Anonüümne
Urmasega puutusin ma rohkem kokku lauamangud.ee praktikumidel ning eralauamänguõhtutel, kus ta jäi silma eelkõige oma tasakaaluka, vaikse, kuid see-eest tabava huumoriga. Kuid lauamängude osas oli tema arvamus enamasti üsna tagasihoidlik. Tõenäoliselt seepärast, et otse temalt seda ei küsitud ning ta pole ka selline, kes valjuhäälselt oma arvamusega lagedale tuleb. Seetõttu on ka keeruline aru saada, kas talle mäng tegelikult meeldib või mitte. Eriline sõdija nagu poleks, käkikeerja ka mitte... Mis siis üldse lauamängude juurde tõmbas?

Nüüd oli lõpuks hea võimalus kõik huvipakkuvad küsimused esitada ja inimesest veidi rohkem teada saada.

Miks sulle lauamängud meeldivad?


Peamiselt seepärast, et need on selline mõnus sotsiaalne kogemus. Mulle meeldib sinna juurde käiv suhtlus ja vahel ka veidikene aju kiusata. Viimast vähemasti siis, kui see enam-vähem värske on.

Milliste mängudega sulle aju kiusata meeldib?

Põhiliselt sellistega, kus olulisemad on strateegilised otsused ja veidikene instinkti. Kuiv matemaatika mängudes jätab mind suht külmaks. Või siis peab see olema väga hästi teema sisse ära peidetud. Näiteks Twilight Struggle. Arvutada oskamine kindlasti aitab, aga teema ja kaardid annavad piisavalt palju juurde, et tegemist oleks väga nauditava mänguga. Väike õnne moment on ka sees.

Saan aru, et õnnefaktor mängudes sinu jaoks häiriv pole, vaid pigem isegi plussiks?

Mängud, mis on puhtalt üles ehitatud õnnele, minu eriliste lemmikute hulgas ei ole. Samas väike õnn peab ikka sees olema, muidu läheb mäng minu jaoks liiga kuivaks. Õnneks on sama meelt ka enamik mängudisainereid, nii et mängitavatest mängudest ma puudust tundma ei pea.

Õnne "mehhaanika" poole pealt eelistan ma pigem kaarte kui täringut, vähemalt lauamängude puhul. Pen'n'paper RPG puhul täringutele vastast ei ole. Ühte kaartidel baseeruvat süsteemi olen proovinud (Dragonlance), aga väga ei istunud.

Õnne teemadel muidugi ei saa jätta ära toomata ka ühte minu lemmikütlust, mis pärineb ühelt kunagiselt ameerika golfimängijalt: "Mida rohkem ma harjutan, seda rohkem on mul õnne."

See instinkti kasutamine lauamängudes kõlas huvitavalt. Kus seda vaja on läinud ja kuidas see toiminud on?

Siiani on sellega nii ja naa olnud. Mõnikord õnnestub. Sõjamängu näitel - Europe Engulfedis Prantsusmaa ründamine üle Maginot liini - ajalooliselt ebakorrektne ning kui ei vea, siis ka väga suuri tagasilööke andev. Aga korra on õnnestunud, sest kõhutunne ütles, et sinna paigutatud väed on pigem bluff.

Muudest mängudest Battlestar Galactica cylonite jahtimine, kui just ise kogemata üheks ei osutu, kipub olema esialgu suht instinktiivne. Siiani on esialgsed arvamused olnud nii enam-vähem 50-50.

Enamustes mängudes üritan ma rohkem jälgida ja tegutseda vastavalt sellele, kuidas mulle tundub, et teised mängivad, mitte selle järgi, mis mängulaual parasjagu välja paistab. Ja kui mängijal on käes ports kaarte, siis ma lihtsalt pean peas läbi käima igasuguseid erinevaid võimalusi, mis need küll olla võiks.

Kui pead oluliseks strateegilisi oskusi, kas sellisel juhul istuvad hästi ka sõjamängud?

Nii palju kui ma neid mänginud olen, on nad enamasti mulle huvitavad küll. Rohkem meeldivad need, kus täringuid vähem kasutatakse, seega päris paadunud sõjamänguriks ennast pidada ei saa. Kaardid tunduvad mulle kuidagi sõbralikumad. Ei ole päris seda ohtu, et ilus plaan väga kehvade visete tõttu täiesti lörri läheb. Kaartide puhul enamasti on balanss paremini paigas.

