Olen sellel teemal tahtnud juba ammu kirjutada, kuid kuna see sarnaneb väiksemamahulisele bakalaureusetööle, siis olen selle avaldamist aina edasi lükanud, kuna materjali kokku kogumine ning sobitamine on olnud päris vaevarikas. Nüüd aga on aeg lõpuks käes.
Suurema osa eestlaste arvamus lauamängudest on jäänud sellele tasemele, et need on vaid lastele. Nad ise on mänginud lapsepõlves Tsirkust, Reis ümber maailma ja ladunud pasjanssi ning kuigi ise suureks kasvanud, ei usu nad ometi, et lauamängud võiksid vahepeal olla edasi arenenud. Sellest võib aru saada juba taolistest märkustest: "Kas siin mängus täringud on? Ei ole? Aga kuidas seda siis üldse mängida saab?" Nüüd on ehk sobiv märkida, et maailma edetabeli (2011 a märtsi seisuga) esikümnesse kuuluvad mängud, millest vaid ühel on täringud (Twilight Struggle). Kõik ülejäänud on puhtalt kas kaardi- või kuubikumehhaanikal ning kipuvad olema sellised, millega laps alguses üksi hakkama ei saagi. Hea kui täiskasvanudki saavad.
Siinkohal tuuakse nüüd kindlasti esile võidukas hüüe, et vot, lauamängud on keerulised. Ma olen täiesti nõus, et enamus neist on keerulised, eriti kui varem ühtegi mängu mänginud pole. Aga paljud meist on kohe sündides osanud kõndida? Nii tasuks ka lauamängudega eelnevalt harjuda, kergematega harjutada, enne kui tõsisemate kallale minna. Mitte nii nagu mina, kes ma peaaegu esimese mänguna mängisin Twilight Imperiumi, mistõttu ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Mulle öeldi, mida võiks teha, mida peaks tegema, kuid milleks see hea oli, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Lisaks kestis see 8 tundi, ma sain meeletu peavalu, nii et mingit head mälestust mul sest muidu ülikõrgelt hinnatud mängust pole. Siis aga mängisin paar lihtsamat kaardimängu, paar kerget kuubikumängu ja mängud hakkasid muutuma arusaadavamateks. Nüüd on juba mõnede mängude puhul mängu mehhaanika nii tuttav, et oskab reegleid kuulamata arvata, mida teha tuleb ja mille eest punkte saab.
Kogu eelnevast jutust haaratakse nüüd tõenäoliselt kinni ainult kolmest sõnast - "kestis 8 tundi" ja küsitakse nördinult, kust see aeg küll leitakse, et niimoodi mängida. Võin lohutuseks öelda, et kõik mängud pole nii pikad ning kaheksatunniseid mänge soovitan küll vaid fännidele või "edasijõudnutele". Ghost Stories võib seevastu kesta 10 min ning oled saanud kollidega võidelda, riskiolukordades toimetulekuoskuse proovile panna ja masenduda, et kaotasid. Mulle ka väga pikad mängud ei istu, maksimum ongi olnud vist 8 tundi. Samas tean inimesi, kes on mänginud 16 tundi (mõningate söögipausidega), on täiesti elus ning räägivad sellest vaimustusega siiamaani.
Eks muidugi saab nüüd põlastavalt öelda, et niimoodi oma aega raisata on ikka väga mõttetu ja lauamängud on ühed täiesti kasutud asjad. Esiteks ajab mind täiesti marru inimeste mõtlemisviis, et kõigest ja kõigist peab siin elus mingi käega katsutav kasu olema (a la lemmikloomad, toataimed, lauamängud jne). Tegelikult ongi kõigest kasu, iseasi kuidas seda oma egoismimätta otsast nähakse. Teiseks need, kes on mänginud Aliast või Sõnamängu möönavad, et mängud on lõbusaks ajaviiteks, mis on lastelegi arendavad. Kuid kui juba Sõnamäng tundub arendav, mis siis rääkida veel strateegiamängudest, kus ainult mängija enda mõtlemisvõimest ning planeerimisoskusest sõltub mängu kulg ja lõpptulemus. Või majandusmängud, kus pisimgi vääratus oma läbimõtlemata käigus toob kaasa hävingu.
Ehk siis mängud arendavad strateegilist mõtlemist, ettenägelikkust, kriisiolukorades toimetulekut, läbirääkimisoskusi, analüüsivõimet... Niimoodi jätkates saab kokku põhilised eluks vajalikud oskused. Lisaks olen leidnud, et inimeste mõttemaailm ja suhtlemisoskus võib lauamänge mängides vägagi muutuda (paremuse poole muidugi). Rääkimata sellest, et mängudes, kus interaktsioonil on suur osa, on psühholoogiline pool väga oluline, tänu millele näeb erinevaid isiksuseomadusi ja suhtumist. Näha seda, kuidas inimesed lahendavad mingit kriisi või probleemi koos, võib anda mõnikord hea ettekujutuse sellest inimesest endast. Kuid alati tuleb arvestada, et mäng on mäng. Nagu üks hea lauamängukaaslane ütles kunagi: "Kui ma olen külmavereline Cylon Battlestar Galacticas ja reedan oma inimestest kaaslasi, siis ei tähenda see veel seda, et ma tavaelus reeturlik oleksin. Lihtsalt osav rolli välja mängima."
