Kristjaniga tutvusin Ludo lauamänguõhtutel, kus ta jäi silma oma alati naeratava näo, positiivse hoiaku ning aktiivse sundimatu vestlusega. Pikemalt sai temaga aga kokku puututud lauamängulaagris ning Essenis. Avastasin, et peale lauamängude huvitavad teda veel fotograafia ja psühholoogia, millest meie esimesed vestlused alguse saidki. Peab koguni tunnistama, et inimestest ja nende iseloomudest oleme rääkinud juba rohkem kui lauamängudest.

Alljärgnev intervjuu puudutab aga ainult lauamänge. Olgugi, et vestlus on kohati pisut psühholoogiahõnguline.

Kõigepealt küsin, kuidas sa üldse lauamängudeni jõudsid?

Lauamängudega olen tegelikult juba ammu kokku puutunud, meie peres mängiti neid päris palju. Vanasti tuli muidugi leppida selliste lihtsamate mängudega mida Eestis, Lätis, Venemaal saada oli. Tagantjärele möeldes olid need kõik üsna lihtsakoelised ja ei vääri suurt mainimist, aga mõned mälestused ikka on. Mingisugune hobuste võiduajamine meeldis üsna hästi, mis Lätist oli toodud - nime ei mäleta, aga tõenäoliselt oli ikka parem mäng kui tänapäevastest mängudest Change Horses. Samas Horse Fever'ile jääb kindlasti kõvasti alla.

Tänapäevaste strateegiliste lauamängudega puutusin esimest korda kokku siis, kui mängisin sõpradega San Marco't. See oli aga ka kahjuks ainuke asjalik mäng, mida Eestis tol hetkel müüdi. Sai mängitud ka muid Prismas müüdavaid peremänge, aga need nii väga ei köitnud, et oleks tugev huvi tekkinud. Vahepeal tuligi suur paus sisse, kuni 2008 a. sügisel kuulsin, et Eestisse on tekkinud spetsiaalne lauamängude pood. Sinna ma siiski kohe ei jõudnud. 2008 a jõuludeks sai vennale Kataani Asustajad kingitud ja õele Alhambra - neid sai jõulude ajal mitu päeva järjest mängitud ja tekkis tõsine huvi, et milliseid huvitavaid ja head taasmängitavust pakkuvaid mänge veel olemas on. Sai uuesti boardgamegeek.com lehele satutud ja seekord juba võtsin kohe Top 100 ette. Seadsin sammud lauamängude spetsiaalpoodi - Tartu maanteel asunud Ludo'sse - ja tahtsin loomulikult osta kohe Top 100 teisel kohal asuva mängu Puerto Rico (tundus huvitavam kui tol hetkel esikoha omanik Agricola). Kuna seda aga ei olnud, sai soetatud Power Grid, mis osutus täitsa heaks ostuks. Edasi sai juba ka Ludo lauamänguõhtule mindud ja seal oli esimeseks mänguks Cosmic Encounter, mis võlus oma mitmekesisuse, teema ja võimalusterohkusega väga. Loomulikult sai ka see endale tellitud. Hiljem kui selle kätte sain, sai seda gateway mänguna (selgitus: mäng, mis sobib hästi esimeseks tutvuseks tänapäevaste lauamängudega) päris edukalt kasutatud kui sõpradel ja tuttavatel külas käisin. Vahepeal olin aga umbes kolmanda-neljanda mänguna ostnud endale Race for the Galaxy - see on üks lemmikuid siiani.

Lauamänge mõttetuks ajaraiskamiseks ei ole ma kunagi pidanud. Tõsise huvi tekkimine ja suure osa oma vabast ajast nendega tegelemisele pühendamine sai aga alguse just 2009 aasta kevadel. Positiivne sõltuvus oli oma alge saanud :)

Olen aru saanud, et ühtedeks sinu lemmikmängudeks on Race for the Galaxy, Railways of the World, Battlestar Galactica... Miks just need, kuna need on ju sisu poolest kõik äärmiselt erinevad?

Jah, need on ühed mu lemmikmängud küll, aga kuidagi ei saa jätta mainimata veel selliseid mänge nagu: Twilight Imperium, Le Havre, Betrayal at House on the Hill, Dixit, Dominion (peamiselt Intrigue + Seaside), Doom: the Boardgame, Descent, Cosmic Encounter, ja eriti suuri lemmikuid - 18xx seeria mänge. Lisaks loen enda lemmikute hulka veel paljusid sõjamänge (näiteks Conflict of Heroes, Commands & Colors, Successors, Britannia), abstrakte (näiteks Hive, Dvonn), muid seiklusmänge (näiteks Arkham Horror, Android, Runebound) ja sõnadega seotud mänge (Scrabble, Alias).