Konkreetselt nimesid mainides, täringutega sõjamängudest on hea mulje jätnud Europe Engulfed, aga selle mängimine kipub võtma kõvasti aega. Kaartidega mängitavatest on siiani üks lemmikuid Horus Heresy. Peamiselt võlub see, et kui oled ennast paari tunniga reeglitest läbi hammustanud, siis mängud ise on suht lühikesed - tunniga saab isegi hakkama.

Kas sulle meeldivad ka puhtad kaardimängud?

Usun, et rohkem kui nii mõnelegi teisele lauamängurile. Lapsepõlves sai kõvasti bridži mängitud, eks sealt see pisik külge on hakanudki. Hiljem sai tegeletud Magic: the Gathering'iga - muidu väga tore mäng, aga veidikene liiga kulukas. Selle kõrvalt sai proovitud teisigi sarnaseid kaardimänge - Babylon 5, Lord of the Rings. Praegusel ajal suht hea meelega mängin Dominion'i, Race for the Galaxy't (milles ma eriti tugev ei ole), San Juan'i, Thunderstone'i.

Räägi Babylon 5 kaardimängust pisut lähemalt.

See oli üsna kohe peale seda, kui ma samanimelist sarja olin vaadanud. Tartus oli päris mitu selle sarja fänni ning kui me leidsime selle põhjal tehtud kaardimängu, siis loomulikult pidi seda kohe proovima. Iga mängija esindas seal ühte suuremat fraktsiooni - inimesed, narnid, centaurid, minbarid, mitte-ühinenud rahvaste liiga. Lisaks tuli lisadest juurde Psi-korpus.

Mängu eesmärgiks, nii palju kui ma mäletan, oli koguda mõjuvõimu - seda sai kuni mingi piirini lihtsalt tegelaste otsese tegevuse tulemusena. Aga võitmiseks tuli algatada konflikte ning neid võita. Igal mängijal oli sarnaselt Magicuga oma pakk, mis sisaldas tema erinevaid tegelasi, asukohti, konflikte, laevastikke, (eesti keeles ei oska hetkel head sõna pakkuda, inglise keeles Agenda) jms. Konfliktid jagunesid diplomaatilisteks, intriigideks, psi-konflitkideks ning sõjalisteks konfliktideks. Nende tulemustena reeglina võideti ja kaotatigi mõjuvõimu.

Kui tihti sa praegu lauamänge mängid?

Viimasel ajal on veidikene unarusse jäänud, aga püüan ennast taas parandada. Mingi aeg sai ikka kord-paar nädalas lauamängude taha aetud, viimasel ajal päris lauamänge on harvem välja võetud. Samas, kord nädalas saab minu juures kokku väike seltskond rollimängureid, mis on ju peaaegu sama hea kui lauamäng.

Milliseid rollimänge mängite?

Peamiselt on kaks süsteemi, millega praegu mängud käivad - Dungeons and Dragons 3.5 versioon (kõige klassikalisem fantaasiarollikas). 4 kisub juba liiga "arvutimänguks" kätte ära. Ning White-Wolfi poolt välja antud World of Darkness - täpsemalt siis Vampire: Dark Ages - pseudo-keskaegne maa, kus tegutsevad lisaks inimestele veel vampiirid, libahundid, sortsid ja muud üleloomulikud olendid. See teine ongi see, mida nii enam-vähem iga nädal korra ikka teeme. Aegade jooksul on ära proovitud teisigi - Shadowrun (küberpunkist inspireeritud maailm, kus valitsevad korporatsioonid ning korruptsioon), Star Wars jmt.

Milliseid mänge eelistad rohkem ajaveetmiseks - rolli-, kaardi- või klassikalisi lauamänge (sõjamängud, strateegiamängud jne)?

Ma ei jagaks kaardimänge ja lauamänge erinevateks kategooriateks, minu jaoks on mõlemad ühtselt lauamängud. Rollimängud on küll veidikene teistmoodi - eeldavad rohkem ettevalmistust, eriti mängujuhilt. Minu jaoks on nad kõik on omamoodi huvitavad. Võtan seda, mida parasjagu pakutakse. Kuna ma olen ise suht laisk organiseerija, siis lähen sinna, kuhu kutsutakse.

On sul ka oma lemmikmäng?

Praegu on vist ikka Battlestar Galactica. Ei ole jõudnud sellest veel küllastumust tekkida. Seltskonnast kindlasti sõltub ka palju, aga reeglina on tegemist väga mõnusa sotsiaalse üritusega.

