Pühapäev tundus olevat sobiv päev selliste mängude ettevõtmiseks, mida pole ammu laual näinud ning mis ei nõua ka kohutavat peamurdmist. Vähemalt nii me arvasime.
Kutsusime Kristjani ja Neeme külla, et nad meiega seda rõõmu jagaksid ning Kristjan tuligi kenasti kokkulepitud ajaks. Neeme tegeles parajasti orienteerumisega kuskil Tartu kandis kui me mängudega algust tegime.
Esimese asjana sai ette võetud muidugi DungeonQuest, mille järele me olime juba pikemat aega keelt nilpsanud. Esiteks seetõttu, et see on nii kättesaamatu (ainukesena omab seda mängu Kristjan ise). Teiseks aga seepärast, et me polnud seda veel kordagi võitnud. Või mis seal võidust rääkida. Kui jõuab üldse mängulaua keskele draakoni juurde varandust võtma, on see juba suur edasiminek. Enamasti saab juba üsna mängu alguses võikalt surma.
Kes seda mängu ei tea, siis olgu öeldud, et eesmärgiks on vangikoobastes orienteerudes koguda võimalikult palju varandust ning sellega siis ka elusana lahkuda. Mängu disainer uskus loomulikult, et mängijad käituvad nii nagu mõeldud on - liiguvad koopa keskel magava draakoni juurde, korjavad sealt nodi, loodavad, et lohe selle aja sees üles ei ärka ja jooksevad siis võidukalt päevavalguse kätte. Tegelikkuses võib asi minna pisut teisiti. Ehk siis kui mõnda aega koopasuu ees tiirutada (tiirutamine ei toimu muidugi enda tahtel, vaid kotist tõmmatud täiesti ebasobivate käigutükkide tõttu) ja juhuslikult leida kuskilt 40 taala, siis võiks juba mõelda koopast välja kappamisele, kuna üsna tõenäoliselt on sellise summaga mäng võidetud. Mõni hull ju ikka liigub ahnelt suure varanduse järele, et leida end siis tagasi tulles täiesti kinnisest ruumist ilma ainsagi väljapääsuta, surra trolli käte vahel või eksida käikudesse, kuna päike läks looja. Siis tundub ka see 40 taala täitsa suure rahana.
Eile 3-4 mängu enam-vähem nii toimusidki. Kuniks Aigar üritas kangekaelselt koopasuu eest kaugematesse käikudesse tungida, siblis Kristjan ringi, korjas nodi ja kukkus siis oma raskete kullakottidega põhjatusse auku. Või langes mingi eriti vastiku kolli saagiks. Ent ka Aigaril hakkas järjest paremini minema. Iga järgmise mänguga purustas ta oma isiklikke rekordeid, ehitades järjest pikemaid tunneleid ning proovides ka maa-alustes käikudes ringi käia. Mina seevastu jõudsin tavaliselt kuhugi poolele teele draakoni ja koopasuu vahel ning vaatasin ülejäänud aja teiste ebaõnnestumiste jada pealt.
Olles seda mõnda aega mänginud ning jõudes arusamisele, et keegi ei suuda võita, läksime üle järgmisele mängule - minu isiklikule lemmikule Giants.
Algus oli paljutõotav, kuid sellest hoolimata õnnestus mul Aigari järel teiseks jääda, kuigi peab tunnistama, et vahe oli meie vahel suhteliselt väikene. Kaua kaotuse üle nutta ei saanud, sest külla saabus ka Neeme ja nii ma jätsin nad mõneks ajaks kolmekesi mängima, et minna küpsetama. Köögis kuulsin alguses kõvasid naerupahvakuid ja kolinat, millest järeldasin Sherlock Holmesi osavusega, et nad mängivad Animal Upon Animal. Kuid siis saabus täielik vaikus. Kuna sain oma koogi ahju, läksin vaatama, mida nad seal teevad, sest täieliku interaktsiooni puudumise tõttu arvasin neid juba malet mängivat. Tuppa minnes avastasin nad surmtõsiste ja keskendumist väljenduvate nägudega istumas pingviinide taga - Hey! That's My Fish. Olen seda alati pidanud lõbusaks ja kergeks mänguks, aga neid mehi laua taga nähes tabasin end mõttelt, et äkki ma siiski võtan seda mängu liiga kergelt...