Miks mulle nii paljud erinvad mängud meeldivad tuleb ilmselt sellest, et mängin väga palju ja seega on vaja ka vaheldust. Kõigis žanrites on midagi väga head olemas minu jaoks. Teine põhjus on ka see, et nii mõnigi mäng on just teatud olukorras või teatud seltskonnaga väga hea. Kui minult palutaks, et paneksin oma lemmikmängud paremusjärjekorda, siis oleks see minu jaoks raske ülesanne - kõik nad on head.

Kui palju sinu jaoks mõjutab seltskond mängude hinnangut (hea mäng, halb mäng)?

Mänge mängingi seltskonna pärast ja mäng on eelkõige siis hea, kui kõigil lõbus ja huvitav on. Ma mäletan, kuidas ma Modern Art'i kunagi ostsin - nägin kuidas kõrvallauas seda mängiti ja kõigil tundus nii lõbus olevat, et see lihtsalt pidi hea mäng olema. Ostsin ära ja ma ei eksinud :)

Milline peaks siis olema see seltskond, kellega sulle mängida meeldib?

Seltskond peaks olema sõbralik, mängust huvitatud ja entusiastlik.

Üldjuhul arvatakse, et lauamängudest pole kasu ning need ei anna inimesele midagi. Milleks sinu arvates lauamängudest kasu on? Mida need sulle endale andnud on?

Lauamängudest on kasu päris palju - eelkõige on tegemist väga hea seltskondliku tegevusega, mis hoiab vaimu värske ning arendab suhtlemisoskust ja strateegilist mõtlemist. Lisaks võib mänge käsitleda kui simulatsioonina - koos elatakse läbi teatud kriisisituatsioonid või seiklused ja sedasi õpib ka teisi inimesi paremini tundma või leitakse ka uusi toredaid tutvusi.

Lauamängud on mulle andnud palju lõbusalt veedetud aega, huvitavat vaimset tegevust ja eredaid hetki sõprade seltsis, mis kauaks meelde jäävad.

Kas sa ise tunned, et oled tänu lauamängudele õppinud inimesi paremini tundma?

Kindlasti. Mängu käigus tulevad ju isiksuse eripärad esile ning lisaks käib mängu juurde tihti ka niisama jutuajamist ja nalja viskamist.

Kas oskad nimetada konkreetselt mõnda mängu, kus mängu kulg sõltub suuresti tänu mängijate tundmisele?

Mingil määral sõltub iga mängu puhul teiste/teise mängija tundmisest mängu kulg. Mängu mängides ongi oluline mõista, et sa ei mängi mitte ainult mängu süsteemi vaid ka teisi inimesi. Mängijate vaheline interaktsioon ongi just see, mis mängud heaks teeb minu meelest.

Suuresti sõltub mängu kulg aga näiteks selliste mängude puhul nagu libahundi mäng (Werewolf/Ultimate Werewolf) või muud tugeva psühholoogilise poolega mängud nagu Battlestar Galactica, Saboteur jne. Samuti on päris tugevalt mõjutatud igasugused diplomaatia ja läbirääkimismängud nagu Game of Thrones, Cosmic Encounter jne.

Räägi mõnest eredamast hetkest oma mängurikarjääri jooksul, mis sulle meelde on jäänud ja mida on hea meenutada.

Eredaid hetki on olnud väga palju - kauakestvaid mälestusi jääb pea igast mänguüritusest. Meenub kohe üks esimesi pikke mänge, mis mängitud sai - Republic of Rome. See oli kogu seltskonnale kõige keerulisemate ja segasemate reeglitega mäng seni - isegi setup (selgitus: mängu ülespanek) kujunes koomiliseks košmaariks. Reeglites olid erinevat tüüpi kaartidest paki kokku panemine kirjeldatud stiilis: võtke kõik punased kaardid, mis on tegelikult mustad, aga keskelt sakilise joonega ja segage need kokku hallide kaartidega, mis on tegelikult valged, aga keskelt kahekordse joonega ning nüüd võtke pakist välja kõik punased kaardid, mis ei ole ühelt poolt hallid. Kui esimene proovikäik pärast 4 tunni (!) möödumist läbi sai, võis mänguga alata. Kuna aga reeglites iga asja kohta mingi erand leidus, millele omakorda veel erand leidus ja tegelikult see just kõige tavalisemaks mänguolukorraks kujunes, oli lõpuks kõigil reeglite koomilisest tõlgendamisest selline eufooria, et piisas sellest kui keegi näpu õhku tõstis ja kõik naerma puhkesid.

