Kui kangelased väljakule jõudsid, nägid nad eemal vaid üksikut roostes veoautot seismas, kuid zombisid polnud kuskil näha. Seltskond jooksis autoni, kuid seal selgus, et bensiinipaak on tühi, mis tühi ja võtmedki ilmselt kuhugi kaugemale visatud.
Mõtlikult seisti ringis ja arutati, mida teha. Kuna linna pealt oli vaja leida kahte asja, otsustati hargneda, et otsimist kiirendada. Pidi valmis olema koletiste ootamatuteks rünnakuteks, kuid kui asi väga täbaraks läheb, otsustati häbenemata teisi appi kutsuda.
Isa Joseph, vaga jumalamees, sammus vapralt oma arvates kõige kindlamasse paika - kirikusse. Olles linnal silma peal hoidnud rohkem kui 25 aastat, pidas ta oma isiklikuks missiooniks kaitsta sealseid inimesi maailma kurjuse eest. Talle polnud kunagi rääkitud linna minevikust, kuid see oli nagunii teema, mida kõik elanikud vältisid.
Ta astus altari juurde ning võttis pühakirja kätte. Vaikse pominaga luges ta palveid, kui tuled äkki kustusid ning ta pilkasesse pimedusse jäi. Ehmunult vaatas ta ringi, kuid ei näinud midagi - ta ainult kuulis, kuidas lohisevad sammud ja ägisevad hääled nurkadest lähenema hakkasid. Vaimulik astus paar sammu ukse suunas, mõeldes põgeneda, kuid peatus siis. Kirik on tema kodu, tema kaitse, tema usk. Kui ta sealt ära läheb, kus tal siis veel kohta on?
Isa Joseph jäi ukse juurde seisma ning luges pilkases pimeduses vapralt palveid. Ta kuulis, kuidas sammud tema ümber ringi käisid, kuid lähedale ei tulnud keegi. Usk zombisid eemal hoida tugevnes ning peatselt saabuski tema ümber vaikus, andes talle võimaluse kirikus ringi vaadata ning autole vajalikke asju otsida. Püha isa süütas väga hädiselt põleva tõrviku ning suundus otsinguile.
Rachelle, politseidetektiiv, kes oli saabunud linna hoopis teistel põhjustel, jooksis lähedalasuvasse postkontorisse ning asus agaralt otsimistöid teostama. Varsti segas teda aga toidupoest tulev heli, mis lõi talle silme ette pildi külmikust väljaastuvast laibast. Asunud uksele võimalikult lähedale, jätkas ta otsinguid, hoides aga ümbrusel silma peal. Ning hea oli, kuna varsti märksa ta kaugelt tulevat kogu, kes paistis sammuvat otse tema suunas.
Rachelle ei kõhelnud. Ta haaras püstoli ning tulistas. Zombi kukkus, tuues nähtavale tema taga oleva järgmise eluka. Detektiiv tulistas uuesti, ja uuesti, ja uuesti, kuni ühel hetkel üks koletistest komistas ning kuul vihises temast mööda. Kuigi politseinik polnud kunagi komistavat zombit näinud, leidis ta, et see on halb enne ja hüüdis Jennyt endale appi.
Farmeri tütar Jenny lendas kohale ning haaras Rachelle'i allavajunud käest püstoli. Ta laadis selle kiirelt, sihtis ja tulistas otse lähenevale elavale laibale kõhtu. Elukas astus paar vanukvat sammu tüdrukute suunas, haaras Jennyl püstoli käest ning vajus seejärel maha.
Püstolist oldi ilma, kuid sellest hoolimata naised ei taganenud, vaid asusid põhjalikule otsingule. Varsti tõigi Rachelle kuuldavale võiduka hüüatuse ning ta näitas oma käes helkivaid autovõtmeid...
Koolis ringi hiiliv Amanda ei teadnud sellest kõigest midagi. Keskkooli iluduskuninganna nuuskis põhjalikult ruume läbi ja, olles harjunud saama oma tahtmist mööda, ta ei kahelnudki, et tema otsinguid kroonib edu. Palju ta ei eksinudki - vaid veidi aega ringi vaadanud, leidis ta nurgast täiesti korras mootorsae. Ta pani selle prooviks tööle ning lõikas täiesti kogemata ühel seinast väljatuleval zombil pea maha.
Amanda oli küll eluka ootamatust ilmumisest veidi kohkunud, kuid see ei takistanud teda edasi otsimast ning peatselt leidis ta pesapallikurika. Olles juba kahe relvaga varustatud, tundis ta end kõledas koolimajas täitsa kindlalt ja vaatas kõikidele tema ette ilmuvatele koletistele julgelt silma.
