Anonüümne
Kui Kristjan luges ette oma lauamängude hindamisskaala, mis on sarnane BoardGameGeeki omaga, kuid pisut suupärasem ja veidi eestistatud, küsisin ka teiste mängurite skaalakirjeldusi ning kuigi üldjoontes samad, on neid siiski lõbus lugeda. Nt mis ma avastasin - osad on hindest 1 teinud täiesti eraldi teema. :) Ja ülejäänud skaala on paika pandud just selle järgi.

Alustuseks toon ära BGG "ametliku" skaala:
10 - Ülim tase. Sellest paremat mängu pole omas kategoorias tõenäoliselt olemas (ja ei saagi olema).
9 - Suurepärane mäng. Olen alati valmis seda mängima.
8 - Väga hea mäng. Meeldib mängida, soovitan ka teistele.
7 - Hea mäng, meeldiv meelelahutus.
6 - Täitsa OK mäng, sobivas meeleolus olles ei ütle mängust ära.
5 - Täiesti Harju keskmine mäng, sagedalt mängides kisub igavaks.
4 - Mitte eriti põnev mäng, kuid aeg-ajalt võib juhtuda, et löön kaasa.
3 - Tõenäoliselt ma seda mängu rohkem enam ei mängi... aga samas on siiski ümberveenmine võimalik.
2 - Täiesti jube mäng, teist korda seda enam kindlasti ei mängi.
1 - Häbistab mängu nime. Hoidun nii kaugele kui võimalik, hoiatan ka teisi. Teist korda mängin vaid relva ähvardusel.
Kristjan. Lühike, kuid lööv.
10 - Üks lemmikmänge, ehk siis kõik, mida on 9 and then some.
9 - Kuulub parimate mängude hulka, replay value on väga kõrge, ükskõik kas võidad või kaotad, on mängimine tohutult suur nauding.
8 - Väga hea mäng. Tõesti millegipoolest võluv mäng, mis ei vea alt, millel enamasti on hea replay value ja mida soovitaks hea meelega teistele ning tahaks pea alati mängida.
7 - Hea mäng, enamasti nõus mängima ja aeg-ajalt pakub isegi välja.
6 - OK - võib ikka aeg-ajalt mängida.
5 - Ei häiri otseselt, aga põnev ka ei ole.
4 - Juba tüütu mäng.
3 - Päris annoying.
2 - Ilge sõnnik.
1 - Kelgukoerad.

Nime ei avalda. Natuke peab mõistatamist ka olema.
10 - Selline igavikuline mäng, kus on mingi revolutsiooniline mõõde.
9 - Väga head mängud, mis on isiklikud lemmikud, kuid millel puudub igavikuline mõõde.
8 - Väga head mängud, mis enamasti pole täielikud lemmikud, kuid millele midagi ette heita ka pole.
7 - Mängud, mis ei ole küll disaini poolest sageli midagi väga erilist, kuid on mingil põhjusel lihtsalt sümpaatsed (seetõttu ka sageli ajutine reiting).
6 - Hea disain, sümpaatne, sageli mingi erilise kiiksuga.
5 - Hall keskmik, millele pole ka midagi nagu ette heita.
4 - Umbes sama, ainult et kas kerge disainiveaga või subjektiivselt ebameeldiv.
3 - Tugevate puudustega või tugevalt ebameeldiv.
2 - Täiesti katkine mäng, ajaraisk sõna halvas mõttes.
1 - Kelgukoerad.

Martti R. Enda jaoks konkreetselt paika pandud piirid.
10 - Selline karbike, mis peab ka endal kindlasti olemas olema, et ise sellega mänge korraldada.
8 - Hea mäng, mida ise endale tõenäoliselt ei ostaks, kuid kui võimalus antakse, pelaks kindlasti.
6 on see keskpunkt, kus mäng on keskmiselt OK, mängitav, kuid eelistaks midagi etemat.
3 - Kohutav mäng, mille mängimisest räägid veel aastaid õuduslugusid.
1 - Katastroof, et sellest ei taha kellelegi iitsatada.

