Alljärgnev intervjuu puudutab aga ainult lauamänge. Olgugi, et vestlus on kohati pisut psühholoogiahõnguline.
Kõigepealt küsin, kuidas sa üldse lauamängudeni jõudsid?
Lauamängudega olen tegelikult juba ammu kokku puutunud, meie peres mängiti neid päris palju. Vanasti tuli muidugi leppida selliste lihtsamate mängudega mida Eestis, Lätis, Venemaal saada oli. Tagantjärele möeldes olid need kõik üsna lihtsakoelised ja ei vääri suurt mainimist, aga mõned mälestused ikka on. Mingisugune hobuste võiduajamine meeldis üsna hästi, mis Lätist oli toodud - nime ei mäleta, aga tõenäoliselt oli ikka parem mäng kui tänapäevastest mängudest Change Horses. Samas Horse Fever'ile jääb kindlasti kõvasti alla.
Tänapäevaste strateegiliste lauamängudega puutusin esimest korda kokku siis, kui mängisin sõpradega San Marco't. See oli aga ka kahjuks ainuke asjalik mäng, mida Eestis tol hetkel müüdi. Sai mängitud ka muid Prismas müüdavaid peremänge, aga need nii väga ei köitnud, et oleks tugev huvi tekkinud. Vahepeal tuligi suur paus sisse, kuni 2008 a. sügisel kuulsin, et Eestisse on tekkinud spetsiaalne lauamängude pood. Sinna ma siiski kohe ei jõudnud. 2008 a jõuludeks sai vennale Kataani Asustajad kingitud ja õele Alhambra - neid sai jõulude ajal mitu päeva järjest mängitud ja tekkis tõsine huvi, et milliseid huvitavaid ja head taasmängitavust pakkuvaid mänge veel olemas on. Sai uuesti boardgamegeek.com lehele satutud ja seekord juba võtsin kohe Top 100 ette. Seadsin sammud lauamängude spetsiaalpoodi - Tartu maanteel asunud Ludo'sse - ja tahtsin loomulikult osta kohe Top 100 teisel kohal asuva mängu Puerto Rico (tundus huvitavam kui tol hetkel esikoha omanik Agricola). Kuna seda aga ei olnud, sai soetatud Power Grid, mis osutus täitsa heaks ostuks. Edasi sai juba ka Ludo lauamänguõhtule mindud ja seal oli esimeseks mänguks Cosmic Encounter, mis võlus oma mitmekesisuse, teema ja võimalusterohkusega väga. Loomulikult sai ka see endale tellitud. Hiljem kui selle kätte sain, sai seda gateway mänguna (selgitus: mäng, mis sobib hästi esimeseks tutvuseks tänapäevaste lauamängudega) päris edukalt kasutatud kui sõpradel ja tuttavatel külas käisin. Vahepeal olin aga umbes kolmanda-neljanda mänguna ostnud endale Race for the Galaxy - see on üks lemmikuid siiani.
Lauamänge mõttetuks ajaraiskamiseks ei ole ma kunagi pidanud. Tõsise huvi tekkimine ja suure osa oma vabast ajast nendega tegelemisele pühendamine sai aga alguse just 2009 aasta kevadel. Positiivne sõltuvus oli oma alge saanud :)
Olen aru saanud, et ühtedeks sinu lemmikmängudeks on Race for the Galaxy, Railways of the World, Battlestar Galactica... Miks just need, kuna need on ju sisu poolest kõik äärmiselt erinevad?
Jah, need on ühed mu lemmikmängud küll, aga kuidagi ei saa jätta mainimata veel selliseid mänge nagu: Twilight Imperium, Le Havre, Betrayal at House on the Hill, Dixit, Dominion (peamiselt Intrigue + Seaside), Doom: the Boardgame, Descent, Cosmic Encounter, ja eriti suuri lemmikuid - 18xx seeria mänge. Lisaks loen enda lemmikute hulka veel paljusid sõjamänge (näiteks Conflict of Heroes, Commands & Colors, Successors, Britannia), abstrakte (näiteks Hive, Dvonn), muid seiklusmänge (näiteks Arkham Horror, Android, Runebound) ja sõnadega seotud mänge (Scrabble, Alias).
