Ma ei saa ju ometi mööda vaadata kõige lähemal olevast lauamängurist, kelle kohta ma avastasin, et ma tegelikult üldse ei tea, miks talle lauamängud meeldima hakkasid või mis teda selle juures hoiab.
Aigar on pinnuks silmas nii mõnelegi mängurile, kuna tema võitmine on juba omaette kunst. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga mingil moel suudab ta leida strateegia (isegi mängudes, kus strateegiat pole), mis ta teistest mängijatest osavalt mööda juhatab võidu poole. Kangematele on Aigariga mängimine väljakutse, nõrgemad tunnistavad end lihtsalt võimetuks.
Üsna tihti võib teda näha mõne lauamängu reegleid selgitamas, alustades sõnadega: "Mäng on tegelikult väga lihtne". Ma usun, et täpselt nii ta tunnebki - tema jaoks mäng ongi lihtne, kui reeglid loetud ja kujutlus silme ees, kuidas seda peaks mängima. Teiste jaoks pole see aga üldse nii lihtne... eriti kui Aigar juba tõsiselt võitlusesse sööstab.
Alustan tüüpküsimusega - miks sulle lauamängud meeldivad?
Kui nüüd üldistada, siis võiks öelda, et sellel meeldimisel on kolm sellist suuremat põhjust. Esiteks see, et saad lahedate inimestega koos aega veeta - suur osa minu tutvusringkonnast ongi lauamängurid. Samas see ajaveetmine pole lauamängude puhul lihtsalt mingi õllejoomine ja maailma parandamine, vaid ka väike ajude proovilepanek. Ning see olekski siis see teine meeldimise põhjus - et saab aeg-ajalt pisut ajusid värskena ja tegevuses hoida. Ja kolmas põhjus on see, kui käima läheb "maailma parim graafikakiip - kujutlusvõime", ehk kui mängule tekib ka mingi narratiiv, mingi lugu.
Millal nendega tõsisemalt tegelema hakkasid?
Tõsisemalt? Ma ei tegele siiani sellega tõsiselt. :) Tõenäoliselt huvitab sind aga, et millal peale lapsepõlve uuesti lauamängude juurde sattusin, jättes Riskid-Aliased jmt eemale.
Nagu olen varemgi kuskil maininud, siis visati mind 2008 sügisel minu enda lahkel nõusolekul koheselt kõige sügavamasse kohta lauamängude järves - esimesteks kokkupuudeteks olid War of the Ring ja Troonide Mäng. Seepärast ma vist nii väga vaimustuses neist mängudest polegi. :) Aga jah, jäin pinnale ning hakkas meeldima. Endalgi imelik mõelda praegu, et vaid kolm aastat selles hobis sees oldud.
Mis sind siis tookord tõmbas, et pinnale jäid, kui esimesed mängud nii head ei olnudki?
Ei, ma ei ütle sugugi et need kehvad mängud on - lihtsalt kui oled selliste maksimum tunniajaste seltskonnamängudega harjunud, on 5-6 tundi kestev lahmakas päris ootamatu kogemus. Eriti kui ei võida. Samas WotR-i puhul ma nii väga suurelt pähe ka ei saanud... kui õigesti mäletan. :)
Mis mind aga tõmbas? Uudishimu tõenäoliselt, mis muud - et mida põnevat veel välja mõeldud on. Ning ega see uudishimu praegugi veel kadunud ole, ikka aeg-ajalt viskad uudistele pilgu peale, et mida uut ja omapärast valmis saadud on.
BoardGameGeeki järgi oled hinde andnud üle 300le erinevale mängule ehk siis nii palju mänge on läbi mängitud. Kas äsja ilmunud uued ja omapärased mängud suudavad veel ka üllatada?
Otseloomulikult. On huvitava mehaanikaga mänge, huvitava teemaga mänge, mänge nii suurematele kui väiksematele seltskondadele jne. Tõsi, suur osa uutest mängudest jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid seda meeldivam on aeg-ajalt millegi põneva otsa sattuda. Ning tegelikult ei pea alati üllatumiseks olema midagi uut ja käesolevat aastanumbrit kandvat - täiesti vabalt võib sattuda mõne hea mängu otsa seda kasutatuna järelturult ostes.
Millised lauamängud kõige enam köidavad?
Kuidagi keeruline on niimoodi üldistada. Minu lauamängude kogus on praegu ca 50 mängu ning tubli kahte kolmandikku neist oleksin nõus huviliste olemasolul esimesel võimalusel mängima - nii et mingit ühist nimetajat on suhteliselt keeruline neile leida.
