Kõige selle tõttu otsustasingi järgmise intervjuu Annikaga teha, et tema mängueelistustest rohkem teada saada.
Millal sa enda jaoks lauamängud avastasid?
Uuesti avastasin pisut üle aasta tagasi Ludo lauamängupoodi mängima tulles. Olin korra enne seda saanud mängida Pandemic'ut ja olin täiega sillas sellest mängust. Siiani on see mu lemmikmäng ning istub kapis ja ootab seltskonda. Isegi laiendi ostsin talle juurde.
Aga pisut olen lauamänge ka lapsena mänginud. Siis meeldis kõige enam Reis läbi Aafrika, kus kõige lahedam ja samas koledam oli see, kui reisisid Madagaskarile ja jäid seal kogu oma rahast ilma ning mandrile tagasi ka enam ei saanud. Ent lapsena siiski kippusin ma parema meelega lugema ja nukkudega mängima kui lauamängudega tegutsema.
Kodus oli meil ka pisut lauamänge omal ajal. Male, kabe, rulett, laevade pommitamine ja veel mõned. Aga nüüdsete uutega ei anna neid võrreldagi. Praegu on ikka palju parem valik ja ka hea seltskond.
Pandemic on koostöömäng, mis räägib maailma päästmisest hävitavate viiruste käest. Miks just see mäng su lemmikmäng on?
Võib-olla on minus mingi maailma päästmise pisik sees. Kuigi usun, et rohkem on asi seotud sellega, et tegu on koostöömänguga ja mulle meeldib inimestega asju läbi arutada ning nii asjadele lahendusi leida. Lisaks on see üsna realistlik mäng kui võrrelda mõndade fantaasia- või zombimängudega. Epideemiapuhanguid ikka leidub ka päriselt maailmas.
Kas siis taolised fantastilised mängud, mida reaalse eluga eriti seostada ei saa, jätavad ükskõikseks?
Tegelikult ei jäta ükskõikseks. Mulle lihtsalt sobivad koostöömängud enam kui üksteise vastu mängud. Kellegi vastu mängides peab tahes tahtmata sigatsema. Mu loomusele tundub see lihtsalt vastumeelt. Isegi mängus ei armasta ma hästi konflikte.
Näiteks Battlestar Galactica ja selle laiendid on ka üks mu lemmikutest. Ning Ultimate Werewolf meeldib väga. Vahel saab isegi Munchkin'it mängitud sõpradega, seegi võib päris lahe olla.
Kuid üldiselt eelistan ikkagi selliseid mänge, mis panevad pärast ka enda ja maailma üle pisut mõtlema. Et miks ma nii- või naamoodi tegin ja kas oleks äkki midagi saanud teisiti teha. Olen näiteks saanud enda kohta teada, et kipun mängudes suhteliselt vähe riskima ja ei kipu kaklema igasugu pudulojustega, nagu deemonid ja kollid, kui pole kindel, et peale võitlust ikka mängus edasi olen. Mängu lõbususe seisukohalt aga vahel just peaks enam riskima ja tembutama.
Lisaks mulle meeldib mängudest õppida. Näiteks Greed'ist, Le Havre'st jmt saab juba isegi õppida uusi asju.
Kui sulle konfliktid ei meeldi, kas siis sõjamängud on sinu jaoks välistatud?
Sõjamänge pole lihtsalt palju olnud võimalust mängida, kuigi prooviks neid hea meelega. Korra olen saanud mängida Twilight Struggle'it, Twilight Empire't ja Antike't, mis ehk kuidagi sõjamängude alla sobiks. Kaks viimast on siiski vist rohkem majandusmängud.
Kodus on mul ka Risk ja seda olen korra mänginud aastaid tagasi. Kahjuks ei mäleta seda ja seltskonda ka pole, kellega mängida. Tookord aga üsna meeldis.
Kas koostöömängudes on mängijatevaheline koostöö ning suhtlemine hästi toiminud? Või on esinenud ka olukordi, kus on näha, et mõne mängijaga ei saagi selliseid mänge mängida?
