Iidne aeg ja paik, kus maapind on läbi imbunud maagiast ja koletised luuravad varje, mis ümbritsevad tsivilisatsiooni. Sellisel draakonite ajastul vajab maailm kangelasi. Kattes end erinevate raudrüüdega ja relvastudes mõõkade, vibude ja loitsudega, uurivad need kangelased iidseid varemeid, võttes vastu otsirännakud, kutsudes välja kõige kardetavamaid koletisi. Üks selline otsing viib kangelased pimedasse salapärasesse kohta nimega Castle Ravenloft.
Nelik hiilis trepist alla ning jäi kõhklevalt mademele seisma. Tõrvikud heitsid varemete sisemuses süngeid varje ning iga võbelus paistis neile liikuva tondina. Peeti sosinal nõu - mis edasi? -, kuna hääled kajasid koopasügavustes õõvastavalt valjusti.
Allisa, kes oli tuntud julge seiklejana ning oli tulnud nii mõnestki rännakust tervena välja, võttis ohjad enda kätte ning astus paar sammu järgmise ruumi suunas. Pigistades käes vibuvart, liikus ta vaikselt edasi ning peatselt seisiski ukse vahel.
Ta ei liigutanud end rohkem, kuna eemal seisis vaim - vaevu märgatav udusammas. Allisa lootis, et tema tulek jäi kummitusele märkamatuks, kuid ei... Aeglaselt liugles udukogu tema suunas, tohutu küünis ettepoole suunatud. Kangelane sai aru, et ta enam põgeneda ei jõua, võttis kaitseasendi sisse ning ootas tondi saabumist.
Rünnak tuli ootamatult. Äkki sähvatas küünis ettepoole ning Allisa vankus tahapoole. Ta tundis, kuidas jõud temast vaikselt kaob ning vajus oimetult nurka hunnikusse...
Kat oli mõelnud minna uue ruumi avastamisretkele, kuid Allisa kokkuvajumist nähes otsustas appi minna. Kuigi ta teadis, et ühest löögist seda vaimu ei hävita, ei tahtnud Kat ka tugevamate hoopide andmiseks kummitusele päris külje alla minna. Aga kui teda natuke nõrgemaks muuta, saab Allisa temast ehk ise jagu? Niisiis jäi Kat oma kohale ja lennutas peatselt ühe täpse viskega pistoda vaimu suunas. Mingit heli ei järgnenud, kuid udukogu lõi kergelt võbelema, andes märku sellest, et on pihta saanud.
Kat, tundes joovastavat võidurõõmu, suundus järgmisesse ruumi. Tunneli niiskeid seinu kobades jõudis ta avara koopa suudmesse ning nägi juba eemalt, et keegi seisab kaugemal kondihunniku otsas. Kat peatus ja uuris vargsi koletist... ning tundis piinlikkust. Kuidas sa tunnistad teistele, et oled ämbliku ees värisenud? Olgu, see on küll igavene suur ämblik, kuid siiski - putuka ees ei sobi siiski taganeda.
Paistis, et ämblik ei olnud lähivõitlusest huvitatud, kuna ta piidles eemalt kangelast... ja heitis siis järsku ette hoiatamata kleepuva halli massi üle Kati. Kat karjatas ja hakkas kätega vehkima, mässides end aina tihedamalt võrku. Lõpuks taibates, et liigne agarus enam mingit kasu ei too, seisatas ta süngelt, kusjuures eluka 8 silma teda vargsi seirasid...
Immeril vaatas, kuidas ta kaaslased laiali hargnesid ning pidas aru, mis on mõistlikum - kas jääda teistega kokku või minna üksi eraldiasuvasse, süngeid saladusi peitvasse ruumi. Pärast pikka arutelu otsustas ta teha nii seda kui teist. Ta astus kõrvalruumi, kus märkas enda poole suundumas veidralt klõbisevat kondibuketti. Pööramata sellele esialgu suuremat tähelepanu, suunas ta liikumatuna püsivale hiigelämblikule välgunoole. Koduämblikud üldiselt kardavad valgust ja seegi tegelane polnud erand - kostus pikk vingumine ning järmisena nägid kangelased tulistvalu põgenevat kaheksajalgset.