Kui nüüd aga mingi valdkond välja pakkuda, siis oleksid need majandusmängud. Raha, aktsiad, laenud, rahavoogude juhtimine, dividendid, intressid - kõik selline. Mõned kutsuvad küll neid raamatupidamiseks, mitte lauamängudeks, kuid eks see ole maitse küsimus - mulle sellised mängud meeldivad.
Miks just need?
Reeglina põhinevad need mängud suhteliselt lihtsal ja elulisel nõudluse-pakkumise vahekorral (seda siis tooraineturud ja muu kauplemine) või "osta odavalt, müü kallilt" põhimõttel aktsiaturgude puhul. Seega pole vaja hakata meelde jätma kümneid reegleid kuubikute, jukude, markerite, teede või tont-teab-mille kohta veel, piisab lihtsalt paarist mänguspetsiifilisest reeglist.
Väga hea näide selles osas on "Tulipmania 1637", mis on inspireeritud Hollandis toimunud tulbisibulatega spekuleerimisest. Mängu reeglid on viie minutiga seletatavad, komponendid koosnevad kaardipakist ning mängulauast ja mäng ise kestab maksimaalselt tunni (enamasti küll tunduvalt vähem). Ehk siis igasuguste erireeglite meelespidamise asemel on võimalik nautida mängu ennast.
Samas olen ma aru saanud, et sulle on järjest rohkem hakanud meeldima ka sõjamängud?
Eks see on see paratamatu teekond järjest sisukamate mängude otsingul. Esimese asjana tahtsin ma muidugi vastu vaielda, et tegelikult on vaid paar-kolm sõjamängu, mis mulle meeldivad, aga siis tuli meelde, et ainuüksi mul endal on neid paar-kolm tükki juba... ja Marttil on head kraami veelgi rohkem. :)
Aga jah, meeldivad - kuid ka siin on mul oma tingimused, ehk siis need mängud peaksid olema õhtuga (äärmisel juhul päevaga) mängitavad. Muidugi on ka siin erandeid, kuid siis peab ikka midagi tõsiselt head laual olema.
Millistele sa erandi teeksid?
Keeruline öelda... see on selline kõhutunde küsimus. Minu jaoks on suurimaks probleemiks see, et kui mõni muu päev jätkata, siis suure tõenäosusega unustan ma oma tolle hetke strateegia ära ning pean uue plaani nullist üles ehitama. Võimalik, et niimoodi leiaks isegi mõne parema strateegia, aga ei meeldi mulle taoline hakkimine. Lisaks on muidugi ka see miinus mitmepäevastel mängudel, et sama aja jooksul jõuaks teha ju mingi koguse X lühemaid, kuid mitte sugugi igavamaid mänge.
Kui nüüd aga konkreetsetele nimedele mõelda, siis näiteks Fighting Formations oleks üks selline.
Kas strateegia on sul juba erinevate mängude alguses paigas või kujuneb see mängu jooksul?
Aeg-ajalt plõksin ma kodus konsoolil mängida ühte Tom Clancy sõjamängu ning seal on mul küll strateegia paigas juba enne järjekordse taseme algust - lase kõike, mis liigub. Lauamängudega pole sugugi nii lihtne - kõik sõltub mängu poolt pakutavatest võimalustest, teistest mängijatest, nende poolt kasutatud võimalustest ja veel mitmetest nüanssidest. Kuulus kõhutunne sealjuures. :)
Heal juhul on mul mängu alguses vaid mingi õhkõrn idee, kuidas seekord tegutseda võiks... ehk alles peale esimest käiguvooru tekib mingi kindlam plaan, kui on näha mida teised teinud on. Paradoksaalsel kombel meeldivad aga mulle eeskätt sellised mängud, kus lihtsalt pole võimalik kulutada ühte käiguvooru lihtsalt olukorraga tutvumise peale - tuleb lihtsalt vaadata oma käigu alguses, et millised on allesjäänud võimalikud variandid ja neist siis üks valida. Heade mängude puhul avastad tegelikult just korduval mängimisel uusi võimalusi ja alternatiive.
Ometi on sul omadus mõningaid strateegilisi mänge nii esimesel, teisel kui ka järgmistel kordadel võita. Kuidas see sul õnnestub?