Nüüd muidugi arvatakse, et lauamängude mängimise jaoks on vaja suurt seltskonda, sest muidu pole mängud üldse mängitavad. Tõenäoliselt rohkemate inimestega mängides on mänguvõlu suurem jah, kuna suhtlemist on rohkem ning seetõttu ka lõbusam. Kuid on mänge, millega üksi saab väga edukalt hakkama ning pole üldse mitte igav (nt Arkham Horror). Põnevaid kaheinimese mänge on veel rohkem ja kolm on juba seltskond.
Jah, aga kui mingi mäng muretseda, siis milline. Miskipärast inimesi kohutavad võõrkeelsed mängud. Puerto Rico, Era of Inventions, Bridge Troll - need nimed on võõrad ja ebausaldusväärsed. Seevastu Alias ja Sõnamäng on juba peaaegu igas kodus olemas, kõik teavad neid. "Mees, kes teadis ussisõnu" on puhtas eesti keeles ning pealegi maineka teose põhjal tehtud. Milleks muretseda mänge, mille reeglite lugemiseks on tõenäoliselt vaja inglise filoloogi ning mille pealkirjad ei ütle ostjale midagi? Ma ütleks põhjuseks vaid ühe - need on põnevamad kui need, mis on kunagi eesti keelde tõlgitud mil muid mänge saadaval ei olnud. Ning juba selle nimel tasub end reeglitest läbi närida, et saaks zombidega võidelda, selle asemel, et ümber Kelgukontori tiirelda.
Kindlasti leiab mõne autoriteedi, kes kinnitab: "Jah, Kelgukoerad on fantastiliselt lahe mäng!" Samas kas too on üldse kunagi midagi muud mänginud, et oskab optimaalselt hinnata. Kui näete sama inimese riiulilt lisaks veel taolised mängud nagu Alias, Monopol, Imago, julgeks ma tolle hinnangus tõsiselt kahelda. Kui riiulil on näha ka paar võõramaist mängu, julgeks ma kahelda inimese mõistuses. Kui riiulil on enamuses võõramaised mängud ja üks Monopol, millel silt küljes "Müüa", siis usun, et ta taolist hinnangut Kelgukoertele üldse ei annakski.
Olgu, isegi kui mingi lauamäng osta, siis on need ju kohutavalt kallid. Enamasti vaadatakse mängukarpi ja mühatatakse pahaselt, et see maksab tervelt 50 eurot. "See on ju kõigest karp mängulaua ja paari nupuga!" Peab tunnistama, et selles kuulsas väites on oma tõde: kõik hea siin ilmas on amoraalne, ebaseaduslik või paksuks tegev. Ehk siis kõigel on oma hind. Nii et mida parem mäng, seda kallim ta on, kuid see-eest saab seda kaua nautida. Kalli šokolaadi sööb ära (vähemalt mina söön) 10 minutiga. Sid Meier's Civilizationi saab mängida aga aastaid.
Loomulikult annan endale aru, et kõigile ei meeldi ja ei peagi meeldima lauamängud. Esimest korda katsetajatel, keda on õnnestunud mängulaua taha veenda, ei teki tõenäoliselt ka paari esimese mängukorraga veel seda õiget feelingut, eriti kui mäng on valitud kuiv ja keeruline. Kuid sellesse maailma kord sattununa on väga raske sealt jälle välja tulla. Eriti kui oled korra külastanud Esseni lauamängumessi ning näinud sealseid (täiskasvanuid) inimesi vaimustusega ühest boksist teise jooksmas ning õhinal mängulaua taga uut mängu selgeks õppimas. Jah, lapsi näeb seal isegi suht vähe, kuna need on koondatud messihalli kuhugi keskossa lõbutsema seniks, kuni nende vanemad hullunult ringi jooksevad. Siis Eestisse tagasi tulles tunduvad meie inimesed igavate, hallide ja lootusetult ajast maha jäänuina, kes lauamängude peale ainult põlglikult midagi kobisevad. Kuid õnneks on viimasel ajal ka siin lauamängukultuur levima hakanud. Järjest enam soovitakse kingituseks "mõnda head lauamängu" või tahetakse tulla katsetama uusi huvitavaid mänge, mida ise osta ei jaksa.