Teised mängud, mida hea meelega veel ja veel mängiks on Twilight Imperium ja Twilight Struggle. Oma kogumikust tahaks ka Starcrafti vahel tihedamalt lauale (või pigem põrandale, kuna nii suurt lauda pole :)) saada. Hiljuti ära proovitud Androidi tahaks ka veel mängida. Aga üldiselt, kuna mulle meeldivad väga paljud mängud, siis on äärmiselt raske ühte, või isegi ainult viit lemmikut välja tuua. :)

Viimase küsimusena küsin, kumba sulle rohkem meeldib mängida Battlestar Galacticas - cylonit või inimesi? :)

Peale seitsmendat mängu oleks ma kindlasti öelnud, et tahaks vahelduseks inimesi ka proovida, aga praeguseks võin juba julgelt väita, et mõlemad meeldivad. Aga kui peaks ühe kindlasti valima, siis napilt jäävad cylonid peale.

Miks just nemad?

Põnevust on rohkem, eriti enne seda, kui sa ennast avalikustad. Et kas saadakse aru; ega ma ennast nüüd millegagi ei reetnud; kas peaks agressiivsemalt kaikaid kodaratesse loopima. Muidugi siis, kui avalikult cylon olla, oleks inimesena ilmselt huvitavam, raskem võita. Ja siis, kui see peaks juhtuma, panna sigar suhu ning öelda: "I love it when a plan comes together".

Aitäh Urmasele ning üritan varsti uue lauamänguri võrku saada. :)
Üldistused: , | edit post
Anonüümne
Ludo lauamängupood on olnud mitmete lauamängurite esmane tutvuspaik ja pole Marttiga kohtuminegi selle poolest erand.

Võib-olla pole seda ilus öelda, aga kõigepealt torkas Martti juures silma tema välimus, hääl ning tugev heatahtlikkus, mistõttu sarnanes ta kohutavalt armsa mõmmiga. Üsna varsti aga ilmnes tema erakordne oskus mängida
lauamänge nii, et väga harva suudeti teda võita. Seda just eriti igasugustes kuubiku- ja rongimängudes. Alguses ei pööranud ma sellele nii palju tähelepanu, kuna olin siis ise alles algaja mängur, kuid mida aeg edasi, seda enam tunnen Martti teadmiste ning oskuste ees aukartust ja austust.

Kuna Marttis pole raasugi pahatahtlikkust või üleolekut, siis ei ole ka kaotused
tema vastu rasked. Samas ei saa tunnistamata jätta, et kui juhtumisi teda ühes mängus võidab, siis on see omamoodi ajalooline hetk. Mine tea, millal seda jälle juhtub. :)

Ma alustaks küsimusega, et mis mängudega sa oma lauamänguri karjääri alustasid?

Kui nüüd õige süviti minna, siis peaks see olema kas Tsirkus või Ümber Maailma. Ja kui midagi juba kupli all oli, siis esimene, mida sai rohkem mängitud, oli vene Risk (toimus kosmoses ja erinevate plaanetide vahel). Ka Monopol ning selle erinevad variandid, mida perestroika-aegsel Venemaal lasti välja päris erinevaid ja suures koguses. Ning siis Stratego, mille õige nime sain teada küll alles ülikoolis. Samas mängitud sai seda mingis mängude toas/majas päris korralikult.

Uuesti mängima hakkasin pärast 10 aastast pausi ning siis tulid Alhambra, Vikings, Citadels, Caylus. Üldiselt ikka täiesti eurokad (selgitus: analüütilised mängud) ning esialgu kõva perekeskse (ehk lihtsa) ülesehitusega. :)

Vahepeal sai ka marketites mänguriiulite vahel jalutatud ning mõned mängud endale kojugi ostetud, aga need jäid kõik selliseks üks-kaks korda mängituks ning siis unustatud.

Oled sa kunagi fännanud ka rolli- või kaardimänge?

Oo jaa, süüdi mõlemas. Ülikooli ajal sai mängitud Dungeons and Dragons'it ja mingit StarWars'i rollimängu. Pärast Tallinnasse kolimist sai paar aastat mängitud tõsiste tegijate seltskonnas ning sai oma sõpradele tehtud ka paar kampaaniat. Kahjuks jäi erinevate osapoolte ajaprobleemide tõttu need rollimängud katki.