Kui ma isegi seda teaks. Tõenäoliselt suudan siis ehk selles konkreetses mängus teistest paremini näha erinevaid võimalusi või hoopis suunata teiste tegevusi endale soodsas suunas... ei oska niimoodi üldistada kahjuks. Saad ehk mõne näite tuua?
Nt Tikal?
Tikalit olen tegelikult küll vaid kaks korda mänginud ja väidetavalt võitsin ka esimese - ei mäleta küll ise seda, kuid see selleks. Aga viimases mängus oli tegelikult võiduskeem suhteliselt lihtne: selles mängus lisandub punkte neljal korral - punkte saab nii templite kui aarete eest, aarded on riskivabamad, kuid keerulisemad hankida.
Esimene kaarditükk, mille ma võtsin, sisaldas nelja aaret - seega liikusin ühe jukuga sinna, võtsin ühe aarde ja tõin mänguväljale jukusid juurde. Kuna järgmiseks käiguks ei olnud keegi teine aarete juurde tulnud, siis võtsin neid veel juurde, nüüd juba konkreetse arvestusega: kui mul õnnestub enne esimest punktijagamist kokku saada aarete abil kasvõi 10 punkti, teeb see mängu lõpuks juba 40-punktise eelise selle mängija ees, kellel neid üldse pole. Ülejäänud minu võetud aaretega tükid asetasin juba nii, et mul endal oleks võimalikult mugav ja teistel ebamugav sinna liikuda - nii tagasin, et ise saan neid võimalikult palju ning teised võimalikult vähe.
Nii et mingit sügavat strateegiat ma siin ei näe, pigem kiire kohandumine juhuslikkuse poolt pakutud võimaluste ning teiste mängijate käitumisega. :)
Su põhiliseks strateegiaks on seega kiire kohandumine ning tegevuste ümberarvestamine?
Just nimelt. Kui mingid asjaolud mängus muutuvad, siis pead paratamatult ka oma plaane kuigivõrd nende järgi ümber sättima. Vahel võib see muutus olla üsnagi järsk ja valus, aga samamoodi jätkamine oleks veelgi hullem.
Mida pead hetkel oma lemmikmänguks?
Buaaaaa. Paganama keeruline on seda ühte ja ainuõiget välja tooma hakata kui endal on nii 30+ mängu mida valmis iga kell mängima. Kas sobib kui toon ehk valdkondade kaupa hetkel parimad/lemmikumad välja.
Üks lauamängude "perekond", millega hetkel tutvust teen, on 18xx seeria - loodetavasti see eriti tutvustamist ei vaja. Hetkel olen seal ära proovinud kaheksa erinevat mängu (tõsi, mõned hetkel veel käivad) - nii et võib öelda, et see seeria mulle sobib. Eks ole sealgi muidu pisut paremaid ja pisut igavamaid, üldjoontes on aga tegu täitsa mõnusa majandusmängude seeriaga.
Kui nüüd 18xx kõrvale jätta, on majandusmängudes hetkel suveräänne liider Automobile. See on lauamäng Ameerika autotööstuse sünnist, kus on alati erinevaid tegutsemissoove ja -suundasid tunduvalt rohkem kui selleks käikusid jätkub.
Kaardimängudest on viimasel ajal kõige rohkem Ascensionit mängitud. Hea, lihtsate reeglitega, kuid piisavalt sisukas. Paljude lemmikud Race for the Galaxy ja Dominion samas erilist muljet mulle ei avalda.
Sõjamängudest on vaieldamatu lemmik Maria. Geniaalselt lihtsa mehaanikaga mäng kolmele inimesele, kus lahingud peetakse tavalisi mängukaarte meenutavate kaartidega. Lisaks Mariale ei ütle aga kordagi ära võimalust istuda Combat Commander: Europe või Fighting Formationsi laua taha.
Kui nüüd aga üdini aus olla, siis viimane "veel-veel-veel!" kogemus oli DungeonQuestiga. Heas mõttes jabur mäng, kus strateegia ei loe midagi ning on kümmekond erinevat võimalust surma saada. Seda ka juba kolmandal käigul. Mõnus mäng, mida ei tohi tõsiselt võtta.
Saigi vist hetkel kõik. :)
Viimasena ma küsin, kas on mõni mäng, mis sulle üldse ei meeldi ja mida sa enam kunagi mängida ei taha?
Üldiselt olen ma veendunud, et absoluutselt iga mängu jaoks on olemas sobiv aeg, koht ja seltskond et seda mängida, kuid on tõesti üks mäng, mille puhul arvan, et nii palju alkoholi lihtsalt pole olemas: Hundimäng.