Lõpetuseks panen siia intervjuu ajaloolase Ain Mäesaluga, kes räägib mängude ajaloost, erinevatest traditsioonidest ja ka Eestis kaevamiste käigus leitud mängudest. Otselingid: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=
Suurema osa eestlaste arvamus lauamängudest on jäänud sellele tasemele, et need on vaid lastele. Nad ise on mänginud lapsepõlves Tsirkust, Reis ümber maailma ja ladunud pasjanssi ning kuigi ise suureks kasvanud, ei usu nad ometi, et lauamängud võiksid vahepeal olla edasi arenenud. Sellest võib aru saada juba taolistest märkustest: "Kas siin mängus täringud on? Ei ole? Aga kuidas seda siis üldse mängida saab?" Nüüd on ehk sobiv märkida, et maailma edetabeli (2011 a märtsi seisuga) esikümnesse kuuluvad mängud, millest vaid ühel on täringud (Twilight Struggle). Kõik ülejäänud on puhtalt kas kaardi- või kuubikumehhaanikal ning kipuvad olema sellised, millega laps alguses üksi hakkama ei saagi. Hea kui täiskasvanudki saavad.
Siinkohal tuuakse nüüd kindlasti esile võidukas hüüe, et vot, lauamängud on keerulised. Ma olen täiesti nõus, et enamus neist on keerulised, eriti kui varem ühtegi mängu mänginud pole. Aga paljud meist on kohe sündides osanud kõndida? Nii tasuks ka lauamängudega eelnevalt harjuda, kergematega harjutada, enne kui tõsisemate kallale minna. Mitte nii nagu mina, kes ma peaaegu esimese mänguna mängisin Twilight Imperiumi, mistõttu ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Mulle öeldi, mida võiks teha, mida peaks tegema, kuid milleks see hea oli, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Lisaks kestis see 8 tundi, ma sain meeletu peavalu, nii et mingit head mälestust mul sest muidu ülikõrgelt hinnatud mängust pole. Siis aga mängisin paar lihtsamat kaardimängu, paar kerget kuubikumängu ja mängud hakkasid muutuma arusaadavamateks. Nüüd on juba mõnede mängude puhul mängu mehhaanika nii tuttav, et oskab reegleid kuulamata arvata, mida teha tuleb ja mille eest punkte saab.
Kogu eelnevast jutust haaratakse nüüd tõenäoliselt kinni ainult kolmest sõnast - "kestis 8 tundi" ja küsitakse nördinult, kust see aeg küll leitakse, et niimoodi mängida. Võin lohutuseks öelda, et kõik mängud pole nii pikad ning kaheksatunniseid mänge soovitan küll vaid fännidele või "edasijõudnutele". Ghost Stories võib seevastu kesta 10 min ning oled saanud kollidega võidelda, riskiolukordades toimetulekuoskuse proovile panna ja masenduda, et kaotasid. Mulle ka väga pikad mängud ei istu, maksimum ongi olnud vist 8 tundi. Samas tean inimesi, kes on mänginud 16 tundi (mõningate söögipausidega), on täiesti elus ning räägivad sellest vaimustusega siiamaani.
Eks muidugi saab nüüd põlastavalt öelda, et niimoodi oma aega raisata on ikka väga mõttetu ja lauamängud on ühed täiesti kasutud asjad. Esiteks ajab mind täiesti marru inimeste mõtlemisviis, et kõigest ja kõigist peab siin elus mingi käega katsutav kasu olema (a la lemmikloomad, toataimed, lauamängud jne). Tegelikult ongi kõigest kasu, iseasi kuidas seda oma egoismimätta otsast nähakse. Teiseks need, kes on mänginud Aliast või Sõnamängu möönavad, et mängud on lõbusaks ajaviiteks, mis on lastelegi arendavad. Kuid kui juba Sõnamäng tundub arendav, mis siis rääkida veel strateegiamängudest, kus ainult mängija enda mõtlemisvõimest ning planeerimisoskusest sõltub mängu kulg ja lõpptulemus. Või majandusmängud, kus pisimgi vääratus oma läbimõtlemata käigus toob kaasa hävingu.
Ehk siis mängud arendavad strateegilist mõtlemist, ettenägelikkust, kriisiolukorades toimetulekut, läbirääkimisoskusi, analüüsivõimet... Niimoodi jätkates saab kokku põhilised eluks vajalikud oskused. Lisaks olen leidnud, et inimeste mõttemaailm ja suhtlemisoskus võib lauamänge mängides vägagi muutuda (paremuse poole muidugi). Rääkimata sellest, et mängudes, kus interaktsioonil on suur osa, on psühholoogiline pool väga oluline, tänu millele näeb erinevaid isiksuseomadusi ja suhtumist. Näha seda, kuidas inimesed lahendavad mingit kriisi või probleemi koos, võib anda mõnikord hea ettekujutuse sellest inimesest endast. Kuid alati tuleb arvestada, et mäng on mäng. Nagu üks hea lauamängukaaslane ütles kunagi: "Kui ma olen külmavereline Cylon Battlestar Galacticas ja reedan oma inimestest kaaslasi, siis ei tähenda see veel seda, et ma tavaelus reeturlik oleksin. Lihtsalt osav rolli välja mängima."