Neeme. Peaaegu kõik meeldivad.
Hindab tunde järgi, et mängud, mis meeldivad on üle 5 ja mis ei meeldi on alla. Nii et kui natuke meeldib, siis on 6, ja kui rohkem meeldib, on 7 ja kui juba väga meeldib, siis on 8 ja kui väga-väga meeldib, siis 9 ja kui enam paremaks minna ei saa, siis 10. :)

Andreas. Üldise skaala järgi, kuid ometi lisatingimustega.
Hindab BGG etteantud vihjete järgi, lisaks sellele võrdleb mänge omavahel ja paigutab siis palli jagu üksteise suhtes üles- või allapoole. Aeg-ajalt, nii kord aastas, vaatab oma hinded üle ja hindab asjad ringi. Isegi kui vahepeal mänginud pole, sest kui mängust aasta pärast ikka mitte midagi meeles pole, siis ta 7-st kõrgemat hinnet ei vääri.

Martti L. Omab täiesti isesugust valemit, kus lõpptulemuse saab erinevate asjaolude kokku liitmisel.
0-2 punkti mängu mehhaanika eest (igav - täitsa tore - väga huvitav) +
0-2 punkti pingelisuse eest, võttes arvesse mängu pikkust ja milline on ülesehitus (ei mingit pinget - natuke pingeline/pinge esineb vaid mängu lõpus - pingeline mäng algusest lõpuni) +
1-6 punkti huvist mängu vastu ja millises olukorras seda mängida:
6 - Alati valmis mängima (valmis käima maha miili rohkem, et mängida saaks).
5 - Peaaegu alati valmis mängima.
4 - Mängu mängimine sõltub tujust.
3 - Valmis mängima, kui kõik tahavad seda mängida või lihtsalt suhtlemise pärast (mäng muutub heaks/lõbusaks nende inimeste tõttu, kes mängivad).
2 - Ainult erakorralistel juhtudel (on äärmiselt tõenäoline, et pärast seda mängu hinne kukub veelgi).
1 - Mitte kunagi enam, no way, seda ei juhtu (võib-olla paari miljoni eest :)).

Pärast seda küsitlust vaatasid nüüd paar inimest kontrollivalt oma nimekirja ning tegid mõningaid muudatusi. Üks inimene aga pidi terve listi ümber hindama ning arutleb siiani, et see oli huvitav eksperiment. :)
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Ma ei saa ju ometi mööda vaadata kõige lähemal olevast lauamängurist, kelle kohta ma avastasin, et ma tegelikult üldse ei tea, miks talle lauamängud meeldima hakkasid või mis teda selle juures hoiab.
Aigar on pinnuks silmas nii mõnelegi mängurile, kuna tema võitmine on juba omaette kunst. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga mingil moel suudab ta leida strateegia (isegi mängudes, kus strateegiat pole), mis ta teistest mängijatest osavalt mööda juhatab võidu poole. Kangematele on Aigariga mängimine väljakutse, nõrgemad tunnistavad end lihtsalt võimetuks.

Üsna tihti võib teda näha mõne lauamängu reegleid selgitamas, alustades sõnadega: "Mäng on tegelikult väga lihtne". Ma usun, et täpselt nii ta tunnebki - tema jaoks mäng ongi lihtne, kui reeglid loetud ja kujutlus silme ees, kuidas seda peaks mängima. Teiste jaoks pole see aga üldse nii lihtne... eriti kui Aigar juba tõsiselt võitlusesse sööstab.

Alustan tüüpküsimusega - miks sulle lauamängud meeldivad?

Kui nüüd üldistada, siis võiks öelda, et sellel meeldimisel on kolm sellist suuremat põhjust. Esiteks see, et saad lahedate inimestega koos aega veeta - suur osa minu tutvusringkonnast ongi lauamängurid. Samas see ajaveetmine pole lauamängude puhul lihtsalt mingi õllejoomine ja maailma parandamine, vaid ka väike ajude proovilepanek. Ning see olekski siis see teine meeldimise põhjus - et saab aeg-ajalt pisut ajusid värskena ja tegevuses hoida. Ja kolmas põhjus on see, kui käima läheb "maailma parim graafikakiip - kujutlusvõime", ehk kui mängule tekib ka mingi narratiiv, mingi lugu.