Miks mulle nii paljud erinvad mängud meeldivad tuleb ilmselt sellest, et mängin väga palju ja seega on vaja ka vaheldust. Kõigis žanrites on midagi väga head olemas minu jaoks. Teine põhjus on ka see, et nii mõnigi mäng on just teatud olukorras või teatud seltskonnaga väga hea. Kui minult palutaks, et paneksin oma lemmikmängud paremusjärjekorda, siis oleks see minu jaoks raske ülesanne - kõik nad on head.
Kui palju sinu jaoks mõjutab seltskond mängude hinnangut (hea mäng, halb mäng)?
Mänge mängingi seltskonna pärast ja mäng on eelkõige siis hea, kui kõigil lõbus ja huvitav on. Ma mäletan, kuidas ma Modern Art'i kunagi ostsin - nägin kuidas kõrvallauas seda mängiti ja kõigil tundus nii lõbus olevat, et see lihtsalt pidi hea mäng olema. Ostsin ära ja ma ei eksinud :)
Milline peaks siis olema see seltskond, kellega sulle mängida meeldib?
Seltskond peaks olema sõbralik, mängust huvitatud ja entusiastlik.
Üldjuhul arvatakse, et lauamängudest pole kasu ning need ei anna inimesele midagi. Milleks sinu arvates lauamängudest kasu on? Mida need sulle endale andnud on?
Lauamängudest on kasu päris palju - eelkõige on tegemist väga hea seltskondliku tegevusega, mis hoiab vaimu värske ning arendab suhtlemisoskust ja strateegilist mõtlemist. Lisaks võib mänge käsitleda kui simulatsioonina - koos elatakse läbi teatud kriisisituatsioonid või seiklused ja sedasi õpib ka teisi inimesi paremini tundma või leitakse ka uusi toredaid tutvusi.
Lauamängud on mulle andnud palju lõbusalt veedetud aega, huvitavat vaimset tegevust ja eredaid hetki sõprade seltsis, mis kauaks meelde jäävad.
Kas sa ise tunned, et oled tänu lauamängudele õppinud inimesi paremini tundma?
Kindlasti. Mängu käigus tulevad ju isiksuse eripärad esile ning lisaks käib mängu juurde tihti ka niisama jutuajamist ja nalja viskamist.
Kas oskad nimetada konkreetselt mõnda mängu, kus mängu kulg sõltub suuresti tänu mängijate tundmisele?
Mingil määral sõltub iga mängu puhul teiste/teise mängija tundmisest mängu kulg. Mängu mängides ongi oluline mõista, et sa ei mängi mitte ainult mängu süsteemi vaid ka teisi inimesi. Mängijate vaheline interaktsioon ongi just see, mis mängud heaks teeb minu meelest.
Suuresti sõltub mängu kulg aga näiteks selliste mängude puhul nagu libahundi mäng (Werewolf/Ultimate Werewolf) või muud tugeva psühholoogilise poolega mängud nagu Battlestar Galactica, Saboteur jne. Samuti on päris tugevalt mõjutatud igasugused diplomaatia ja läbirääkimismängud nagu Game of Thrones, Cosmic Encounter jne.
Räägi mõnest eredamast hetkest oma mängurikarjääri jooksul, mis sulle meelde on jäänud ja mida on hea meenutada.
Eredaid hetki on olnud väga palju - kauakestvaid mälestusi jääb pea igast mänguüritusest. Meenub kohe üks esimesi pikke mänge, mis mängitud sai - Republic of Rome. See oli kogu seltskonnale kõige keerulisemate ja segasemate reeglitega mäng seni - isegi setup (selgitus: mängu ülespanek) kujunes koomiliseks košmaariks. Reeglites olid erinevat tüüpi kaartidest paki kokku panemine kirjeldatud stiilis: võtke kõik punased kaardid, mis on tegelikult mustad, aga keskelt sakilise joonega ja segage need kokku hallide kaartidega, mis on tegelikult valged, aga keskelt kahekordse joonega ning nüüd võtke pakist välja kõik punased kaardid, mis ei ole ühelt poolt hallid. Kui esimene proovikäik pärast 4 tunni (!) möödumist läbi sai, võis mänguga alata. Kuna aga reeglites iga asja kohta mingi erand leidus, millele omakorda veel erand leidus ja tegelikult see just kõige tavalisemaks mänguolukorraks kujunes, oli lõpuks kõigil reeglite koomilisest tõlgendamisest selline eufooria, et piisas sellest kui keegi näpu õhku tõstis ja kõik naerma puhkesid.