Kaardimängud on muidugi paras nõrkus olnud juba aastakümneid. Huvi nende vastu pärineb suure tõenäosusega papsilt, kes ikka jutustas igasuguseid seiku ajast, mil ta bridži mängis, erinevatest turniiridest ja seltskondadest jms. Kooli ajal bridži harrastusega tegelema hakata oli suht lootusetu, aga ma leidsin kaks sõpra, kes ka huvitusid kaardimängudest. Igasugu kaardimängu raamatutest leidus lõpuks mäng nimega Preferans, mis põhimõtteliselt on vene whisti/bridži alatooniga. Seda sai ikka hea mitu aastat mängitud. Viimases klassis leidusid veel mõned huvilised, kellega sai väike bridži "klubi" moodustatud (mitte, et see väga ametlik oleks olnud) ning nii me siis mängisime vahetundides ja mõnikord laulutundides, kuna ka lauluõpetaja oli suur bridži fänn. Bridži mängimine jätkus muidugi ka ülikoolis, kus sai tutvust tehtud turniiribridžiga ning sai isegi paar aastat turniiridel käidud.

Teine suur (vast isegi suurem) kaardimäng, mille otsa ma olen komistanud, on Magic: The Gathering, mis ka kusagil ülikoolis külge jäi ning suure vaimustuse tekitas. Sellega seoses sai kõik Eesti esimesed turniirid läbi käidud ning selle peale kõvasti raha raisatud. Seda küll juba siis, kui Tallinnasse tuli tööle tulla. Osalesin ka viiel esimesel MTG Eesti meistrivõistlusel, kus õnnestus kaks aastat järjest teiseks jääda. Kahjuks jäi mõlemal korral ülemaailmsetele meistrivõistlustele minemata (Kanada ning järgmine aasta Austraalia), kuna teised meeskonnakaaslased ei saanud viisasid.

Järjest väheneva vaba aja tõttu ning vajadusest suunata raha olulisematesse kohtadesse nagu eluase jms, jäi mängimine rohkem hobiks. Kuna selle mänguga oli varasematel aegadel nii kõvasti tegeletud, siis kahjuks ei õnnestunud sellisel hobitasemel mängimisest enam rõõmu tunda. Kohe tekkis vajadus asju muutma hakata ja paremaks tegema jne. Lõpuks saigi kogu kaardikogu maha müüdud. Osad on küll alles jäänud nii nostalgia mõttes. :)

Aukartustäratav ajalugu.

Ma kardan, et minu kohta võib küll kasutada väljendit "Lootusetu mängur", selle paremas mõttes muidugi. :)

Olen aru saanud, et sa oled ka sõjamängude fänn. Miks just sõjamängud? Mille poolest need meeldivad?

Mnjaa, pean tunnistama, et viimasel ajal hakkab tõsiselt huvi sõjardluse poole kalduma. Miks? See on hea küsimus.

Võib-olla seepärast, et kunagi väikese poisina sattus kätte mingi Borodino lahinguteemaline raamat, vahvad pildid sees ja heroilised jutuksed vapratest soldatitest. See raamat aga tekitas veel suurema huvi ning kuna juba väiksemana olin ikka ENEsid ja ENEKEsi sirvinud ning suu ammuli vaadanud lahingute skeeme, et kes kuhu liikus ja ründas jms, siis kogu see asi tõenäoliselt lihtsalt eskaleerus. Lugesin läbi kõik raamatud Napoleonist, mis ma leidsin. Millegipärast need väga heroiliselt kujutatud Vene kindralid mulle ei istunud. Ning kui siis mingi hetk avastasime sõbraga selle Stratego, eks ta siis paras ahaa! ja wow! moment oli.

Kuna Stratego oli liiga lihtne ja abstraktne ning muid sõjamänge polnud sel ajal, siis tuli ju ise kuidagi seda Strategot huvitavamaks teha. Tollel ajal olid ka päris populaarsed "tee-ise" raamatud, kus oli papp ning valmistrükitud pildid. Lõikasid pildi täpselt välja, kleepsid papi peale ning siis lõikasid papi välja ning kleepisid teise valmistrükitud asja teisele poole. Nendest sai ehitatud endale suuremat sorti armee ja mingite reeglite järgi mängitud. Kui ka see liiga lahjaks jäi, siis sai ise tegelasi juurde trükitud ning veel suuremaks asja aetud. Kuni lõpuks läks see nii suureks, et ei olnud enam aimugi, kes-kus-mis. :)

Mis nende juures aga meeldib? Ma arvan, et selline konflikt ja väljakutse - kas õnnestub vastane mingi kavala nipiga üle kavaldada, ümberhaaramised, pettemanöövrid, äkkrünnakud jms. Midagi kogu selle asja juures lihtsalt võlub.

Vaatasin, et BoardGameGeekis ongi sul märgitud, et oled just Napoleoni fänn. Kas nende loetud raamatute tõttu hakkasidki just selle ajastu fänniks?

