1. Algaja mängur (ehk nööb, nagu mugavalt juba eesti keeles nimetatakse, ingliskeelsest sõnast newbie või noob).
See on siis inimene, kes on alles tulnud ühe teatud mängu või ka üldise mängumaailma juurde. Algselt positiivsust ja tahtmist täis, kuid teeb elementaarseid vigu, kuivõrd tal pole aimugi, kuidas asjad "tegelikult käivad". Ja kui tal korralikult nahk üle kõrvade tõmmata, siis on täiesti võimalik, et tal on eluks ajaks üks korralik trauma.

2. Juhumängur
Selle tegelase mänguaeg, huvid ja teadmised on piiratud. Ta mängib lihtsa ülesehitusega mänge ning enamasti lihsalt ajatäiteks. Seega eelkõige lähevad peale mängud, milles on sotsiaalset suhtlemist ehk seltskonnamängud või peremängud, kuivõrd need ei nõua mingeid erilisi jõupingutusi.

3. "Ema" tüüpi mängur
Seda tüüpi inimene otsib eelkõige harivaid mänge oma (või halvimal juhul ka võõrastele) lastele. Ta on väga kinni detailides ja enne teatud mängu muretsemist tahetakse üksikasjalikku selgitust mängu olemuse, haritavuse ning komponentide küsimustes. Olles oma otsuse teinud, loodab ta, et see hoiab tema silmatera tegevuses ülejäänud 10 aastat.

4. Keskmine mängur
Sellisele tüübile meeldivad väga erinevad mängud. Ta on mängumaailma väga laialt haaranud, seega näitab ta tõsist huvi mängude, nende komponentide, keeruliste strateegiate suhtes ja tal võb olla isegi väga õrn tahtmine proovida sõjamänge. Ääretult entusiastlik, kuid ei suuda veel siiski nii palju konkurentsi pakkuda kui hardcore mängija.

5. Retromängur
Nagu nimigi ütleb, siis see on inimene, kes armastab mängida ning ka koguda vana kooli mänge. Paljudest retromängijatest võivad ajapikku koguni vanakraamikaupmehed saada...

6. Tõsine ehk hardcore mängur
Hardcore mängija teab väga täpselt, kes ta on ja mida ta tahab. Talle pole mingit vajadust pakkuda erinevat tüüpi mänge või nende osas mingit nõu anda. Ning tuleb meeles pidada, et see mängija võtab mängimist väga tõsiselt ja tal on tugev tahtmine mänguga alati korrektselt lõpuni jõuda. Ta võtab enamasti küllaltki agressiivselt sõna nii oma blogis, infoportaalides kui ka lauamängurite endi seas, arutledes välimust, strateegiaid, esitades nii poolt kui vastu argumente. Ei maksa siiski tema möirgamisest end hirmutada lasta, enamasti on ta üsna lahke, kuigi ehk pisut paranoiline, aga mõelge vaid kogu selle aja ja vaeva peale, mis ta mängude alla paneb ning te mõistate isegi ...

Heikiga sain kokku, nagu ikka algusaegadel kõik kokku said, Ludos. Ere isik hakkas kohe silma, sest nii vahetut ja aktiivset suhtlejat näeb eestlaste seas üsna harva. Eks see paistis ka mänguvalikus silma - ma hoidsin kaarega eemale mängudest, mis Heikile kõige rohkem istusid ja nii me ka tavaliselt ühe mängulaua taga ei kohtunud. Siiski uurisin temalt kunagi, kas ta intervjuuga on nõus, kuid nõus oli ta sellega alles nüüd, kui juba pikemat aega Tallinna mänguseltskonnast eemal on olnud. Samas ma ei kaota lootust, et Heikit ikka veel ka meie seltskonnas mängimas näeb. :)

Pilt lisandub intervjuule hiljem, kui Heikit kunagi fotoaparaadiga taban. Mul on ta suuline luba olemas. :) 

Tsiteerides klassikuid: "Are you, or have you ever been, a "gamer"?"

Ma mängisin rollimänge, toonas Advanced Dungeons & Dragons 2nd Editionit, kusagil 90ndate aastate lõpust. Seal sain ka esimest korda kuulda, et on olemas Settlers of Catan ja Warhammer, sain proovida Magic the Gatheringu ja paljusid muid huvitavaid asju. Esimene euromäng oligi minu jaoks Settlers of Catan, mida võisime mängida 10x päevas hulgakesi nii, et kes parasjagu ei mänginud, ootas oma korda. 