Isa Joseph oli vahepeal leidnud kirikus ühe pingi alt bensiinipaagi. Imestades, miks see sellise veidra koha peal on, kobas ta edasi ja tundis, kuidas midagi külma talle käe alla jäi. Ebamugavustundega võttis ta pingi alt revolvri välja ja vaatas seda jälestusega. Ta ei pooldanud relvi ega vägivalda, seega tahtis ta sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Kaaludes korra juba selle äraviskamist, mõtles ta siiski ringi, kuna kuulis eemalt Rachelle hüüdu, et ta jäi relvituks. Niisiis otsustas vaimulik püstoli detektiivile anda.
Politseinik tuli joostes postkontorist, juuksed väheke sagris, kuna tema ja Jenny vahel oli toimunud väike arusaamatus, mida mõlemad naistele omasel moel kätega lahendasid. Rachelle jooksis kirikuni, haaras lennult püstoli ja tühjendas selle kohe auto juures seisva jäleda kamba suunas. Käis plõks!, aga pauku ei järgnenud. Ehmatusega avastas naine, et padrunid on otsas ja ta viskas püstoli eemale. Kasutu asi!
Ent kuna vajalikud esemed olid leitud, suundus juba kogu seltskond auto poole, et sellele hääled sisse lüüa. Esimesed päikesekiired hakkasid juba läbi murdma. Isa Joseph väljus rahulikult mõõduka sammuga kirikust ja liikus autosse. Zombid hoidsid aupaklikku kaugusesse, nii et mitte keegi ei seganud vaimulikku kanistri tühjendamisel.
Amanda jooksis koolist välja, ületas tühja muruväljaku ja hüppas hooga autole, nii et saag ta käes pudenes. Lähedalolev poolmäda elukas virutas oma koivaga tüdruku suunas, kuid püsivat viga ta ei tekitanud, kuna esmaabikott, see nii väärtuslik asi, oli kohe käeulatuses.
Rachelle vaatas seda saginat eemalt ning talle meenus äkki, et tal on ju tulekustuti. Miks ta seda varem ei kasutanud? Olgu, kasutagem siis nüüd. Ta haaras selle pihku ja suunas vahuse joa kogu kamba suunas.
Läkastades astusid zombid mõned vankuvad sammud tagasi ja sellest ülejäänud, mitte vähem läkastavale seltskonnale piisas. Auto käivitati kiiresti ning häälekalt zombisid parastades põrutati täiel aurul linnast minema.
Zombid - Aigar ja Marion, isa Joseph - Tarvo, Amanda - Margit, Jenny - Tarvi, Rachelle - Inga
Mõtlikult seisti ringis ja arutati, mida teha. Kuna linna pealt oli vaja leida kahte asja, otsustati hargneda, et otsimist kiirendada. Pidi valmis olema koletiste ootamatuteks rünnakuteks, kuid kui asi väga täbaraks läheb, otsustati häbenemata teisi appi kutsuda.
Isa Joseph, vaga jumalamees, sammus vapralt oma arvates kõige kindlamasse paika - kirikusse. Olles linnal silma peal hoidnud rohkem kui 25 aastat, pidas ta oma isiklikuks missiooniks kaitsta sealseid inimesi maailma kurjuse eest. Talle polnud kunagi rääkitud linna minevikust, kuid see oli nagunii teema, mida kõik elanikud vältisid.
Ta astus altari juurde ning võttis pühakirja kätte. Vaikse pominaga luges ta palveid, kui tuled äkki kustusid ning ta pilkasesse pimedusse jäi. Ehmunult vaatas ta ringi, kuid ei näinud midagi - ta ainult kuulis, kuidas lohisevad sammud ja ägisevad hääled nurkadest lähenema hakkasid. Vaimulik astus paar sammu ukse suunas, mõeldes põgeneda, kuid peatus siis. Kirik on tema kodu, tema kaitse, tema usk. Kui ta sealt ära läheb, kus tal siis veel kohta on?
Isa Joseph jäi ukse juurde seisma ning luges pilkases pimeduses vapralt palveid. Ta kuulis, kuidas sammud tema ümber ringi käisid, kuid lähedale ei tulnud keegi. Usk zombisid eemal hoida tugevnes ning peatselt saabuski tema ümber vaikus, andes talle võimaluse kirikus ringi vaadata ning autole vajalikke asju otsida. Püha isa süütas väga hädiselt põleva tõrviku ning suundus otsinguile.
Rachelle, politseidetektiiv, kes oli saabunud linna hoopis teistel põhjustel, jooksis lähedalasuvasse postkontorisse ning asus agaralt otsimistöid teostama. Varsti segas teda aga toidupoest tulev heli, mis lõi talle silme ette pildi külmikust väljaastuvast laibast. Asunud uksele võimalikult lähedale, jätkas ta otsinguid, hoides aga ümbrusel silma peal. Ning hea oli, kuna varsti märksa ta kaugelt tulevat kogu, kes paistis sammuvat otse tema suunas.