Muidu minu arust on koostöö küll suht hästi sujunud. Aga see sõltub alati ka mängijatest. Kui ikka mitu juhtpositsioonil olla tahtjat satuvad ühte koostöömängu, siis loomulikult on väga võimalik, et asjad rappa jooksevad, kuna kumbki järgi anda ei taha. :) Siiani aga sellised kogemused puuduvad. Mõningate mängudega on aga kogemusi, kus tänu igavale seltskonnale mäng ka enam ei meeldi, kuigi enne on väga põnev tundunud.
Kas mäletad, milline on olnud sinu kõige pikem mäng?
6-tunnine Twilight Empire. See meeldis mulle väga, kuid kahjuks peavalu rikkus lõpu ära.
Kas arvad, et võiksid taolisi 6-tunniseid mänge veel mängida või ehk veelgi pikemaid?
6-tunniseid võiks, aga pikemaid peaks kindlasti kuidagi teisiti ajastama, näiteks kahe päeva peale, siis ei kurna end ühel päeval liiga oimetuks. Muidu seda Twilight Empire't mängiks veel.
Kipun siiski rohkem mängima lühemaid mänge, kuna tähelepanu kipub hajuma pikema aja peale.
Kas on olnud mõni mäng, mille võidu üle oled tundnud väga suurt uhkust?
Üldiselt mitte, kuna mul on mängulust olulisem kui võit. Eks ta muidugi lahe ole kui võidan ka vahel, aga minul on mängu ajal kogetud ja mängitud emotsioonid ning seltskonnas käiv lõbus aasimine ja suhtlemine üldse palju tähtsamad. Seltskond on tähtsam kui võit seega. Vahel on isegi piinlik, kui olen võitnud. Eriti kuna tean, et mul on lihtsalt mõni elukogemus, mis on kaasa aidanud just selle puhul ja mäng pole toimunud võrdsetel alustel.
Aga siis tunneks küll uhkust ja kahjurõõmu, kui Pandemic'us bioterroristile tuupi saaks korralikult teha.
Saan aru, et siiani pole see õnnestunud?
Ei, tavaliselt teeb see kaabakas meile rohkem säru kui meie talle. Kuidagi liiga raske on see tema püüdmine. Ahjaa, see oli ka tore, kui ükskord õnnestus muteerumistele kriips peale tõmmata.
Tulles tagasi kogemuste juurde, kas pead lauamängudes oluliseks, et mäng toimuks võrdsetel alustel?
Selliseid momente tekib eriti just lastega mängides. Pole just võrdne seis, kui mul on oskus näha mingit asja rohkem kui teisel ja seeläbi mäng ülekaalukalt võita. Näiteks mängisime lauamängulaagris Andreaga Gene Pool'i ja ma võitsin, kuna lihtsalt nägin kombinatsioone paremini. Täiskasvanul on teadupärast asjade nägemisega pisut parem seis. Või ei ole? Tema sai 1-2 aastat kokku kui minul juba 9. tuli. Seega see võit oli suht mõru mu jaoks.
Sinu arvates võiksid mängida seega suht sarnastes vanusegruppides inimesed?
Üldiselt küll. Kuigi on ka mänge, kus lastel paremini läheb kui täiskasvanutel. :)
Viimaseks küsin hoopis, kas on mõni mäng, mis sulle kohe üldse ei meeldi? Ja miks?
Bridge Troll on üks neist, mis ei meeldi. Tal puudub nagu sügavam sisu, pealegi on see lastemäng. Mingi koha pealt näib isegi ebaloogiline. Ainus pluss, mida seda mängides nägin, oli ilus ja värvikirev kujundus. Lisaks ei saa ma sugugi pihta veel Race for the Galaxy'le, kuigi ta võib tegelikult päris lahe mäng olla. Veel olen väga madalalt hinnanud selliseid asju nagu RÖK, Dancing Eggs ja Robotics. Kuigi Robotics oli neist parim. Maailma Imed ei jätnud ka eriti head muljet. Selle põhjuseks on liiga keerulised kohad ja pildid. See sobiks oma raskusastmelt rohkem geograafide-arhitektide-ajaloolaste mänguks kui peremänguks. Pisut lihtsamate piltide ja kohtadega oleks seegi samas mängitav.
Üldiselt aga mängin peaaegu kõike.
Taas kord aitäh intervjueeritavale ning loodan varsti uue üllitisega lagedale tulla. :)