Viimasel ajal mängitud mängudest on aga eredaimad mälestused jätnud Betrayal at House on the Hill. Mäng sellest, kuidas uurijate rühm läheb kummituslikku mahajäetud mõisa müsteeriumit lahendama ja lõpuks üks nendest reeturiks osutub või muud ootamatut nendega juhtub. Ühes mängus tinistati meid reeturi poolt väikesteks ja meid hakkasid majas olevad kassid taga ajama. Üritasime mudellennukiga põgeneda, aga kass tõmbas selle käpaga alla ja pani meid nahka. Teises mängus üritasime jällegi Surmale males pähe teha, mida lahendati täringuviskega knowledge checki tehes. Surm viskas esimese matši ajal enamus täringute peal tühjad küljed - rõõmuhõisked täitsid laua ümbruse. Kuid Surm naeratas kavalalt ja ütles, et Surm teeb sohki ning viskas täringud ümber ilusti silmadeks. Ehk siis - you cannot cheat death, but death can cheat you. Lõpuks peale reeturiga käsikähmlust õnnestus meil siiski üks maleguru Surma juurde eskortida ja tal õnnestus Surmale pähe teha.

Ühes viimases Betrayal at House on the Hill mängus aga leidis üks mängijatest helendava oda, mis sisaldas endas tulnukate viirust. Keegi oli sellega ka juba nakatunud - kes, ei olnud teada. Igale mängijale jagati välja kaks tokenit numbritega, kuid vaid ühel neist seisis nr "1". Kes selle sai, oligi viiruse esimene ohver ja ühtlasi ka reetur. Iga kord kui mängijad üksteist ruumides kohtasid pidid nad tokeneid vahetama ja nii saingi üsna kohe teada, kes algseks reeturiks sai. Ühinesin seega ka pahade tiimiga ja loomulikult jagasin lahkelt seda viirust ka edasi, samal ajal kui inimesed lootusetult viirusevastast seerumit üritasid kokku keeta. Kõik inimesed said lõpuks surma ja viimane nakatunu kaotas samuti.

Süda on ärevusest kloppinud ka nii mõnegi 18xx mängu käigus, kus kurja plaani olen haudunud, kuidas kõik oma pankrotti minevad firmad kellegi teise kaela sokutada ja ise rikka raudteemagnaadina mäng võidukalt lõpetada ja teiste sajatusi kuulata.

On sul ka oma värvieelistus mängunuppudes?

Päris kindlat värvieelistust ei ole, lasen enamasti teistel enne ära valida kellele värv palju korda läheb. Aga kui võimalus on, siis eelistan punast, sinist või rohelist.

Lõpetuseks küsin ühe konkreetse mängu kohta. Enamus teab, et sa oled Race for the Galaxys väga tugev ja üldiselt võitmatu, nii et keegi ei julge sulle enam õieti vastu astuda. Kuidas see on õnnestunud? Kas lihtsalt pikaajaline mängukogemus või on selles mingid omad nipid?

Nagu keeruliste kaardimängudega ikka - iga kaardi puhul tuleb ära tajuda, mis olukorras see tugev on ja kuidas ta teiste kaartidega kombineerub. Iga kaart võib mingis olukorras väga hea olla. Race for the Galaxy's on kaartide juurdevoolu tagamine väga oluline, sest kaardid on ka maksevahend - kui see on olemas, on kõik muu juba lihtsam.

Hea mänguoskus on kindlasti tänu kogemusele saavutatud ning tugevate vastastega mängides üksteisele lahkelt strateegiliste tähelepanekute ja avastuste jagamine on ka alati kasuks. Mängu hästi mängimisel on ka omad miinused - keegi ei taha eriti enam mängida seda minuga ja oskus läheb rooste. Käisin Tartu sõpradel külas, kes seda pidevalt mängivad ja sain seal enamasti pähe hoopis :)

Aitäh Kristjanile intervjuu eest! Uut juttu järgmise lauamänguriga saab kuulda juba õige pea. :)

Olen sellel teemal tahtnud juba ammu kirjutada, kuid kuna see sarnaneb väiksemamahulisele bakalaureusetööle, siis olen selle avaldamist aina edasi lükanud, kuna materjali kokku kogumine ning sobitamine on olnud päris vaevarikas. Nüüd aga on aeg lõpuks käes.