Millal nendega tõsisemalt tegelema hakkasid?

Tõsisemalt? Ma ei tegele siiani sellega tõsiselt. :) Tõenäoliselt huvitab sind aga, et millal peale lapsepõlve uuesti lauamängude juurde sattusin, jättes Riskid-Aliased jmt eemale.

Nagu olen varemgi kuskil maininud, siis visati mind 2008 sügisel minu enda lahkel nõusolekul koheselt kõige sügavamasse kohta lauamängude järves - esimesteks kokkupuudeteks olid War of the Ring ja Troonide Mäng. Seepärast ma vist nii väga vaimustuses neist mängudest polegi. :) Aga jah, jäin pinnale ning hakkas meeldima. Endalgi imelik mõelda praegu, et vaid kolm aastat selles hobis sees oldud.

Mis sind siis tookord tõmbas, et pinnale jäid, kui esimesed mängud nii head ei olnudki?

Ei, ma ei ütle sugugi et need kehvad mängud on - lihtsalt kui oled selliste maksimum tunniajaste seltskonnamängudega harjunud, on 5-6 tundi kestev lahmakas päris ootamatu kogemus. Eriti kui ei võida. Samas WotR-i puhul ma nii väga suurelt pähe ka ei saanud... kui õigesti mäletan. :)

Mis mind aga tõmbas? Uudishimu tõenäoliselt, mis muud - et mida põnevat veel välja mõeldud on. Ning ega see uudishimu praegugi veel kadunud ole, ikka aeg-ajalt viskad uudistele pilgu peale, et mida uut ja omapärast valmis saadud on.

BoardGameGeeki järgi oled hinde andnud üle 300le erinevale mängule ehk siis nii palju mänge on läbi mängitud. Kas äsja ilmunud uued ja omapärased mängud suudavad veel ka üllatada?

Otseloomulikult. On huvitava mehaanikaga mänge, huvitava teemaga mänge, mänge nii suurematele kui väiksematele seltskondadele jne. Tõsi, suur osa uutest mängudest jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid seda meeldivam on aeg-ajalt millegi põneva otsa sattuda. Ning tegelikult ei pea alati üllatumiseks olema midagi uut ja käesolevat aastanumbrit kandvat - täiesti vabalt võib sattuda mõne hea mängu otsa seda kasutatuna järelturult ostes.

Millised lauamängud kõige enam köidavad?

Kuidagi keeruline on niimoodi üldistada. Minu lauamängude kogus on praegu ca 50 mängu ning tubli kahte kolmandikku neist oleksin nõus huviliste olemasolul esimesel võimalusel mängima - nii et mingit ühist nimetajat on suhteliselt keeruline neile leida.

Kui nüüd aga mingi valdkond välja pakkuda, siis oleksid need majandusmängud. Raha, aktsiad, laenud, rahavoogude juhtimine, dividendid, intressid - kõik selline. Mõned kutsuvad küll neid raamatupidamiseks, mitte lauamängudeks, kuid eks see ole maitse küsimus - mulle sellised mängud meeldivad.

Miks just need?

Reeglina põhinevad need mängud suhteliselt lihtsal ja elulisel nõudluse-pakkumise vahekorral (seda siis tooraineturud ja muu kauplemine) või "osta odavalt, müü kallilt" põhimõttel aktsiaturgude puhul. Seega pole vaja hakata meelde jätma kümneid reegleid kuubikute, jukude, markerite, teede või tont-teab-mille kohta veel, piisab lihtsalt paarist mänguspetsiifilisest reeglist.

Väga hea näide selles osas on "Tulipmania 1637", mis on inspireeritud Hollandis toimunud tulbisibulatega spekuleerimisest. Mängu reeglid on viie minutiga seletatavad, komponendid koosnevad kaardipakist ning mängulauast ja mäng ise kestab maksimaalselt tunni (enamasti küll tunduvalt vähem). Ehk siis igasuguste erireeglite meelespidamise asemel on võimalik nautida mängu ennast.