Jah, esialgu sai ikka väga konkreetselt Napoleoni kohta loetud, aga tasapisi sai ka muude tegelastega tutvust tehtud ning siis ka kogu see ajastu. Samas ega Napoleoni vastu saa. :)

Selle ajastu sõjapidamise juures mulle millegipärast meeldis see nn liinitaktika. Distsipliin ja kord on kogu tolleaegse sõjapidamise alustalad. Suuremad reformaatorid analoogse sõjapidamise juures olid ka enamasti palju edukamad kui nende konkurendid: Napoleon, Friedrich ja mingil määral võib sinna panna ka Washingtoni. :) Selline barbarite kombel üksteise vastu jooksme, a'la mongolid ja hunnid, pole mind nii väga huvitanud ka. Targalt vägede liigutamine, manööverdamine, vastase ülekavaldamine - see on see, mis mulle meeldib.

Olen sind väga harva kuskil mängus kaotamas näinud. Kas selline ettenägelikkus, võimaluste nägemine, planeerimine ning kiire ümberarvestamine on õpitav või on see sulle kaasa antud anne?

Ma arvan, et mingil määral on see kindlasti õpitav. Ma ei usu, et mul mingi suuremat sorti anne on mängude mängimiseks kaasa antud. Rohkem on tegu sellega, et tuleb sundida ennast muutma ettemõeldud plaani.

Üldiselt ma arvan, et paljud inimesed jäävad ühe asja juurde nii-öelda kinni. Asi, mida on kunagi proovitud ning tundus töötavat või andis soovitud resultaadile lähedase tulemuse, on kindla peale minek. Enamasti ei soovita sellest lahti öelda. Selles suhtes on võib-olla see aeg, kui ma MTG'd mängisin, tulnud kasuks. Nimelt sattusin ma algselt seal mängima nii-öelda kontrollivaid värve, kuna teised Hulk Smash! stiilis värvid jäid sõpradele. Sealt tekkis vajadus pidevalt oma mängu muuta, et vastase pealeronivate tegelaste vastu kaitsta. Eks sealt arenes välja ka see stiil, kuidas ma praegu muid mänge mängin.

Üldiselt on mul mingi idee, mida ma üritan mängu lõpuks saavutada. See, kuidas sinna jõuda, sõltub aga kõik juba mängust ja suuresti teistest mängijatest. Seega tuleb olla paindlik. Kui üks uks pannakse kinni, tuleb kibekähku teise ukse juurde kolida ning sealt sisse pugeda. Kui kõik üritavad ühest uksest sisse ronida, siis on lihtsam ju minna uksest, mis teiste poolt tähelepanuta jäänud.

Kas on mõni mäng, mille võit on sinu jaoks tõeline saavutus?

Ma olen suht kehv mängudes, kus on väga tähtis osa taktikalisel küljel; mängudes, kus tuleb iga käik täpselt läbi mõelda ning seda mitu käiku ette. Selles suhtes on minu eelnevalt esitatud mängustrateegia kehva. Ma üldiselt ei mõtle mitut käiku ette, vaid üritan oma võimalusi lahtisena hoida ning hetkeolukorda ära kasutada. Näiteks mäng Mr. Jack in New York - ma olen selles suht kehv ning Viivika võidab mind stabiilselt. Ahjaa... Gulo-Gulo's kaotan ma ka püsivalt. 20+ mängust olen seda võitnud ainult korra. :)

Kas on mõni mängija, kellele sa sõjamängudes alla jääda ei tahaks?

Tegelikult mind niiväga ei kõiguta, kas ma võidan või mitte. Ma üldiselt ei tee suurt numbrit kui ma kaotan (ma loodan :)). Samas pean tunnistama, et üks hiljutine juhus, kus mul kohe mitte kuidagi midagi ei õnnestunud ning vastasel (Martinil) õnnestus seevastu kõik ning seda isegi minu suures ülekaalus, lõi mind tiba rivist välja küll. :) Pärast oli endal ka imelik tunne, et tohoh, mis siis nüüd. :) Samas olen ma saanud Martinilt ka varem pähe ning saan ka edaspidi.

Kui võtta minu jaoks viimase aja nn hitt sõjamängudes - Combat Commander, siis seal on võitude suhe 2-4. Samal ajal avab see mäng ennast iga mänguga üha rohkem.

Kui nüüd hästi meenutada, siis sõjamängudes mul niiväga hästi ei lähegi. Kipub ikka enamasti nii minema, et saan pähe. Sellistes euromängudes, kus tuleb kuubikuid liigutada või tegevusi valida, läheb mul üldjuhul kõvasti paremini.