Rachelle ei kõhelnud. Ta haaras püstoli ning tulistas. Zombi kukkus, tuues nähtavale tema taga oleva järgmise eluka. Detektiiv tulistas uuesti, ja uuesti, ja uuesti, kuni ühel hetkel üks koletistest komistas ning kuul vihises temast mööda. Kuigi politseinik polnud kunagi komistavat zombit näinud, leidis ta, et see on halb enne ja hüüdis Jennyt endale appi.
Farmeri tütar Jenny lendas kohale ning haaras Rachelle'i allavajunud käest püstoli. Ta laadis selle kiirelt, sihtis ja tulistas otse lähenevale elavale laibale kõhtu. Elukas astus paar vanukvat sammu tüdrukute suunas, haaras Jennyl püstoli käest ning vajus seejärel maha.
Püstolist oldi ilma, kuid sellest hoolimata naised ei taganenud, vaid asusid põhjalikule otsingule. Varsti tõigi Rachelle kuuldavale võiduka hüüatuse ning ta näitas oma käes helkivaid autovõtmeid...
Koolis ringi hiiliv Amanda ei teadnud sellest kõigest midagi. Keskkooli iluduskuninganna nuuskis põhjalikult ruume läbi ja, olles harjunud saama oma tahtmist mööda, ta ei kahelnudki, et tema otsinguid kroonib edu. Palju ta ei eksinudki - vaid veidi aega ringi vaadanud, leidis ta nurgast täiesti korras mootorsae. Ta pani selle prooviks tööle ning lõikas täiesti kogemata ühel seinast väljatuleval zombil pea maha.
Amanda oli küll eluka ootamatust ilmumisest veidi kohkunud, kuid see ei takistanud teda edasi otsimast ning peatselt leidis ta pesapallikurika. Olles juba kahe relvaga varustatud, tundis ta end kõledas koolimajas täitsa kindlalt ja vaatas kõikidele tema ette ilmuvatele koletistele julgelt silma.
Isa Joseph oli vahepeal leidnud kirikus ühe pingi alt bensiinipaagi. Imestades, miks see sellise veidra koha peal on, kobas ta edasi ja tundis, kuidas midagi külma talle käe alla jäi. Ebamugavustundega võttis ta pingi alt revolvri välja ja vaatas seda jälestusega. Ta ei pooldanud relvi ega vägivalda, seega tahtis ta sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Kaaludes korra juba selle äraviskamist, mõtles ta siiski ringi, kuna kuulis eemalt Rachelle hüüdu, et ta jäi relvituks. Niisiis otsustas vaimulik püstoli detektiivile anda.
Politseinik tuli joostes postkontorist, juuksed väheke sagris, kuna tema ja Jenny vahel oli toimunud väike arusaamatus, mida mõlemad naistele omasel moel kätega lahendasid. Rachelle jooksis kirikuni, haaras lennult püstoli ja tühjendas selle kohe auto juures seisva jäleda kamba suunas. Käis plõks!, aga pauku ei järgnenud. Ehmatusega avastas naine, et padrunid on otsas ja ta viskas püstoli eemale. Kasutu asi!
Ent kuna vajalikud esemed olid leitud, suundus juba kogu seltskond auto poole, et sellele hääled sisse lüüa. Esimesed päikesekiired hakkasid juba läbi murdma. Isa Joseph väljus rahulikult mõõduka sammuga kirikust ja liikus autosse. Zombid hoidsid aupaklikku kaugusesse, nii et mitte keegi ei seganud vaimulikku kanistri tühjendamisel.
Amanda jooksis koolist välja, ületas tühja muruväljaku ja hüppas hooga autole, nii et saag ta käes pudenes. Lähedalolev poolmäda elukas virutas oma koivaga tüdruku suunas, kuid püsivat viga ta ei tekitanud, kuna esmaabikott, see nii väärtuslik asi, oli kohe käeulatuses.
Rachelle vaatas seda saginat eemalt ning talle meenus äkki, et tal on ju tulekustuti. Miks ta seda varem ei kasutanud? Olgu, kasutagem siis nüüd. Ta haaras selle pihku ja suunas vahuse joa kogu kamba suunas.
Läkastades astusid zombid mõned vankuvad sammud tagasi ja sellest ülejäänud, mitte vähem läkastavale seltskonnale piisas. Auto käivitati kiiresti ning häälekalt zombisid parastades põrutati täiel aurul linnast minema.
Zombid - Aigar ja Marion, isa Joseph - Tarvo, Amanda - Margit, Jenny - Tarvi, Rachelle - Inga