Samas olen ma aru saanud, et sulle on järjest rohkem hakanud meeldima ka sõjamängud?

Eks see on see paratamatu teekond järjest sisukamate mängude otsingul. Esimese asjana tahtsin ma muidugi vastu vaielda, et tegelikult on vaid paar-kolm sõjamängu, mis mulle meeldivad, aga siis tuli meelde, et ainuüksi mul endal on neid paar-kolm tükki juba... ja Marttil on head kraami veelgi rohkem. :)

Aga jah, meeldivad - kuid ka siin on mul oma tingimused, ehk siis need mängud peaksid olema õhtuga (äärmisel juhul päevaga) mängitavad. Muidugi on ka siin erandeid, kuid siis peab ikka midagi tõsiselt head laual olema.

Millistele sa erandi teeksid?

Keeruline öelda... see on selline kõhutunde küsimus. Minu jaoks on suurimaks probleemiks see, et kui mõni muu päev jätkata, siis suure tõenäosusega unustan ma oma tolle hetke strateegia ära ning pean uue plaani nullist üles ehitama. Võimalik, et niimoodi leiaks isegi mõne parema strateegia, aga ei meeldi mulle taoline hakkimine. Lisaks on muidugi ka see miinus mitmepäevastel mängudel, et sama aja jooksul jõuaks teha ju mingi koguse X lühemaid, kuid mitte sugugi igavamaid mänge.

Kui nüüd aga konkreetsetele nimedele mõelda, siis näiteks Fighting Formations oleks üks selline.

Kas strateegia on sul juba erinevate mängude alguses paigas või kujuneb see mängu jooksul?

Aeg-ajalt plõksin ma kodus konsoolil mängida ühte Tom Clancy sõjamängu ning seal on mul küll strateegia paigas juba enne järjekordse taseme algust - lase kõike, mis liigub. Lauamängudega pole sugugi nii lihtne - kõik sõltub mängu poolt pakutavatest võimalustest, teistest mängijatest, nende poolt kasutatud võimalustest ja veel mitmetest nüanssidest. Kuulus kõhutunne sealjuures. :)

Heal juhul on mul mängu alguses vaid mingi õhkõrn idee, kuidas seekord tegutseda võiks... ehk alles peale esimest käiguvooru tekib mingi kindlam plaan, kui on näha mida teised teinud on. Paradoksaalsel kombel meeldivad aga mulle eeskätt sellised mängud, kus lihtsalt pole võimalik kulutada ühte käiguvooru lihtsalt olukorraga tutvumise peale - tuleb lihtsalt vaadata oma käigu alguses, et millised on allesjäänud võimalikud variandid ja neist siis üks valida. Heade mängude puhul avastad tegelikult just korduval mängimisel uusi võimalusi ja alternatiive.

Ometi on sul omadus mõningaid strateegilisi mänge nii esimesel, teisel kui ka järgmistel kordadel võita. Kuidas see sul õnnestub?

Kui ma isegi seda teaks. Tõenäoliselt suudan siis ehk selles konkreetses mängus teistest paremini näha erinevaid võimalusi või hoopis suunata teiste tegevusi endale soodsas suunas... ei oska niimoodi üldistada kahjuks. Saad ehk mõne näite tuua?

Nt Tikal?

Tikalit olen tegelikult küll vaid kaks korda mänginud ja väidetavalt võitsin ka esimese - ei mäleta küll ise seda, kuid see selleks. Aga viimases mängus oli tegelikult võiduskeem suhteliselt lihtne: selles mängus lisandub punkte neljal korral - punkte saab nii templite kui aarete eest, aarded on riskivabamad, kuid keerulisemad hankida.