Suurema osa eestlaste arvamus lauamängudest on jäänud sellele tasemele, et need on vaid lastele. Nad ise on mänginud lapsepõlves Tsirkust, Reis ümber maailma ja ladunud pasjanssi ning kuigi ise suureks kasvanud, ei usu nad ometi, et lauamängud võiksid vahepeal olla edasi arenenud. Sellest võib aru saada juba taolistest märkustest: "Kas siin mängus täringud on? Ei ole? Aga kuidas seda siis üldse mängida saab?" Nüüd on ehk sobiv märkida, et maailma edetabeli (2011 a märtsi seisuga) esikümnesse kuuluvad mängud, millest vaid ühel on täringud (Twilight Struggle). Kõik ülejäänud on puhtalt kas kaardi- või kuubikumehhaanikal ning kipuvad olema sellised, millega laps alguses üksi hakkama ei saagi. Hea kui täiskasvanudki saavad.

Siinkohal tuuakse nüüd kindlasti esile võidukas hüüe, et vot, lauamängud on keerulised. Ma olen täiesti nõus, et enamus neist on keerulised, eriti kui varem ühtegi mängu mänginud pole. Aga paljud meist on kohe sündides osanud kõndida? Nii tasuks ka lauamängudega eelnevalt harjuda, kergematega harjutada, enne kui tõsisemate kallale minna. Mitte nii nagu mina, kes ma peaaegu esimese mänguna mängisin Twilight Imperiumi, mistõttu ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Mulle öeldi, mida võiks teha, mida peaks tegema, kuid milleks see hea oli, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Lisaks kestis see 8 tundi, ma sain meeletu peavalu, nii et mingit head mälestust mul sest muidu ülikõrgelt hinnatud mängust pole. Siis aga mängisin paar lihtsamat kaardimängu, paar kerget kuubikumängu ja mängud hakkasid muutuma arusaadavamateks. Nüüd on juba mõnede mängude puhul mängu mehhaanika nii tuttav, et oskab reegleid kuulamata arvata, mida teha tuleb ja mille eest punkte saab.

Kogu eelnevast jutust haaratakse nüüd tõenäoliselt kinni ainult kolmest sõnast - "kestis 8 tundi" ja küsitakse nördinult, kust see aeg küll leitakse, et niimoodi mängida. Võin lohutuseks öelda, et kõik mängud pole nii pikad ning kaheksatunniseid mänge soovitan küll vaid fännidele või "edasijõudnutele". Ghost Stories võib seevastu kesta 10 min ning oled saanud kollidega võidelda, riskiolukordades toimetulekuoskuse proovile panna ja masenduda, et kaotasid. Mulle ka väga pikad mängud ei istu, maksimum ongi olnud vist 8 tundi. Samas tean inimesi, kes on mänginud 16 tundi (mõningate söögipausidega), on täiesti elus ning räägivad sellest vaimustusega siiamaani.

Eks muidugi saab nüüd põlastavalt öelda, et niimoodi oma aega raisata on ikka väga mõttetu ja lauamängud on ühed täiesti kasutud asjad. Esiteks ajab mind täiesti marru inimeste mõtlemisviis, et kõigest ja kõigist peab siin elus mingi käega katsutav kasu olema (a la lemmikloomad, toataimed, lauamängud jne). Tegelikult ongi kõigest kasu, iseasi kuidas seda oma egoismimätta otsast nähakse. Teiseks need, kes on mänginud Aliast või Sõnamängu möönavad, et mängud on lõbusaks ajaviiteks, mis on lastelegi arendavad. Kuid kui juba Sõnamäng tundub arendav, mis siis rääkida veel strateegiamängudest, kus ainult mängija enda mõtlemisvõimest ning planeerimisoskusest sõltub mängu kulg ja lõpptulemus. Või majandusmängud, kus pisimgi vääratus oma läbimõtlemata käigus toob kaasa hävingu.

Ehk siis mängud arendavad strateegilist mõtlemist, ettenägelikkust, kriisiolukorades toimetulekut, läbirääkimisoskusi, analüüsivõimet... Niimoodi jätkates saab kokku põhilised eluks vajalikud oskused. Lisaks olen leidnud, et inimeste mõttemaailm ja suhtlemisoskus võib lauamänge mängides vägagi muutuda (paremuse poole muidugi). Rääkimata sellest, et mängudes, kus interaktsioonil on suur osa, on psühholoogiline pool väga oluline, tänu millele näeb erinevaid isiksuseomadusi ja suhtumist. Näha seda, kuidas inimesed lahendavad mingit kriisi või probleemi koos, võib anda mõnikord hea ettekujutuse sellest inimesest endast. Kuid alati tuleb arvestada, et mäng on mäng. Nagu üks hea lauamängukaaslane ütles kunagi: "Kui ma olen külmavereline Cylon Battlestar Galacticas ja reedan oma inimestest kaaslasi, siis ei tähenda see veel seda, et ma tavaelus reeturlik oleksin. Lihtsalt osav rolli välja mängima."