Oskad sa arvata, miks sul nendes paremini läheb?

Kui nüüd kiiret vastust otsida, siis võiks ju öelda, et enamikes sõjamängudes on mingisugune randomi (selgitus: juhuslikkuse) element sees - a'la täringud, et selgeks teha, milline väeüksus teise taganema sunnib vms - aga see pole vist päris aus.

Ma arvan, et enamikes nn euromängudes on paar teed võiduni. Üldjuhul on nad samaväärsed ning (kui asja väga matemaatiliselt vaadata) mäng taandub mingile ülesandele: leida üles kõige "odavam" tee, kuidas viia mingi kaup (kuubik) punktist A punkti B, kogudes tee peal võimalikult suure koguse võidupunkte; kuidas kõige "odavamalt" muuta üks ressurss teiseks, et selle eest suurem kogus võidupunkte teenida; kuidas kõige "odavamalt" ehitada valmis mingi maja või osta suurim osalus firmas. Odavus antud juhul poleks muidugi alati lihtsalt rahaliselt mõõdetav, vaid ka: kuidas kulutada vähem tegevusi selleks, et midagi teha, kui keegi teine; kuidas kulutada vähem ressursse ja aega. Samal ajal on muidugi võimalik ka sõjamängud taandada samasugusteks ülesanneteks: kuidas mingi väeosa võimalikult ruttu ja ohutult saada positsioonile, mis oleks vastasele võimalikult ebamugav.

Ma ei ütleks, et ma nüüd taandaks enamiku euromänge mingiteks ülesanneteks, aga üldjuhul ei kangastu mulle, et ma olen mingi kõva ärihai või et ma olen mingi üliosav ehituste järelevaataja, kuningas vms.

Samas sõjamängud üldjuhul lükkavad fantaasia käima ning nii mõnigi kord juhtub, kus tõmban paralleele millegi vahel, mida ma olen lugenud raamatutest ja selle vahel, mis toimub mängus kaardi peal. On juhtunud, et proovin järgi samalaadseid asju, mida on ajalooliselt proovitud või siis hoopis vastupidi - teha midagi, mille peale pole varem tuldud, nii kindralite kui ka mõningate analüüsivate ajaloolaste poolt.

Kisub jälle väga analüüsiks kätte ära. :) Aga lühidalt öeldes ma arvan, et võitmise suhtes sobib mulle konkreetsetes raamides olevad mängud rohkem. Võiks ju siis mängidagi ainult neid, et võidurõõmu rohkem maitsta, aga samal ajal kui nn euromängust jääb meelde üldjuhul see, et "oi, vaata kui huvitava lükke ma tegin ning rabasin teiste eest midagi osavalt ära", siis sõjamängudest jäävad meelde erinevad sõjakäigud rohkem filmi/raamatu võtmes kui matemaatilises ("minu kaks jalaväge hävitasid sinu ühe jalaväe 15 minutiga"). :)

Ja lõpetuseks küsin, kuidas see juhtub, et sa paistad alati kõikide mängude reegleid teadvat, olgu see uus ja tundmatu või isegi mitte veel välja lastud mäng? :)

Hahaa. :) Ju ma vist olen nii paljude mängude reegeleid lugenud, et kui midagi tuttavat kangastub, siis suudan kohe paralleele tuua ning aimata, kuidas mingi asi toimib. Eks mängu designi (selgitus: kavandus) koha pealt on ka enamasti mingi arv erinevaid elemente, mida siis erinevat moodi omavahel ühendades tekitab uusi mänge. Enamasti disanerid loovad mänge ikkagi mingi looga, et oleks nn theme (eestikeelne "teema" tundub kuidagi vale selle kohta), olgu see siis kauba vedamine või lossi ehitamine. Erinevad mängumehhaanikad tulenevad tavaliselt ka sellest lähtepunktist, et tahetakse simuleerida midagi, mis võiks toimuda reaalselt. Kui nüüd panna kokku theme ja mehhaanikad (ning kõvasti loetud reegliraamatud), siis hakkavadki kangastuma ideed, kuidas ise oleks selle lahendanud ning mis tunduks antud kontekstis hea lahendus olema.