Esimene kaarditükk, mille ma võtsin, sisaldas nelja aaret - seega liikusin ühe jukuga sinna, võtsin ühe aarde ja tõin mänguväljale jukusid juurde. Kuna järgmiseks käiguks ei olnud keegi teine aarete juurde tulnud, siis võtsin neid veel juurde, nüüd juba konkreetse arvestusega: kui mul õnnestub enne esimest punktijagamist kokku saada aarete abil kasvõi 10 punkti, teeb see mängu lõpuks juba 40-punktise eelise selle mängija ees, kellel neid üldse pole. Ülejäänud minu võetud aaretega tükid asetasin juba nii, et mul endal oleks võimalikult mugav ja teistel ebamugav sinna liikuda - nii tagasin, et ise saan neid võimalikult palju ning teised võimalikult vähe.

Nii et mingit sügavat strateegiat ma siin ei näe, pigem kiire kohandumine juhuslikkuse poolt pakutud võimaluste ning teiste mängijate käitumisega. :)

Su põhiliseks strateegiaks on seega kiire kohandumine ning tegevuste ümberarvestamine?

Just nimelt. Kui mingid asjaolud mängus muutuvad, siis pead paratamatult ka oma plaane kuigivõrd nende järgi ümber sättima. Vahel võib see muutus olla üsnagi järsk ja valus, aga samamoodi jätkamine oleks veelgi hullem.

Mida pead hetkel oma lemmikmänguks?

Buaaaaa. Paganama keeruline on seda ühte ja ainuõiget välja tooma hakata kui endal on nii 30+ mängu mida valmis iga kell mängima. Kas sobib kui toon ehk valdkondade kaupa hetkel parimad/lemmikumad välja.

Üks lauamängude "perekond", millega hetkel tutvust teen, on 18xx seeria - loodetavasti see eriti tutvustamist ei vaja. Hetkel olen seal ära proovinud kaheksa erinevat mängu (tõsi, mõned hetkel veel käivad) - nii et võib öelda, et see seeria mulle sobib. Eks ole sealgi muidu pisut paremaid ja pisut igavamaid, üldjoontes on aga tegu täitsa mõnusa majandusmängude seeriaga.

Kui nüüd 18xx kõrvale jätta, on majandusmängudes hetkel suveräänne liider Automobile. See on lauamäng Ameerika autotööstuse sünnist, kus on alati erinevaid tegutsemissoove ja -suundasid tunduvalt rohkem kui selleks käikusid jätkub.

Kaardimängudest on viimasel ajal kõige rohkem Ascensionit mängitud. Hea, lihtsate reeglitega, kuid piisavalt sisukas. Paljude lemmikud Race for the Galaxy ja Dominion samas erilist muljet mulle ei avalda.

Sõjamängudest on vaieldamatu lemmik Maria. Geniaalselt lihtsa mehaanikaga mäng kolmele inimesele, kus lahingud peetakse tavalisi mängukaarte meenutavate kaartidega. Lisaks Mariale ei ütle aga kordagi ära võimalust istuda Combat Commander: Europe või Fighting Formationsi laua taha.

Kui nüüd aga üdini aus olla, siis viimane "veel-veel-veel!" kogemus oli DungeonQuestiga. Heas mõttes jabur mäng, kus strateegia ei loe midagi ning on kümmekond erinevat võimalust surma saada. Seda ka juba kolmandal käigul. Mõnus mäng, mida ei tohi tõsiselt võtta.

Saigi vist hetkel kõik. :)

Viimasena ma küsin, kas on mõni mäng, mis sulle üldse ei meeldi ja mida sa enam kunagi mängida ei taha?

Üldiselt olen ma veendunud, et absoluutselt iga mängu jaoks on olemas sobiv aeg, koht ja seltskond et seda mängida, kuid on tõesti üks mäng, mille puhul arvan, et nii palju alkoholi lihtsalt pole olemas: Hundimäng.

Aitäh Aigarile. Tulevikus tuleb intervjuusid ehk veel. :)
Üldistused: , | edit post
Anonüümne
Pühapäev tundus olevat sobiv päev selliste mängude ettevõtmiseks, mida pole ammu laual näinud ning mis ei nõua ka kohutavat peamurdmist. Vähemalt nii me arvasime.

Kutsusime Kristjani ja Neeme külla, et nad meiega seda rõõmu jagaksid ning Kristjan tuligi kenasti kokkulepitud ajaks. Neeme tegeles parajasti orienteerumisega kuskil Tartu kandis kui me mängudega algust tegime.