Aitäh Aigarile. Tulevikus tuleb intervjuusid ehk veel. :)
Aigar on pinnuks silmas nii mõnelegi mängurile, kuna tema võitmine on juba omaette kunst. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga mingil moel suudab ta leida strateegia (isegi mängudes, kus strateegiat pole), mis ta teistest mängijatest osavalt mööda juhatab võidu poole. Kangematele on Aigariga mängimine väljakutse, nõrgemad tunnistavad end lihtsalt võimetuks.
Üsna tihti võib teda näha mõne lauamängu reegleid selgitamas, alustades sõnadega: "Mäng on tegelikult väga lihtne". Ma usun, et täpselt nii ta tunnebki - tema jaoks mäng ongi lihtne, kui reeglid loetud ja kujutlus silme ees, kuidas seda peaks mängima. Teiste jaoks pole see aga üldse nii lihtne... eriti kui Aigar juba tõsiselt võitlusesse sööstab.
Alustan tüüpküsimusega - miks sulle lauamängud meeldivad?
Kui nüüd üldistada, siis võiks öelda, et sellel meeldimisel on kolm sellist suuremat põhjust. Esiteks see, et saad lahedate inimestega koos aega veeta - suur osa minu tutvusringkonnast ongi lauamängurid. Samas see ajaveetmine pole lauamängude puhul lihtsalt mingi õllejoomine ja maailma parandamine, vaid ka väike ajude proovilepanek. Ning see olekski siis see teine meeldimise põhjus - et saab aeg-ajalt pisut ajusid värskena ja tegevuses hoida. Ja kolmas põhjus on see, kui käima läheb "maailma parim graafikakiip - kujutlusvõime", ehk kui mängule tekib ka mingi narratiiv, mingi lugu.
Millal nendega tõsisemalt tegelema hakkasid?
Tõsisemalt? Ma ei tegele siiani sellega tõsiselt. :) Tõenäoliselt huvitab sind aga, et millal peale lapsepõlve uuesti lauamängude juurde sattusin, jättes Riskid-Aliased jmt eemale.
Nagu olen varemgi kuskil maininud, siis visati mind 2008 sügisel minu enda lahkel nõusolekul koheselt kõige sügavamasse kohta lauamängude järves - esimesteks kokkupuudeteks olid War of the Ring ja Troonide Mäng. Seepärast ma vist nii väga vaimustuses neist mängudest polegi. :) Aga jah, jäin pinnale ning hakkas meeldima. Endalgi imelik mõelda praegu, et vaid kolm aastat selles hobis sees oldud.
Mis sind siis tookord tõmbas, et pinnale jäid, kui esimesed mängud nii head ei olnudki?
Ei, ma ei ütle sugugi et need kehvad mängud on - lihtsalt kui oled selliste maksimum tunniajaste seltskonnamängudega harjunud, on 5-6 tundi kestev lahmakas päris ootamatu kogemus. Eriti kui ei võida. Samas WotR-i puhul ma nii väga suurelt pähe ka ei saanud... kui õigesti mäletan. :)
Mis mind aga tõmbas? Uudishimu tõenäoliselt, mis muud - et mida põnevat veel välja mõeldud on. Ning ega see uudishimu praegugi veel kadunud ole, ikka aeg-ajalt viskad uudistele pilgu peale, et mida uut ja omapärast valmis saadud on.
BoardGameGeeki järgi oled hinde andnud üle 300le erinevale mängule ehk siis nii palju mänge on läbi mängitud. Kas äsja ilmunud uued ja omapärased mängud suudavad veel ka üllatada?
Otseloomulikult. On huvitava mehaanikaga mänge, huvitava teemaga mänge, mänge nii suurematele kui väiksematele seltskondadele jne. Tõsi, suur osa uutest mängudest jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid seda meeldivam on aeg-ajalt millegi põneva otsa sattuda. Ning tegelikult ei pea alati üllatumiseks olema midagi uut ja käesolevat aastanumbrit kandvat - täiesti vabalt võib sattuda mõne hea mängu otsa seda kasutatuna järelturult ostes.
Millised lauamängud kõige enam köidavad?
Kuidagi keeruline on niimoodi üldistada. Minu lauamängude kogus on praegu ca 50 mängu ning tubli kahte kolmandikku neist oleksin nõus huviliste olemasolul esimesel võimalusel mängima - nii et mingit ühist nimetajat on suhteliselt keeruline neile leida.