Nüüd muidugi arvatakse, et lauamängude mängimise jaoks on vaja suurt seltskonda, sest muidu pole mängud üldse mängitavad. Tõenäoliselt rohkemate inimestega mängides on mänguvõlu suurem jah, kuna suhtlemist on rohkem ning seetõttu ka lõbusam. Kuid on mänge, millega üksi saab väga edukalt hakkama ning pole üldse mitte igav (nt Arkham Horror). Põnevaid kaheinimese mänge on veel rohkem ja kolm on juba seltskond.

Jah, aga kui mingi mäng muretseda, siis milline. Miskipärast inimesi kohutavad võõrkeelsed mängud. Puerto Rico, Era of Inventions, Bridge Troll - need nimed on võõrad ja ebausaldusväärsed. Seevastu Alias ja Sõnamäng on juba peaaegu igas kodus olemas, kõik teavad neid. "Mees, kes teadis ussisõnu" on puhtas eesti keeles ning pealegi maineka teose põhjal tehtud. Milleks muretseda mänge, mille reeglite lugemiseks on tõenäoliselt vaja inglise filoloogi ning mille pealkirjad ei ütle ostjale midagi? Ma ütleks põhjuseks vaid ühe - need on põnevamad kui need, mis on kunagi eesti keelde tõlgitud mil muid mänge saadaval ei olnud. Ning juba selle nimel tasub end reeglitest läbi närida, et saaks zombidega võidelda, selle asemel, et ümber Kelgukontori tiirelda.

Kindlasti leiab mõne autoriteedi, kes kinnitab: "Jah, Kelgukoerad on fantastiliselt lahe mäng!" Samas kas too on üldse kunagi midagi muud mänginud, et oskab optimaalselt hinnata. Kui näete sama inimese riiulilt lisaks veel taolised mängud nagu Alias, Monopol, Imago, julgeks ma tolle hinnangus tõsiselt kahelda. Kui riiulil on näha ka paar võõramaist mängu, julgeks ma kahelda inimese mõistuses. Kui riiulil on enamuses võõramaised mängud ja üks Monopol, millel silt küljes "Müüa", siis usun, et ta taolist hinnangut Kelgukoertele üldse ei annakski.

Olgu, isegi kui mingi lauamäng osta, siis on need ju kohutavalt kallid. Enamasti vaadatakse mängukarpi ja mühatatakse pahaselt, et see maksab tervelt 50 eurot. "See on ju kõigest karp mängulaua ja paari nupuga!" Peab tunnistama, et selles kuulsas väites on oma tõde: kõik hea siin ilmas on amoraalne, ebaseaduslik või paksuks tegev. Ehk siis kõigel on oma hind. Nii et mida parem mäng, seda kallim ta on, kuid see-eest saab seda kaua nautida. Kalli šokolaadi sööb ära (vähemalt mina söön) 10 minutiga. Sid Meier's Civilizationi saab mängida aga aastaid.

Loomulikult annan endale aru, et kõigile ei meeldi ja ei peagi meeldima lauamängud. Esimest korda katsetajatel, keda on õnnestunud mängulaua taha veenda, ei teki tõenäoliselt ka paari esimese mängukorraga veel seda õiget feelingut, eriti kui mäng on valitud kuiv ja keeruline. Kuid sellesse maailma kord sattununa on väga raske sealt jälle välja tulla. Eriti kui oled korra külastanud Esseni lauamängumessi ning näinud sealseid (täiskasvanuid) inimesi vaimustusega ühest boksist teise jooksmas ning õhinal mängulaua taga uut mängu selgeks õppimas. Jah, lapsi näeb seal isegi suht vähe, kuna need on koondatud messihalli kuhugi keskossa lõbutsema seniks, kuni nende vanemad hullunult ringi jooksevad. Siis Eestisse tagasi tulles tunduvad meie inimesed igavate, hallide ja lootusetult ajast maha jäänuina, kes lauamängude peale ainult põlglikult midagi kobisevad. Kuid õnneks on viimasel ajal ka siin lauamängukultuur levima hakanud. Järjest enam soovitakse kingituseks "mõnda head lauamängu" või tahetakse tulla katsetama uusi huvitavaid mänge, mida ise osta ei jaksa.