Esimese asjana sai ette võetud muidugi DungeonQuest, mille järele me olime juba pikemat aega keelt nilpsanud. Esiteks seetõttu, et see on nii kättesaamatu (ainukesena omab seda mängu Kristjan ise). Teiseks aga seepärast, et me polnud seda veel kordagi võitnud. Või mis seal võidust rääkida. Kui jõuab üldse mängulaua keskele draakoni juurde varandust võtma, on see juba suur edasiminek. Enamasti saab juba üsna mängu alguses võikalt surma.

Kes seda mängu ei tea, siis olgu öeldud, et eesmärgiks on vangikoobastes orienteerudes koguda võimalikult palju varandust ning sellega siis ka elusana lahkuda. Mängu disainer uskus loomulikult, et mängijad käituvad nii nagu mõeldud on - liiguvad koopa keskel magava draakoni juurde, korjavad sealt nodi, loodavad, et lohe selle aja sees üles ei ärka ja jooksevad siis võidukalt päevavalguse kätte. Tegelikkuses võib asi minna pisut teisiti. Ehk siis kui mõnda aega koopasuu ees tiirutada (tiirutamine ei toimu muidugi enda tahtel, vaid kotist tõmmatud täiesti ebasobivate käigutükkide tõttu) ja juhuslikult leida kuskilt 40 taala, siis võiks juba mõelda koopast välja kappamisele, kuna üsna tõenäoliselt on sellise summaga mäng võidetud. Mõni hull ju ikka liigub ahnelt suure varanduse järele, et leida end siis tagasi tulles täiesti kinnisest ruumist ilma ainsagi väljapääsuta, surra trolli käte vahel või eksida käikudesse, kuna päike läks looja. Siis tundub ka see 40 taala täitsa suure rahana.

Eile 3-4 mängu enam-vähem nii toimusidki. Kuniks Aigar üritas kangekaelselt koopasuu eest kaugematesse käikudesse tungida, siblis Kristjan ringi, korjas nodi ja kukkus siis oma raskete kullakottidega põhjatusse auku. Või langes mingi eriti vastiku kolli saagiks. Ent ka Aigaril hakkas järjest paremini minema. Iga järgmise mänguga purustas ta oma isiklikke rekordeid, ehitades järjest pikemaid tunneleid ning proovides ka maa-alustes käikudes ringi käia. Mina seevastu jõudsin tavaliselt kuhugi poolele teele draakoni ja koopasuu vahel ning vaatasin ülejäänud aja teiste ebaõnnestumiste jada pealt.

Olles seda mõnda aega mänginud ning jõudes arusamisele, et keegi ei suuda võita, läksime üle järgmisele mängule - minu isiklikule lemmikule Giants.

Algus oli paljutõotav, kuid sellest hoolimata õnnestus mul Aigari järel teiseks jääda, kuigi peab tunnistama, et vahe oli meie vahel suhteliselt väikene. Kaua kaotuse üle nutta ei saanud, sest külla saabus ka Neeme ja nii ma jätsin nad mõneks ajaks kolmekesi mängima, et minna küpsetama. Köögis kuulsin alguses kõvasid naerupahvakuid ja kolinat, millest järeldasin Sherlock Holmesi osavusega, et nad mängivad Animal Upon Animal. Kuid siis saabus täielik vaikus. Kuna sain oma koogi ahju, läksin vaatama, mida nad seal teevad, sest täieliku interaktsiooni puudumise tõttu arvasin neid juba malet mängivat. Tuppa minnes avastasin nad surmtõsiste ja keskendumist väljenduvate nägudega istumas pingviinide taga - Hey! That's My Fish. Olen seda alati pidanud lõbusaks ja kergeks mänguks, aga neid mehi laua taga nähes tabasin end mõttelt, et äkki ma siiski võtan seda mängu liiga kergelt...