Samas on väga lahe olla ka üllatunud mingite süsteemide kohta, mis on välja mõeldud. :)

Suurimad tänud Marttile põhjaliku ja ülimalt hariva intervjuu eest. Proovin järgmise tegelase ka jälle varsti pihtide vahele võtta. :)
Üldistused: , | edit post
Anonüümne
Ka Annikat nägin esimest korda Ludo lauamängupoes, kus ta vaikselt ja tagasihoidlikult laua taga istus ning vabanevat mängukohta ootas. Nii palju kui ma olen temaga kokku puutunud või näinud teda mängimas, ei ole ma veel aru saanud sellest, et mõni mäng talle üldse ei meeldiks. Iga uus mäng, mida ta näeb, paneb silmad särama ning alati on ta valmis kõike proovima, katsetama, olles heatahtlik nii mängudes kui reaalses elus.

Kõige selle tõttu otsustasingi järgmise intervjuu Annikaga teha, et tema mängueelistustest rohkem teada saada.

Millal sa enda jaoks lauamängud avastasid?

Uuesti avastasin pisut üle aasta tagasi Ludo lauamängupoodi mängima tulles. Olin korra enne seda saanud mängida Pandemic'ut ja olin täiega sillas sellest mängust. Siiani on see mu lemmikmäng ning istub kapis ja ootab seltskonda. Isegi laiendi ostsin talle juurde.

Aga pisut olen lauamänge ka lapsena mänginud. Siis meeldis kõige enam Reis läbi Aafrika, kus kõige lahedam ja samas koledam oli see, kui reisisid Madagaskarile ja jäid seal kogu oma rahast ilma ning mandrile tagasi ka enam ei saanud. Ent lapsena siiski kippusin ma parema meelega lugema ja nukkudega mängima kui lauamängudega tegutsema.

Kodus oli meil ka pisut lauamänge omal ajal. Male, kabe, rulett, laevade pommitamine ja veel mõned. Aga nüüdsete uutega ei anna neid võrreldagi. Praegu on ikka palju parem valik ja ka hea seltskond.

Pandemic on koostöömäng, mis räägib maailma päästmisest hävitavate viiruste käest. Miks just see mäng su lemmikmäng on?

Võib-olla on minus mingi maailma päästmise pisik sees. Kuigi usun, et rohkem on asi seotud sellega, et tegu on koostöömänguga ja mulle meeldib inimestega asju läbi arutada ning nii asjadele lahendusi leida. Lisaks on see üsna realistlik mäng kui võrrelda mõndade fantaasia- või zombimängudega. Epideemiapuhanguid ikka leidub ka päriselt maailmas.

Kas siis taolised fantastilised mängud, mida reaalse eluga eriti seostada ei saa, jätavad ükskõikseks?

Tegelikult ei jäta ükskõikseks. Mulle lihtsalt sobivad koostöömängud enam kui üksteise vastu mängud. Kellegi vastu mängides peab tahes tahtmata sigatsema. Mu loomusele tundub see lihtsalt vastumeelt. Isegi mängus ei armasta ma hästi konflikte.

Näiteks Battlestar Galactica ja selle laiendid on ka üks mu lemmikutest. Ning Ultimate Werewolf meeldib väga. Vahel saab isegi Munchkin'it mängitud sõpradega, seegi võib päris lahe olla.

Kuid üldiselt eelistan ikkagi selliseid mänge, mis panevad pärast ka enda ja maailma üle pisut mõtlema. Et miks ma nii- või naamoodi tegin ja kas oleks äkki midagi saanud teisiti teha. Olen näiteks saanud enda kohta teada, et kipun mängudes suhteliselt vähe riskima ja ei kipu kaklema igasugu pudulojustega, nagu deemonid ja kollid, kui pole kindel, et peale võitlust ikka mängus edasi olen. Mängu lõbususe seisukohalt aga vahel just peaks enam riskima ja tembutama.

Lisaks mulle meeldib mängudest õppida. Näiteks Greed'ist, Le Havre'st jmt saab juba isegi õppida uusi asju.

Kui sulle konfliktid ei meeldi, kas siis sõjamängud on sinu jaoks välistatud?

Sõjamänge pole lihtsalt palju olnud võimalust mängida, kuigi prooviks neid hea meelega. Korra olen saanud mängida Twilight Struggle'it, Twilight Empire't ja Antike't, mis ehk kuidagi sõjamängude alla sobiks. Kaks viimast on siiski vist rohkem majandusmängud.

Kodus on mul ka Risk ja seda olen korra mänginud aastaid tagasi. Kahjuks ei mäleta seda ja seltskonda ka pole, kellega mängida. Tookord aga üsna meeldis.

Kas koostöömängudes on mängijatevaheline koostöö ning suhtlemine hästi toiminud? Või on esinenud ka olukordi, kus on näha, et mõne mängijaga ei saagi selliseid mänge mängida?