Lõpetuseks panen siia intervjuu ajaloolase Ain Mäesaluga, kes räägib mängude ajaloost, erinevatest traditsioonidest ja ka Eestis kaevamiste käigus leitud mängudest. Otselingid: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=833991 ja http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=834921. Panen siia veel ühe lõike saatest, mille lauamängulehelt aja kokkuhoiu mõttes sisse vehkisin: "Norra kuningas Olaf ja Rootsi kuningas Olaf viskasid täringut ühe piirkonna peale. Rootsi kuningas viskas 6 ja 6. Norra kuningas viskas samuti kaks kuute. Kordusviskamine. Rootsi kuningas viskas siis uuesti kaks kuute. Norra kuningas raputas tükk aega täringuid käes ning viskas siis need nii suure hooga lauale, et üks täring näitas 6 aga teine läks pooleks... ülespoole jäid aga 6 ja 1. Nii saigi Norra kuningas legendi kohaselt selle piirkonna endale."

Nagu pealkirigi ütleb toimus 28.01-30.01 Lelle Rahvamajas lauamangud.ee poolt korraldatud lauamängulaager.

Meie jõudsime kohale kella 7 paiku ning leidsime eest juba paar ringi sagivat inimest. Kolm tohutut lauda täideti ühtlase kihina lauamängudega ning valik võis alata.

Mingi veidra juhuse tõttu said kõik lauad hõivatud erinevate mängudega, kuhu meie Annika ja Andreaga enam ei mahtunud. Seetõttu võtsime meie oma esimeseks mänguks... pokkeri. Veidi naljakas oli küll alustada lauamängulaagris hasartmänguga, kuid kuna teisi see huvitas, siis tuli žetoonid lagedale võtta ning kaardipakist jokkerid eemaldada. Olles tutvustanud kahte naisinimest pokkeri põhitõdedega alustasime mängimist, mille keskel Andrea üritas järjekindlalt oma "rahast" lahti saada. See õnnestus nii hästi, et meie Annikaga hõõrusime juba käsi, lootes kiiret lõppu, kuni Andrea tegi järsu kannapöörde ja võitis kogu mängitud žetoonid tagasi. Siis vabanes õnneks lauatäis rahvast ning ma panin kergendusega pokkerikomplekti kokku.

Kuna ruumid, mis meie käsutusse anti, olid suured, siis seetõttu olid need ka päris jahedad. Nii et kui alguses ei tahetud eriti kampsuneid ära võtta, siis pikemaajalise istumise järel olid osadel juba jopedki seljas. V.a Ove, kes tundis end T-särgis täitsa mõnusalt. Ent pikapeale läks ruum soojemaks, inimestel meel lõbusamaks ning tegevused aktiivsemaks. Välja ilmusid erinevate jookidega pudelid, keedeti teed ja toodi välja küpsised, šokolaadid jm näksimine. Laudadele võeti tugevamat mõtlemist nõudvad mängud ja kuigi kell hakkas lähenema juba 10le, ei paistnud keegi seda segavaks asjaoluks pidama.

Mina osalesin järgmise mänguna oma isiklikus lemmikus Giantsis, mis lõppes Annika napi võiduga. Siit selgub, et ei tasu oma mänge teistele ikka liiga hästi õpetada. 7 Wondersis läks paremini ning selles mängus saan end tõesti juba tunda võimsa ja võitmatuna. Kui aga vabaneti taas teistest laudadest, sai kokku Thebese seltskonna, milles Ove kõikidele pika puuga ära tegi. Eks see ole ka selline õnnemäng suuresti.

Kell oli 3 öösel kui võeti ette London kui mitte-eriti-palju-mõtlemist-nõudev mäng ja kui kell 4 pakiti lahti Acquire, siis ma tundsin, et mulle aitab. Ronisin tuppa, kus pidin ööbima ning üritasin kellegi jubeda norskamise saatel uinuda. See õnnestus nii hästi, et ma kuulsin täpselt, millal teised magama saabusid ja kuidas vahepeal teises ruumis midagi röögiti.