Mäng lõppes Neeme võiduga ja edasi võtsime ette Ascensioni, mis on puhas kaardimäng, kuid samas väga kütkestav kaardimäng. Asja tuum on punktide kogumises, nottides maha kolle ning ostes eriti võimsaid tegelasi, kes annavad meeletuid lisaväärtusi ning samas ka hea hunniku punkte. See oli lõpuks ometi mäng, kus ka minul õnnestus suurelt võita, Kristjani mõningaseks meelepahaks. Nagu viimati lauamängude praktikumil selgus, siis oli tegelikult ju tema kõige kardetavam vastane, veel võimsam kui Aigar ja Neeme.

Võttes ette kadunud templite maailma - Tikali - osutus see aga täielikuks "läbikakamiseks". Mis on mängu eesmärgiks? Kasutada oma 10 tegevust võimalikult otstarbekalt, otsides templeid ning neid liivast välja kaevata, saades nende pealt punkte ning möödaminnes korjata ka mõni varandus. Mida tegi Aigar? Sööstis ühe varandusehunniku juurest teise juurde, kusjuures templid teda üldse ei huvitanud, korjas taoliselt juba esimese skoorimise järel meeletu koguse punkte ja jätkas samas vaimus mängu lõpuni. Nojah, mängu lõppedes oli varandus küll kaardi pealt otsa saanud ja ta pidi ka mõningate templite juures pisut vaeva nägema, mis tegelikkuses tähendas ühe Neeme uhke templi ülevõtmist ja paari järgmise templitüki paigutamist erakordselt ligipääsmatusse kohta, kuhu tal endal läks korralik kena tee. Samal ajal meie Kristjaniga nägime vaeva, et muuta kaardi allosas olev telkimisplats pisut väärtuslikumaks, toppides sinna vahele mõningaid vaatamisväärsusi nagu vulkaanid ja väikesed varandusenatukesed, kusjuures Neeme hõivas ülejäänud kaardil umbes 5-6 templit. Kuid sellest hoolimata Neeme meist väga kaugele punktidega ette ei läinudki. Tema suust tuli suurima tunnustusena lause, et ma olevat temaga ju peaaegu võrdne.

Aigar skooris sellise punktisumma, et me olime kõik tummaks löödud. Ja üldise sisisemise saatel võtsime ette viimase mängu - taas DungeonQuesti, kus vähemalt enda kaotus ja teise võit ei tekita nii lolli inimese tunnet kui mõnes strateegiamängus.

Mõningase üllatusena võttis Neeme järsku mängu väga tõsiselt ning nii ta kaalutles iga laiba juures, kas otsib selle läbi või mitte, nii et see meile juba nalja tegi. Neeme võitles end vapralt draakonini, kus ta siis alguses taskud kulda täis toppis, ära läks, mõningase mõtlemise järel jälle tagasi pöördus ja jälle kulda võttis. Ning nii jõudis esimest korda ajaloos draakoni juurde Aigar, kes kolistas pottide-pannidega ning karjus "Neeme, kus sa oled?!", et lohe ikka kindlasti üles ärkaks. Draakon ei ärganud ja kõigele liasks õnnestus ka Neemel minema lipsata. Siis hiilisin sinna aga täiesti vaikselt ja kikivarvul mina, kellel õnnestus lohe üles ajada ja nii me mõlemad Aigariga sinna kõngesimegi.

Kristjan tegi ümber koopasuu suursuguse tiiru, leidis kuskilt 100 raha ja lipsas läbi ämblikuvõrkude jälle välja. Siis aga jälgisime me kõik kolmekesi Neeme pingelist teekonda draakoni juurest väljapääsu poole, kusjuures ka päike oli juba loojumas. Eriti närvesöövaks läks asi siis kui Neeme, joostes ukse poole, takerdus ämblikuvõrku ja siples seal päris mitu head käiku. Aga suutis end välja rabelda ja kihutas nagu pöörane välja, kus ta luges oma saagiks tervelt 8800 taala. Seda rekordit annab alles purustada.

Kell oli pool 12 ja me olime päevaga täitsa rahul. Võib-olla natuke rahulolematu oli Kristjan, kelle suurimaks võiduks nende keeruliste strateegiamängude seas jäi Animal Upon Animal võit.
Üldistused: | edit post