Nüüd muidugi arvatakse, et lauamängude mängimise jaoks on vaja suurt seltskonda, sest muidu pole mängud üldse mängitavad. Tõenäoliselt rohkemate inimestega mängides on mänguvõlu suurem jah, kuna suhtlemist on rohkem ning seetõttu ka lõbusam. Kuid on mänge, millega üksi saab väga edukalt hakkama ning pole üldse mitte igav (nt Arkham Horror). Põnevaid kaheinimese mänge on veel rohkem ja kolm on juba seltskond.
Jah, aga kui mingi mäng muretseda, siis milline. Miskipärast inimesi kohutavad võõrkeelsed mängud. Puerto Rico, Era of Inventions, Bridge Troll - need nimed on võõrad ja ebausaldusväärsed. Seevastu Alias ja Sõnamäng on juba peaaegu igas kodus olemas, kõik teavad neid. "Mees, kes teadis ussisõnu" on puhtas eesti keeles ning pealegi maineka teose põhjal tehtud. Milleks muretseda mänge, mille reeglite lugemiseks on tõenäoliselt vaja inglise filoloogi ning mille pealkirjad ei ütle ostjale midagi? Ma ütleks põhjuseks vaid ühe - need on põnevamad kui need, mis on kunagi eesti keelde tõlgitud mil muid mänge saadaval ei olnud. Ning juba selle nimel tasub end reeglitest läbi närida, et saaks zombidega võidelda, selle asemel, et ümber Kelgukontori tiirelda.
Kindlasti leiab mõne autoriteedi, kes kinnitab: "Jah, Kelgukoerad on fantastiliselt lahe mäng!" Samas kas too on üldse kunagi midagi muud mänginud, et oskab optimaalselt hinnata. Kui näete sama inimese riiulilt lisaks veel taolised mängud nagu Alias, Monopol, Imago, julgeks ma tolle hinnangus tõsiselt kahelda. Kui riiulil on näha ka paar võõramaist mängu, julgeks ma kahelda inimese mõistuses. Kui riiulil on enamuses võõramaised mängud ja üks Monopol, millel silt küljes "Müüa", siis usun, et ta taolist hinnangut Kelgukoertele üldse ei annakski.
Olgu, isegi kui mingi lauamäng osta, siis on need ju kohutavalt kallid. Enamasti vaadatakse mängukarpi ja mühatatakse pahaselt, et see maksab tervelt 50 eurot. "See on ju kõigest karp mängulaua ja paari nupuga!" Peab tunnistama, et selles kuulsas väites on oma tõde: kõik hea siin ilmas on amoraalne, ebaseaduslik või paksuks tegev. Ehk siis kõigel on oma hind. Nii et mida parem mäng, seda kallim ta on, kuid see-eest saab seda kaua nautida. Kalli šokolaadi sööb ära (vähemalt mina söön) 10 minutiga. Sid Meier's Civilizationi saab mängida aga aastaid.
Loomulikult annan endale aru, et kõigile ei meeldi ja ei peagi meeldima lauamängud. Esimest korda katsetajatel, keda on õnnestunud mängulaua taha veenda, ei teki tõenäoliselt ka paari esimese mängukorraga veel seda õiget feelingut, eriti kui mäng on valitud kuiv ja keeruline. Kuid sellesse maailma kord sattununa on väga raske sealt jälle välja tulla. Eriti kui oled korra külastanud Esseni lauamängumessi ning näinud sealseid (täiskasvanuid) inimesi vaimustusega ühest boksist teise jooksmas ning õhinal mängulaua taga uut mängu selgeks õppimas. Jah, lapsi näeb seal isegi suht vähe, kuna need on koondatud messihalli kuhugi keskossa lõbutsema seniks, kuni nende vanemad hullunult ringi jooksevad. Siis Eestisse tagasi tulles tunduvad meie inimesed igavate, hallide ja lootusetult ajast maha jäänuina, kes lauamängude peale ainult põlglikult midagi kobisevad. Kuid õnneks on viimasel ajal ka siin lauamängukultuur levima hakanud. Järjest enam soovitakse kingituseks "mõnda head lauamängu" või tahetakse tulla katsetama uusi huvitavaid mänge, mida ise osta ei jaksa.
Lõpetuseks panen siia intervjuu ajaloolase Ain Mäesaluga, kes räägib mängude ajaloost, erinevatest traditsioonidest ja ka Eestis kaevamiste käigus leitud mängudest. Otselingid: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=