Immeril ohkas rahulolevalt - ämblik oli löödud, nüüd tuli end vaid kaitsta skeleti eest, kes verdtarretava kolinaga lähemale jooksis. Immeril pani end valmis, kuid mitte piisavalt kiiresti. Enne kui ta jõudis kaitsvaid loitsusid öelda, virtutas luukere talle peenikese liistuga ribidesse. Käis väike särin ja Immeril vajus pimedusse...
Arjhan, kes polnud veel kunagi ühtegi võitlust kaotanud, haaras oma kirve kõvasti pihku ning sööstis tühja ruumi. Nähes endiselt oimetut Allisat maas lamamas ning vaimu kõrval hõljumas, viskas Arjhan püünise kummituse suunas ning tõmbas tolle enda juurde, kuna oli kindel, et tema soomused peavad küünisega tegelase rünnakutele tugevamini vastu. Ta virutas kirvega udukogu suunas ning too hajus.
Tähelepanu hõivanud koletise kadumisel hakkas Arjhan uue ruumi ümbrust paremini tajuma ning talle jäi sõõrmetesse vastik lõhn. Keerates end ringi, nägi ta enda poole loivamas suurt ja ilget guuli, kellel muhe irve näol. Arjhan oli kindel, et varsti on ta eluka näolt selle irve eemaldanud ning pani end võitlusvalmis.
Guul müttas lähemale ja jäi napilt puutumata mööda vihisenud kirvest, kuna Arjhan polnud arvestanud, kui aeglane guul tegelikult on. Koletis möiratas ja virutas kangelasele oma pika küünisega. Kirves kukkus Arjhani käest ning ta jäi liikumatult seisma, olles pealaest jalatallani kangestunud ja seega ka igasugustele uutele kollidele heaks saagiks...
Mängijad: Allisa - Aigar, Kat - Inga, Immeril - Airi, Arjhan - Tauno.
Nelik hiilis trepist alla ning jäi kõhklevalt mademele seisma. Tõrvikud heitsid varemete sisemuses süngeid varje ning iga võbelus paistis neile liikuva tondina. Peeti sosinal nõu - mis edasi? -, kuna hääled kajasid koopasügavustes õõvastavalt valjusti.
Allisa, kes oli tuntud julge seiklejana ning oli tulnud nii mõnestki rännakust tervena välja, võttis ohjad enda kätte ning astus paar sammu järgmise ruumi suunas. Pigistades käes vibuvart, liikus ta vaikselt edasi ning peatselt seisiski ukse vahel.
Ta ei liigutanud end rohkem, kuna eemal seisis vaim - vaevu märgatav udusammas. Allisa lootis, et tema tulek jäi kummitusele märkamatuks, kuid ei... Aeglaselt liugles udukogu tema suunas, tohutu küünis ettepoole suunatud. Kangelane sai aru, et ta enam põgeneda ei jõua, võttis kaitseasendi sisse ning ootas tondi saabumist.
Rünnak tuli ootamatult. Äkki sähvatas küünis ettepoole ning Allisa vankus tahapoole. Ta tundis, kuidas jõud temast vaikselt kaob ning vajus oimetult nurka hunnikusse...
Kat oli mõelnud minna uue ruumi avastamisretkele, kuid Allisa kokkuvajumist nähes otsustas appi minna. Kuigi ta teadis, et ühest löögist seda vaimu ei hävita, ei tahtnud Kat ka tugevamate hoopide andmiseks kummitusele päris külje alla minna. Aga kui teda natuke nõrgemaks muuta, saab Allisa temast ehk ise jagu? Niisiis jäi Kat oma kohale ja lennutas peatselt ühe täpse viskega pistoda vaimu suunas. Mingit heli ei järgnenud, kuid udukogu lõi kergelt võbelema, andes märku sellest, et on pihta saanud.