Öö läbi kestva norksamise tõttu oli hommikul poole 10 ajal väga keeruline ärgata. Kuid olles maast lahti saanud ning ka teised jalule ajanud, läksime sööma, kus kuulsin igasuguseid põrutavaid uudiseid. Nimelt, et Acquire kestis kella 6ni öösel ning see on muutunud nüüd Martinile sama vastumeelseks mänguks kui RoboRally. Et Civilization kestis umbes sama kaua, mis lõppes ainult tänu Kristjani vihastamisele, kes nördinult ning sajatusi taeva poole lendu lastes lauast enne võitja selgumist lahkus. Selles mõttes oli isegi kahju, et nii vara magama läksin, kuna nii palju huvitavaid emotsioone läks kaduma.

Pärast hommikusööki alustasid elukutselised sõjamängurid optimistlikult Friedrichi, rahulikuma meelelaadiga inimesed aga Vinhost. Ülejäänud osalejad jaotasid end mugavalt lühemate mängude vahele ära. Vinhos on mänguna väga hea, kuid reeglite kohapealt jube. Kaarel, kes seda mänginud polnud, pidi kuulama minu ja Neeme segast selgitamist, kuna Andreas hiilis sellest osavalt kõrvale. Üritasin küll Aigari moodi loogilises järjekorras tegevusi kirjeldada, kuid aeg-ajalt lõikas Neeme sisse, kes täpsustas seda, teist ja kolmandat, nii et mul kippus järg käest minema. Lõpuks aga sai kõik räägitud ning Kaarel õnneks on ülihea taibuga tegelane, mida tõestas juba ka tema koht antud mängus. Minul pole igatahes varem nii kehvasti läinud kui seekord.

Lõuna jõudis kätte, kuid Friedrich kestis. Hakkas juba sarnanema sõjamängulaagriga, kus toimus üks mäng päevas. Pärast lõunat võtsin pealtvaatajana Friedrichi laua taga koha sisse, kuna see pidi "kohe-kohe Kristjani võiduga lõppema". Mäng aga kestis ja minul tuli täis kõhu ning magamata öö tõttu uni peale. Läksin viskasin end tunnikeseks siruli ja lootsin, et kui üles ärkan, siis saab mõne mõistliku mänguga ühineda.

Toibusin mingi kisa peale ja läksin lootusrikkalt kohale, kuid pilt oli peaaegu sama, mis magama minnes. Kõik mängud, mis mu lahkumisel laual olid, kestsid edasi. Ainult High Frontier juures oli märgata muutust. Nimelt oli minu mälu järgi seal alguses mängimas 5 inimest, kuid tagasi tulles oli järgi vaid 2. Hiljem kuulsin, et kõik ülejäänud olid lihtsalt juba mängu algusjärgus mängimisest loobunud.

Uimerdasin ringi, kuni lõpuks Friedrich läbi sai ning ette võeti suhteliselt lühike mäng Chinatown. See oli isegi täitsa tore mäng, kuigi alguses peale vaadates meenutas oma olemuselt Acquiret, mis Martini silmad pöörlema pani. Ent suhtlemist oli palju ja nii võis üle terve saali kuulda meie hüüdeid: "Kes tahab pesumasinat? Pakun kalu! Kellel on teemaja??" jne. Mängu lõppedes avastasime, et varsti on jälle söögiaeg ning võtsime ette taas 7 Wondersi, mis lõppes minu ja Martti viigiga. Seejärel kõmpisime sööklasse kohale, ehkki kõhud polnud vist eriti kellelgi tühjad.

Sööklas küsisin pärast sööki kaasa kaks termosetäit kohvi, kuna meenus eelmine õhtu, kus isegi need, kes tavaliselt kohvi ei joo, tundsid sellest puudust. Kaarel aga, arvates, et sellest on vähe, nuias perenaiselt välja terve paki kohvi, et laagris ise juurde keeta. Nendevaheline vestlus kujunes aktsiamängu sarnaseks ning seda ilmestasid veel eriti pealtvaataja hõiked kõrval: "Mina teie asemel seda pakki alla 10 euro ära ei annaks!"

Laagrisse tagasi jõudes alustasime Libertéga. Erinevalt Aigarist ja Marttist ei tunne mina selle mängu suhtes nii suurt vaimustust. Lisaks olen ma alati jäänud viimasele kohale. Seekord sain küll suuresti tänu Kaareli mängustiilile teise koha, kuid mäng jääb endiselt minu jaoks kuivaks. Ent Liberté juures avastasin ma äkki Kaareli ja Neeme tohutu sarnasuse. Nimelt kuskil mängu keskel kuulsin üllatusega, et ma pidavat võitma. Loomulikult ma ei võitnud, vaid võitis see, kes seda ütles, kuid ajusopis meenusid sarnased situatsioonid ühe teise mänguriga.