Kui nüüd aga mingi valdkond välja pakkuda, siis oleksid need majandusmängud. Raha, aktsiad, laenud, rahavoogude juhtimine, dividendid, intressid - kõik selline. Mõned kutsuvad küll neid raamatupidamiseks, mitte lauamängudeks, kuid eks see ole maitse küsimus - mulle sellised mängud meeldivad.
Miks just need?
Reeglina põhinevad need mängud suhteliselt lihtsal ja elulisel nõudluse-pakkumise vahekorral (seda siis tooraineturud ja muu kauplemine) või "osta odavalt, müü kallilt" põhimõttel aktsiaturgude puhul. Seega pole vaja hakata meelde jätma kümneid reegleid kuubikute, jukude, markerite, teede või tont-teab-mille kohta veel, piisab lihtsalt paarist mänguspetsiifilisest reeglist.
Väga hea näide selles osas on "Tulipmania 1637", mis on inspireeritud Hollandis toimunud tulbisibulatega spekuleerimisest. Mängu reeglid on viie minutiga seletatavad, komponendid koosnevad kaardipakist ning mängulauast ja mäng ise kestab maksimaalselt tunni (enamasti küll tunduvalt vähem). Ehk siis igasuguste erireeglite meelespidamise asemel on võimalik nautida mängu ennast.
Samas olen ma aru saanud, et sulle on järjest rohkem hakanud meeldima ka sõjamängud?
Eks see on see paratamatu teekond järjest sisukamate mängude otsingul. Esimese asjana tahtsin ma muidugi vastu vaielda, et tegelikult on vaid paar-kolm sõjamängu, mis mulle meeldivad, aga siis tuli meelde, et ainuüksi mul endal on neid paar-kolm tükki juba... ja Marttil on head kraami veelgi rohkem. :)
Aga jah, meeldivad - kuid ka siin on mul oma tingimused, ehk siis need mängud peaksid olema õhtuga (äärmisel juhul päevaga) mängitavad. Muidugi on ka siin erandeid, kuid siis peab ikka midagi tõsiselt head laual olema.
Millistele sa erandi teeksid?
Keeruline öelda... see on selline kõhutunde küsimus. Minu jaoks on suurimaks probleemiks see, et kui mõni muu päev jätkata, siis suure tõenäosusega unustan ma oma tolle hetke strateegia ära ning pean uue plaani nullist üles ehitama. Võimalik, et niimoodi leiaks isegi mõne parema strateegia, aga ei meeldi mulle taoline hakkimine. Lisaks on muidugi ka see miinus mitmepäevastel mängudel, et sama aja jooksul jõuaks teha ju mingi koguse X lühemaid, kuid mitte sugugi igavamaid mänge.
Kui nüüd aga konkreetsetele nimedele mõelda, siis näiteks Fighting Formations oleks üks selline.
Kas strateegia on sul juba erinevate mängude alguses paigas või kujuneb see mängu jooksul?
Aeg-ajalt plõksin ma kodus konsoolil mängida ühte Tom Clancy sõjamängu ning seal on mul küll strateegia paigas juba enne järjekordse taseme algust - lase kõike, mis liigub. Lauamängudega pole sugugi nii lihtne - kõik sõltub mängu poolt pakutavatest võimalustest, teistest mängijatest, nende poolt kasutatud võimalustest ja veel mitmetest nüanssidest. Kuulus kõhutunne sealjuures. :)
Heal juhul on mul mängu alguses vaid mingi õhkõrn idee, kuidas seekord tegutseda võiks... ehk alles peale esimest käiguvooru tekib mingi kindlam plaan, kui on näha mida teised teinud on. Paradoksaalsel kombel meeldivad aga mulle eeskätt sellised mängud, kus lihtsalt pole võimalik kulutada ühte käiguvooru lihtsalt olukorraga tutvumise peale - tuleb lihtsalt vaadata oma käigu alguses, et millised on allesjäänud võimalikud variandid ja neist siis üks valida. Heade mängude puhul avastad tegelikult just korduval mängimisel uusi võimalusi ja alternatiive.
Ometi on sul omadus mõningaid strateegilisi mänge nii esimesel, teisel kui ka järgmistel kordadel võita. Kuidas see sul õnnestub?
Kui ma isegi seda teaks. Tõenäoliselt suudan siis ehk selles konkreetses mängus teistest paremini näha erinevaid võimalusi või hoopis suunata teiste tegevusi endale soodsas suunas... ei oska niimoodi üldistada kahjuks. Saad ehk mõne näite tuua?
