusel ta teisi mängu keskel ka eriti ei õpeta, muidu õpetab äkki nii hästi, et ta ise kaotab. Tema varjamatud iroonilis-sarkastilised märkused nii mängude kui inimeste kohta lõbustavad rahvast. Tõsist juttu kuuleb temalt suhteliselt harva; tõenäoliselt siis, kui ta unustab, kellega ta koos on. Aga ega me seda tal naljalt unustada ei lase...

Kas ikka veel järgneb? Mine tea, järjest keerulisemaks muutub kirjeldamine ja tõenäoliselt ka arvamine. Aga annan oma parima. :)