Mäng lõppes Neeme võiduga ja edasi võtsime ette Ascensioni, mis on puhas kaardimäng, kuid samas väga kütkestav kaardimäng. Asja tuum on punktide kogumises, nottides maha kolle ning ostes eriti võimsaid tegelasi, kes annavad meeletuid lisaväärtusi ning samas ka hea hunniku punkte. See oli lõpuks ometi mäng, kus ka minul õnnestus suurelt võita, Kristjani mõningaseks meelepahaks. Nagu viimati lauamängude praktikumil selgus, siis oli tegelikult ju tema kõige kardetavam vastane, veel võimsam kui Aigar ja Neeme.
Võttes ette kadunud templite maailma - Tikali - osutus see aga täielikuks "läbikakamiseks". Mis on mängu eesmärgiks? Kasutada oma 10 tegevust võimalikult otstarbekalt, otsides templeid ning neid liivast välja kaevata, saades nende pealt punkte ning möödaminnes korjata ka mõni varandus. Mida tegi Aigar? Sööstis ühe varandusehunniku juurest teise juurde, kusjuures templid teda üldse ei huvitanud, korjas taoliselt juba esimese skoorimise järel meeletu koguse punkte ja jätkas samas vaimus mängu lõpuni. Nojah, mängu lõppedes oli varandus küll kaardi pealt otsa saanud ja ta pidi ka mõningate templite juures pisut vaeva nägema, mis tegelikkuses tähendas ühe Neeme uhke templi ülevõtmist ja paari järgmise templitüki paigutamist erakordselt ligipääsmatusse kohta, kuhu tal endal läks korralik kena tee. Samal ajal meie Kristjaniga nägime vaeva, et muuta kaardi allosas olev telkimisplats pisut väärtuslikumaks, toppides sinna vahele mõningaid vaatamisväärsusi nagu vulkaanid ja väikesed varandusenatukesed, kusjuures Neeme hõivas ülejäänud kaardil umbes 5-6 templit. Kuid sellest hoolimata Neeme meist väga kaugele punktidega ette ei läinudki. Tema suust tuli suurima tunnustusena lause, et ma olevat temaga ju peaaegu võrdne.
Aigar skooris sellise punktisumma, et me olime kõik tummaks löödud. Ja üldise sisisemise saatel võtsime ette viimase mängu - taas DungeonQuesti, kus vähemalt enda kaotus ja teise võit ei tekita nii lolli inimese tunnet kui mõnes strateegiamängus.
Mõningase üllatusena võttis Neeme järsku mängu väga tõsiselt ning nii ta kaalutles iga laiba juures, kas otsib selle läbi või mitte, nii et see meile juba nalja tegi. Neeme võitles end vapralt draakonini, kus ta siis alguses taskud kulda täis toppis, ära läks, mõningase mõtlemise järel jälle tagasi pöördus ja jälle kulda võttis. Ning nii jõudis esimest korda ajaloos draakoni juurde Aigar, kes kolistas pottide-pannidega ning karjus "Neeme, kus sa oled?!", et lohe ikka kindlasti üles ärkaks. Draakon ei ärganud ja kõigele liasks õnnestus ka Neemel minema lipsata. Siis hiilisin sinna aga täiesti vaikselt ja kikivarvul mina, kellel õnnestus lohe üles ajada ja nii me mõlemad Aigariga sinna kõngesimegi.
Kristjan tegi ümber koopasuu suursuguse tiiru, leidis kuskilt 100 raha ja lipsas läbi ämblikuvõrkude jälle välja. Siis aga jälgisime me kõik kolmekesi Neeme pingelist teekonda draakoni juurest väljapääsu poole, kusjuures ka päike oli juba loojumas. Eriti närvesöövaks läks asi siis kui Neeme, joostes ukse poole, takerdus ämblikuvõrku ja siples seal päris mitu head käiku. Aga suutis end välja rabelda ja kihutas nagu pöörane välja, kus ta luges oma saagiks tervelt 8800 taala. Seda rekordit annab alles purustada.
Kell oli pool 12 ja me olime päevaga täitsa rahul. Võib-olla natuke rahulolematu oli Kristjan, kelle suurimaks võiduks nende keeruliste strateegiamängude seas jäi Animal Upon Animal võit.