Kat, tundes joovastavat võidurõõmu, suundus järgmisesse ruumi. Tunneli niiskeid seinu kobades jõudis ta avara koopa suudmesse ning nägi juba eemalt, et keegi seisab kaugemal kondihunniku otsas. Kat peatus ja uuris vargsi koletist... ning tundis piinlikkust. Kuidas sa tunnistad teistele, et oled ämbliku ees värisenud? Olgu, see on küll igavene suur ämblik, kuid siiski - putuka ees ei sobi siiski taganeda.
Paistis, et ämblik ei olnud lähivõitlusest huvitatud, kuna ta piidles eemalt kangelast... ja heitis siis järsku ette hoiatamata kleepuva halli massi üle Kati. Kat karjatas ja hakkas kätega vehkima, mässides end aina tihedamalt võrku. Lõpuks taibates, et liigne agarus enam mingit kasu ei too, seisatas ta süngelt, kusjuures eluka 8 silma teda vargsi seirasid...
Immeril vaatas, kuidas ta kaaslased laiali hargnesid ning pidas aru, mis on mõistlikum - kas jääda teistega kokku või minna üksi eraldiasuvasse, süngeid saladusi peitvasse ruumi. Pärast pikka arutelu otsustas ta teha nii seda kui teist. Ta astus kõrvalruumi, kus märkas enda poole suundumas veidralt klõbisevat kondibuketti. Pööramata sellele esialgu suuremat tähelepanu, suunas ta liikumatuna püsivale hiigelämblikule välgunoole. Koduämblikud üldiselt kardavad valgust ja seegi tegelane polnud erand - kostus pikk vingumine ning järmisena nägid kangelased tulistvalu põgenevat kaheksajalgset.
Immeril ohkas rahulolevalt - ämblik oli löödud, nüüd tuli end vaid kaitsta skeleti eest, kes verdtarretava kolinaga lähemale jooksis. Immeril pani end valmis, kuid mitte piisavalt kiiresti. Enne kui ta jõudis kaitsvaid loitsusid öelda, virtutas luukere talle peenikese liistuga ribidesse. Käis väike särin ja Immeril vajus pimedusse...
Arjhan, kes polnud veel kunagi ühtegi võitlust kaotanud, haaras oma kirve kõvasti pihku ning sööstis tühja ruumi. Nähes endiselt oimetut Allisat maas lamamas ning vaimu kõrval hõljumas, viskas Arjhan püünise kummituse suunas ning tõmbas tolle enda juurde, kuna oli kindel, et tema soomused peavad küünisega tegelase rünnakutele tugevamini vastu. Ta virutas kirvega udukogu suunas ning too hajus.
Tähelepanu hõivanud koletise kadumisel hakkas Arjhan uue ruumi ümbrust paremini tajuma ning talle jäi sõõrmetesse vastik lõhn. Keerates end ringi, nägi ta enda poole loivamas suurt ja ilget guuli, kellel muhe irve näol. Arjhan oli kindel, et varsti on ta eluka näolt selle irve eemaldanud ning pani end võitlusvalmis.
Guul müttas lähemale ja jäi napilt puutumata mööda vihisenud kirvest, kuna Arjhan polnud arvestanud, kui aeglane guul tegelikult on. Koletis möiratas ja virutas kangelasele oma pika küünisega. Kirves kukkus Arjhani käest ning ta jäi liikumatult seisma, olles pealaest jalatallani kangestunud ja seega ka igasugustele uutele kollidele heaks saagiks...
Mängijad: Allisa - Aigar, Kat - Inga, Immeril - Airi, Arjhan - Tauno.