Viimasel ajal mängitud mängudest on aga eredaimad mälestused jätnud Betrayal at House on the Hill. Mäng sellest, kuidas uurijate rühm läheb kummituslikku mahajäetud mõisa müsteeriumit lahendama ja lõpuks üks nendest reeturiks osutub või muud ootamatut nendega juhtub. Ühes mängus tinistati meid reeturi poolt väikesteks ja meid hakkasid majas olevad kassid taga ajama. Üritasime mudellennukiga põgeneda, aga kass tõmbas selle käpaga alla ja pani meid nahka. Teises mängus üritasime jällegi Surmale males pähe teha, mida lahendati täringuviskega knowledge checki tehes. Surm viskas esimese matši ajal enamus täringute peal tühjad küljed - rõõmuhõisked täitsid laua ümbruse. Kuid Surm naeratas kavalalt ja ütles, et Surm teeb sohki ning viskas täringud ümber ilusti silmadeks. Ehk siis - you cannot cheat death, but death can cheat you. Lõpuks peale reeturiga käsikähmlust õnnestus meil siiski üks maleguru Surma juurde eskortida ja tal õnnestus Surmale pähe teha.
Ühes viimases Betrayal at House on the Hill mängus aga leidis üks mängijatest helendava oda, mis sisaldas endas tulnukate viirust. Keegi oli sellega ka juba nakatunud - kes, ei olnud teada. Igale mängijale jagati välja kaks tokenit numbritega, kuid vaid ühel neist seisis nr "1". Kes selle sai, oligi viiruse esimene ohver ja ühtlasi ka reetur. Iga kord kui mängijad üksteist ruumides kohtasid pidid nad tokeneid vahetama ja nii saingi üsna kohe teada, kes algseks reeturiks sai. Ühinesin seega ka pahade tiimiga ja loomulikult jagasin lahkelt seda viirust ka edasi, samal ajal kui inimesed lootusetult viirusevastast seerumit üritasid kokku keeta. Kõik inimesed said lõpuks surma ja viimane nakatunu kaotas samuti.
Süda on ärevusest kloppinud ka nii mõnegi 18xx mängu käigus, kus kurja plaani olen haudunud, kuidas kõik oma pankrotti minevad firmad kellegi teise kaela sokutada ja ise rikka raudteemagnaadina mäng võidukalt lõpetada ja teiste sajatusi kuulata.
On sul ka oma värvieelistus mängunuppudes?
Päris kindlat värvieelistust ei ole, lasen enamasti teistel enne ära valida kellele värv palju korda läheb. Aga kui võimalus on, siis eelistan punast, sinist või rohelist.
Lõpetuseks küsin ühe konkreetse mängu kohta. Enamus teab, et sa oled Race for the Galaxys väga tugev ja üldiselt võitmatu, nii et keegi ei julge sulle enam õieti vastu astuda. Kuidas see on õnnestunud? Kas lihtsalt pikaajaline mängukogemus või on selles mingid omad nipid?
Nagu keeruliste kaardimängudega ikka - iga kaardi puhul tuleb ära tajuda, mis olukorras see tugev on ja kuidas ta teiste kaartidega kombineerub. Iga kaart võib mingis olukorras väga hea olla. Race for the Galaxy's on kaartide juurdevoolu tagamine väga oluline, sest kaardid on ka maksevahend - kui see on olemas, on kõik muu juba lihtsam.
Hea mänguoskus on kindlasti tänu kogemusele saavutatud ning tugevate vastastega mängides üksteisele lahkelt strateegiliste tähelepanekute ja avastuste jagamine on ka alati kasuks. Mängu hästi mängimisel on ka omad miinused - keegi ei taha eriti enam mängida seda minuga ja oskus läheb rooste. Käisin Tartu sõpradel külas, kes seda pidevalt mängivad ja sain seal enamasti pähe hoopis :)
Aitäh Kristjanile intervjuu eest! Uut juttu järgmise lauamänguriga saab kuulda juba õige pea. :)