Nt Tikal?
Tikalit olen tegelikult küll vaid kaks korda mänginud ja väidetavalt võitsin ka esimese - ei mäleta küll ise seda, kuid see selleks. Aga viimases mängus oli tegelikult võiduskeem suhteliselt lihtne: selles mängus lisandub punkte neljal korral - punkte saab nii templite kui aarete eest, aarded on riskivabamad, kuid keerulisemad hankida.
Esimene kaarditükk, mille ma võtsin, sisaldas nelja aaret - seega liikusin ühe jukuga sinna, võtsin ühe aarde ja tõin mänguväljale jukusid juurde. Kuna järgmiseks käiguks ei olnud keegi teine aarete juurde tulnud, siis võtsin neid veel juurde, nüüd juba konkreetse arvestusega: kui mul õnnestub enne esimest punktijagamist kokku saada aarete abil kasvõi 10 punkti, teeb see mängu lõpuks juba 40-punktise eelise selle mängija ees, kellel neid üldse pole. Ülejäänud minu võetud aaretega tükid asetasin juba nii, et mul endal oleks võimalikult mugav ja teistel ebamugav sinna liikuda - nii tagasin, et ise saan neid võimalikult palju ning teised võimalikult vähe.
Nii et mingit sügavat strateegiat ma siin ei näe, pigem kiire kohandumine juhuslikkuse poolt pakutud võimaluste ning teiste mängijate käitumisega. :)
Su põhiliseks strateegiaks on seega kiire kohandumine ning tegevuste ümberarvestamine?
Just nimelt. Kui mingid asjaolud mängus muutuvad, siis pead paratamatult ka oma plaane kuigivõrd nende järgi ümber sättima. Vahel võib see muutus olla üsnagi järsk ja valus, aga samamoodi jätkamine oleks veelgi hullem.
Mida pead hetkel oma lemmikmänguks?
Buaaaaa. Paganama keeruline on seda ühte ja ainuõiget välja tooma hakata kui endal on nii 30+ mängu mida valmis iga kell mängima. Kas sobib kui toon ehk valdkondade kaupa hetkel parimad/lemmikumad välja.
Üks lauamängude "perekond", millega hetkel tutvust teen, on 18xx seeria - loodetavasti see eriti tutvustamist ei vaja. Hetkel olen seal ära proovinud kaheksa erinevat mängu (tõsi, mõned hetkel veel käivad) - nii et võib öelda, et see seeria mulle sobib. Eks ole sealgi muidu pisut paremaid ja pisut igavamaid, üldjoontes on aga tegu täitsa mõnusa majandusmängude seeriaga.
Kui nüüd 18xx kõrvale jätta, on majandusmängudes hetkel suveräänne liider Automobile. See on lauamäng Ameerika autotööstuse sünnist, kus on alati erinevaid tegutsemissoove ja -suundasid tunduvalt rohkem kui selleks käikusid jätkub.
Kaardimängudest on viimasel ajal kõige rohkem Ascensionit mängitud. Hea, lihtsate reeglitega, kuid piisavalt sisukas. Paljude lemmikud Race for the Galaxy ja Dominion samas erilist muljet mulle ei avalda.
Sõjamängudest on vaieldamatu lemmik Maria. Geniaalselt lihtsa mehaanikaga mäng kolmele inimesele, kus lahingud peetakse tavalisi mängukaarte meenutavate kaartidega. Lisaks Mariale ei ütle aga kordagi ära võimalust istuda Combat Commander: Europe või Fighting Formationsi laua taha.
Kui nüüd aga üdini aus olla, siis viimane "veel-veel-veel!" kogemus oli DungeonQuestiga. Heas mõttes jabur mäng, kus strateegia ei loe midagi ning on kümmekond erinevat võimalust surma saada. Seda ka juba kolmandal käigul. Mõnus mäng, mida ei tohi tõsiselt võtta.
Saigi vist hetkel kõik. :)
Viimasena ma küsin, kas on mõni mäng, mis sulle üldse ei meeldi ja mida sa enam kunagi mängida ei taha?
Üldiselt olen ma veendunud, et absoluutselt iga mängu jaoks on olemas sobiv aeg, koht ja seltskond et seda mängida, kuid on tõesti üks mäng, mille puhul arvan, et nii palju alkoholi lihtsalt pole olemas: Hundimäng.
Aitäh Aigarile. Tulevikus tuleb intervjuusid ehk veel. :)