Seesama sarnasus hakkas aga eriti välja lööma järgmises mängus - Age of Industry. Kell oli pool 1 öösel, kuid Kaarel, kes polnud seda mängu varem mänginud, mõtiskles iga oma käigu juures ligi 5 min, tegi siis oma sammu ära, et see kohe jälle tagasi võtta ja nii see kestis, kuni mu kannatus oli tõsiselt katkemas. Kardan, et suuresti tänu meeletule tüdimusele ma ei jaksanud enam eriti mõelda, mis tagas ka äärmiselt viletsa koha mängus. Hämmastaval kombel ei olnud Marttil lõpus eriti parem seis. Võidu ei pannud siiski ka mitte Kaarel tasku, vaid hoopis Aigar, kes ilmselt suudab oma mõtlemise värskena hoida ka kõikide venitamiste kiuste.

Kell hakkas 2 saama ning ma kaalusin juba magama minemist, kuid teised arvasid, et ühe lühikese mängu võiks siiski lõpetuseks teha. Olin hirmus skeptiline selle suhtes ning eriti veel siis kui öeldi, et järgmine mäng olevat lihtne. Kuid pärast Ascensioni reeglite kuulamist pidin tunnistama, et mäng on tõesti lihtne. Seda tõestas ka minu võit.

Kell oli kõigest 2 kui me magama läksime ning ehkki meie tuppa oli jäänud vaid paar inimest, oli seal endiselt ka norskaja. Kuid tänu magamatusele ei seganud norskamine see öö peaaegu üldse ning ärgata oli veel raskem kui eelmine hommik. Hommikul tegi esimesena silmad lahti Aigar, siis mina ning avastasime õudusega, et kellaaja järgi peaks me juba sööklas istuma. Läks lahti kiireks rapsimiseks ning suurde saali astudes nägime, et praktiliselt kõik veel magavad. Ainult Neeme nägi välja, nagu oleks ta just ärganud ning Kristjan ilmus vastikult puhanud ning erksa ilmega teisest toast välja. Üritasin Andreast raputamisega üles ajada, kuid see ei liigutanudki. Ärkas hoopis Andrea, kellele tegin siis ülesandeks Andreas maast lahti ajada ning läksin Märti togima, kes küsis segaselt, kas kell on juba tõesti nii palju. Vähehaaval tõusid kõik uimaste nägudega üles, kuid Marttit ja Martinit ei suutnud me hoolika otsimise järel leida. Eeldasime sellest seda, et nad juba söövad ning varsti võis näha unist salka söökla poole rühkimas.

Martti ja Martin juba lõpetasid söömist kui me kohale tormasime ning irvitasid mõnutundega kui rääkisime, et olime kõik sisse maganud. Pressisime hommikusööki alla ning kuulasime Neeme ja Kaareli vaidlust mängude teemal, mis läks sujuvalt üle poliitikale. Tagasi rahvamaja poole minnes vaatasime, kuidas nad koos ees läksid, ise kätega vehkides ning teineteisele midagi elavalt seletades.

Kuivõrd laagrist lahkumine pidi toimuma 3-4 ajal, ei saanud mingit väga pikka mängu ette võtta. Ja kuna pooltel meist oli huvi Inca Empire ära proovida, löödi see üksmeelselt lauale üles. Mängul polnud väga viga, ehkki Aigar läks suhteliselt alguses juhtima ning sinna ette ta jäigi. Meil Andreasega toimus võitlus kolmanda-neljanda koha vahel ning pärast pikka rabelemist Andreas võitis kahevõitluse. Omapärane ja lihtne mäng ning mängiks veel, kuna nüüd ma juba tean, mida ma valesti tegin.

Kuna kell oli juba päris palju, sai viimase mänguna ette võetud Before the Wind, mis pidi olema lühike ja põnev kaardimäng. Selle mänguga tõestasin, et päris lootusetu juhtum ma pole ning mõningase heitluse järel panin esikoha kinni.

Siis oligi aeg liikuma hakata. Tegime saali korda, pakkisime mängud jälle kastidesse, kuulasime Neeme nördinud avastust, et viimasel ööl olid alusmatid vabalt saadaval, kuid tema magas ikka paljal põrandal, irvitasime Andrease autot, millel olid saapajäljed miskipärast katusel ning lehvitasime ülejäänutele. Koju jõudes avastasime, et toas on 8 kraadi sooja ning nagu ikka pärast taolist laagrit võttis vastu veider tühjusetunne. Ega midagi - varsti peab vist uue sõjamängulaagri korraldama.