Kutsusime Kristjani ja Neeme külla, et nad meiega seda rõõmu jagaksid ning Kristjan tuligi kenasti kokkulepitud ajaks. Neeme tegeles parajasti orienteerumisega kuskil Tartu kandis kui me mängudega algust tegime.
Esimese asjana sai ette võetud muidugi DungeonQuest, mille järele me olime juba pikemat aega keelt nilpsanud. Esiteks seetõttu, et see on nii kättesaamatu (ainukesena omab seda mängu Kristjan ise). Teiseks aga seepärast, et me polnud seda veel kordagi võitnud. Või mis seal võidust rääkida. Kui jõuab üldse mängulaua keskele draakoni juurde varandust võtma, on see juba suur edasiminek. Enamasti saab juba üsna mängu alguses võikalt surma.
Kes seda mängu ei tea, siis olgu öeldud, et eesmärgiks on vangikoobastes orienteerudes koguda võimalikult palju varandust ning sellega siis ka elusana lahkuda. Mängu disainer uskus loomulikult, et mängijad käituvad nii nagu mõeldud on - liiguvad koopa keskel magava draakoni juurde, korjavad sealt nodi, loodavad, et lohe selle aja sees üles ei ärka ja jooksevad siis võidukalt päevavalguse kätte. Tegelikkuses võib asi minna pisut teisiti. Ehk siis kui mõnda aega koopasuu ees tiirutada (tiirutamine ei toimu muidugi enda tahtel, vaid kotist tõmmatud täiesti ebasobivate käigutükkide tõttu) ja juhuslikult leida kuskilt 40 taala, siis võiks juba mõelda koopast välja kappamisele, kuna üsna tõenäoliselt on sellise summaga mäng võidetud. Mõni hull ju ikka liigub ahnelt suure varanduse järele, et leida end siis tagasi tulles täiesti kinnisest ruumist ilma ainsagi väljapääsuta, surra trolli käte vahel või eksida käikudesse, kuna päike läks looja. Siis tundub ka see 40 taala täitsa suure rahana.
Eile 3-4 mängu enam-vähem nii toimusidki. Kuniks Aigar üritas kangekaelselt koopasuu eest kaugematesse käikudesse tungida, siblis Kristjan ringi, korjas nodi ja kukkus siis oma raskete kullakottidega põhjatusse auku. Või langes mingi eriti vastiku kolli saagiks. Ent ka Aigaril hakkas järjest paremini minema. Iga järgmise mänguga purustas ta oma isiklikke rekordeid, ehitades järjest pikemaid tunneleid ning proovides ka maa-alustes käikudes ringi käia. Mina seevastu jõudsin tavaliselt kuhugi poolele teele draakoni ja koopasuu vahel ning vaatasin ülejäänud aja teiste ebaõnnestumiste jada pealt.
Olles seda mõnda aega mänginud ning jõudes arusamisele, et keegi ei suuda võita, läksime üle järgmisele mängule - minu isiklikule lemmikule Giants.
Algus oli paljutõotav, kuid sellest hoolimata õnnestus mul Aigari järel teiseks jääda, kuigi peab tunnistama, et vahe oli meie vahel suhteliselt väikene. Kaua kaotuse üle nutta ei saanud, sest külla saabus ka Neeme ja nii ma jätsin nad mõneks ajaks kolmekesi mängima, et minna küpsetama. Köögis kuulsin alguses kõvasid naerupahvakuid ja kolinat, millest järeldasin Sherlock Holmesi osavusega, et nad mängivad Animal Upon Animal. Kuid siis saabus täielik vaikus. Kuna sain oma koogi ahju, läksin vaatama, mida nad seal teevad, sest täieliku interaktsiooni puudumise tõttu arvasin neid juba malet mängivat. Tuppa minnes avastasin nad surmtõsiste ja keskendumist väljenduvate nägudega istumas pingviinide taga - Hey! That's My Fish. Olen seda alati pidanud lõbusaks ja kergeks mänguks, aga neid mehi laua taga nähes tabasin end mõttelt, et äkki ma siiski võtan seda mängu liiga kergelt...