Muidu minu arust on koostöö küll suht hästi sujunud. Aga see sõltub alati ka mängijatest. Kui ikka mitu juhtpositsioonil olla tahtjat satuvad ühte koostöömängu, siis loomulikult on väga võimalik, et asjad rappa jooksevad, kuna kumbki järgi anda ei taha. :) Siiani aga sellised kogemused puuduvad. Mõningate mängudega on aga kogemusi, kus tänu igavale seltskonnale mäng ka enam ei meeldi, kuigi enne on väga põnev tundunud.

Kas mäletad, milline on olnud sinu kõige pikem mäng?

6-tunnine Twilight Empire. See meeldis mulle väga, kuid kahjuks peavalu rikkus lõpu ära.

Kas arvad, et võiksid taolisi 6-tunniseid mänge veel mängida või ehk veelgi pikemaid?

6-tunniseid võiks, aga pikemaid peaks kindlasti kuidagi teisiti ajastama, näiteks kahe päeva peale, siis ei kurna end ühel päeval liiga oimetuks. Muidu seda Twilight Empire't mängiks veel.

Kipun siiski rohkem mängima lühemaid mänge, kuna tähelepanu kipub hajuma pikema aja peale.

Kas on olnud mõni mäng, mille võidu üle oled tundnud väga suurt uhkust?

Üldiselt mitte, kuna mul on mängulust olulisem kui võit. Eks ta muidugi lahe ole kui võidan ka vahel, aga minul on mängu ajal kogetud ja mängitud emotsioonid ning seltskonnas käiv lõbus aasimine ja suhtlemine üldse palju tähtsamad. Seltskond on tähtsam kui võit seega. Vahel on isegi piinlik, kui olen võitnud. Eriti kuna tean, et mul on lihtsalt mõni elukogemus, mis on kaasa aidanud just selle puhul ja mäng pole toimunud võrdsetel alustel.

Aga siis tunneks küll uhkust ja kahjurõõmu, kui Pandemic'us bioterroristile tuupi saaks korralikult teha.

Saan aru, et siiani pole see õnnestunud?

Ei, tavaliselt teeb see kaabakas meile rohkem säru kui meie talle. Kuidagi liiga raske on see tema püüdmine. Ahjaa, see oli ka tore, kui ükskord õnnestus muteerumistele kriips peale tõmmata.

Tulles tagasi kogemuste juurde, kas pead lauamängudes oluliseks, et mäng toimuks võrdsetel alustel?

Selliseid momente tekib eriti just lastega mängides. Pole just võrdne seis, kui mul on oskus näha mingit asja rohkem kui teisel ja seeläbi mäng ülekaalukalt võita. Näiteks mängisime lauamängulaagris Andreaga Gene Pool'i ja ma võitsin, kuna lihtsalt nägin kombinatsioone paremini. Täiskasvanul on teadupärast asjade nägemisega pisut parem seis. Või ei ole? Tema sai 1-2 aastat kokku kui minul juba 9. tuli. Seega see võit oli suht mõru mu jaoks.

Sinu arvates võiksid mängida seega suht sarnastes vanusegruppides inimesed?

Üldiselt küll. Kuigi on ka mänge, kus lastel paremini läheb kui täiskasvanutel. :)

Viimaseks küsin hoopis, kas on mõni mäng, mis sulle kohe üldse ei meeldi? Ja miks?

Bridge Troll on üks neist, mis ei meeldi. Tal puudub nagu sügavam sisu, pealegi on see lastemäng. Mingi koha pealt näib isegi ebaloogiline. Ainus pluss, mida seda mängides nägin, oli ilus ja värvikirev kujundus. Lisaks ei saa ma sugugi pihta veel Race for the Galaxy'le, kuigi ta võib tegelikult päris lahe mäng olla. Veel olen väga madalalt hinnanud selliseid asju nagu RÖK, Dancing Eggs ja Robotics. Kuigi Robotics oli neist parim. Maailma Imed ei jätnud ka eriti head muljet. Selle põhjuseks on liiga keerulised kohad ja pildid. See sobiks oma raskusastmelt rohkem geograafide-arhitektide-ajaloolaste mänguks kui peremänguks. Pisut lihtsamate piltide ja kohtadega oleks seegi samas mängitav.

Üldiselt aga mängin peaaegu kõike.

Taas kord aitäh intervjueeritavale ning loodan varsti uue üllitisega lagedale tulla. :)
Üldistused: , | edit post