Mäng lõppes Neeme võiduga ja edasi võtsime ette Ascensioni, mis on puhas kaardimäng, kuid samas väga kütkestav kaardimäng. Asja tuum on punktide kogumises, nottides maha kolle ning ostes eriti võimsaid tegelasi, kes annavad meeletuid lisaväärtusi ning samas ka hea hunniku punkte. See oli lõpuks ometi mäng, kus ka minul õnnestus suurelt võita, Kristjani mõningaseks meelepahaks. Nagu viimati lauamängude praktikumil selgus, siis oli tegelikult ju tema kõige kardetavam vastane, veel võimsam kui Aigar ja Neeme.
Võttes ette kadunud templite maailma - Tikali - osutus see aga täielikuks "läbikakamiseks". Mis on mängu eesmärgiks? Kasutada oma 10 tegevust võimalikult otstarbekalt, otsides templeid ning neid liivast välja kaevata, saades nende pealt punkte ning möödaminnes korjata ka mõni varandus. Mida tegi Aigar? Sööstis ühe varandusehunniku juurest teise juurde, kusjuures templid teda üldse ei huvitanud, korjas taoliselt juba esimese skoorimise järel meeletu koguse punkte ja jätkas samas vaimus mängu lõpuni. Nojah, mängu lõppedes oli varandus küll kaardi pealt otsa saanud ja ta pidi ka mõningate templite juures pisut vaeva nägema, mis tegelikkuses tähendas ühe Neeme uhke templi ülevõtmist ja paari järgmise templitüki paigutamist erakordselt ligipääsmatusse kohta, kuhu tal endal läks korralik kena tee. Samal ajal meie Kristjaniga nägime vaeva, et muuta kaardi allosas olev telkimisplats pisut väärtuslikumaks, toppides sinna vahele mõningaid vaatamisväärsusi nagu vulkaanid ja väikesed varandusenatukesed, kusjuures Neeme hõivas ülejäänud kaardil umbes 5-6 templit. Kuid sellest hoolimata Neeme meist väga kaugele punktidega ette ei läinudki. Tema suust tuli suurima tunnustusena lause, et ma olevat temaga ju peaaegu võrdne.
Aigar skooris sellise punktisumma, et me olime kõik tummaks löödud. Ja üldise sisisemise saatel võtsime ette viimase mängu - taas DungeonQuesti, kus vähemalt enda kaotus ja teise võit ei tekita nii lolli inimese tunnet kui mõnes strateegiamängus.
Mõningase üllatusena võttis Neeme järsku mängu väga tõsiselt ning nii ta kaalutles iga laiba juures, kas otsib selle läbi või mitte, nii et see meile juba nalja tegi. Neeme võitles end vapralt draakonini, kus ta siis alguses taskud kulda täis toppis, ära läks, mõningase mõtlemise järel jälle tagasi pöördus ja jälle kulda võttis. Ning nii jõudis esimest korda ajaloos draakoni juurde Aigar, kes kolistas pottide-pannidega ning karjus "Neeme, kus sa oled?!", et lohe ikka kindlasti üles ärkaks. Draakon ei ärganud ja kõigele liasks õnnestus ka Neemel minema lipsata. Siis hiilisin sinna aga täiesti vaikselt ja kikivarvul mina, kellel õnnestus lohe üles ajada ja nii me mõlemad Aigariga sinna kõngesimegi.
Kristjan tegi ümber koopasuu suursuguse tiiru, leidis kuskilt 100 raha ja lipsas läbi ämblikuvõrkude jälle välja. Siis aga jälgisime me kõik kolmekesi Neeme pingelist teekonda draakoni juurest väljapääsu poole, kusjuures ka päike oli juba loojumas. Eriti närvesöövaks läks asi siis kui Neeme, joostes ukse poole, takerdus ämblikuvõrku ja siples seal päris mitu head käiku. Aga suutis end välja rabelda ja kihutas nagu pöörane välja, kus ta luges oma saagiks tervelt 8800 taala. Seda rekordit annab alles purustada.
Kell oli pool 12 ja me olime päevaga täitsa rahul. Võib-olla natuke rahulolematu oli Kristjan, kelle suurimaks võiduks nende keeruliste strateegiamängude seas jäi Animal Upon Animal võit.