Pikka aega oli see kõik, kuni ühel hetkel avastasin ilma eriliste ootusteta Tartu maanteel Tallinnas jalutades toonase Ludo poe. Olulisem kui pood ise, olid temas, ja samuti Riia mäel asunud Tartu poes kohatud inimesed. Mängupoodide mõju mängurite kogukondade ehitamisele ja liitmisele ei saa alahinnata, Ludo liikumisega kaubanduskeskustesse on midagi põhjapanevat kadunud, nii nagu ka lauamangud.ee füüsilise poe kadumisega. Ludo puhul oli meeldiv see, et seal suhtlesid aeg-ajalt lauamänguritega ka rolli-, miniatuuri-, kogumiskaardimängijad. 

Igatahes nii kujuneski et hakkasin kasutama BGG-d, seal mänge logima, käisin ära Esseni messil, mingi aja vältel kulutasin enamiku õhtuid nädalas mängimisele. Sain aru, et ilma pingutamata ma eriline strateegiamängur polnud, pigem nautisin jutuvestmist, meeleolu ja absurdset huumorit - üks esimesi mälestusi algusperioodilt on Andrease poolt ikka jutustatav lugu, kuidas tegime Republic of Rome'i proovikäiku 4 tundi. 

Mil määral sa veel rollimängude või Magicuga tegeled?

Mängin neid ainult siis, kui ette tuleb. Magicus pole ma tegelikult väga sügavalt kunagi sees olnud, lihtsalt pean seda väga heaks disainiks. Kui võistelda ei taha, on see ka väga odav mäng.

Mida tähendab - pead Magicut väga heaks disainiks?

Magic teeb seda, loob selliseid kogemusi, mida on plaanitud looma, nii pakiehitamise-kogumise tasandil kui konkreetse mängu tasandil. Üksikute elementide hulk ei ole suur ja omavahelistes seostes toimivad nad täiuslikult. 

Millist tüüpe mänge meeldib enam mängida?

Nagu Kierkegaard ütles, pidi elu olema müsteerium, mida elada, mitte mõistatus mida lahendada. Sedamoodi olen ma ikka valinud mängimiseks Ameritrashi või sõjamänge, aga ka üsna kergekoelised seltskonnamängud nagu Perudo on palju lõbu pakkunud. Euromängudele pole kätt otseselt ette pannud ning ka seal on mõned lemmikud, kuid tervikuna on nad minu jaoks liiga automaatsed ning piiratud. Loomulikult on kõik lauamängud komponentide, reeglite, jm elementide kaudu erakordselt piiratud maailmad, isegi FFG kõige monstrumimad monstrumid. Siiski püüaks kogeda ka selles piiratud meediumis midagi, mis haarab sind terviklikumalt. Konfliktid, valed, manipulatsioonid - see pole nii kaunis ja maaliline kui rohelisel aasal lammaste karjatamine või kuubikute Antverpenist Amsterdami tarimine, kuid on sedavõrd mitmetahulisem ning huvitavam.

Millised euromängud need lemmikud on?

Muidugi on mõned nagu RftG ja Agricola, mille ameritrashi mõjutused on tugevad. Aga kõige südamelähedasemad on mitmed 90ndate ja 2000ndate alguse eurod, näiteks endiselt elegantsi ja värskust õhkavad Krameri ja Kieslingu enamusmängud (Mehrheitsspiele) nagu Tikal, El Grande jmt. Ma leian, et nende aegadega võrreldes on euromängude žanr on sisukuselt kohutavalt alla käinud kui ka tehniliselt ja tooteedenduselt arenenud, võrdlus oleks umbes sama kui Public Enemy ja Kanye Westi vahel.

Miniatuuride värvimine oli hobi, mille kunsti käisid isegi väljaspool Eestit juurde õppimas. Millest see alguse sai ja kas see hobi on endiselt alles?

Värvin miniatuure vähesel määral, paari kuu tagant kulutan mõned tunnid üksuse või isegi üheainsa figuuri peale ja olen sellega väga rahul. Ei ürita enam ühtegi armeed kokku panna ega ka kulutada 100t töötundi võistluskõlbuliku üksikfiguuri peale. Ka see on hea, kui värvitud figuur mõne tuttava 4-aastase põnni silmad särama paneb.

Olen mitmeid kordi elus miniatuuride värvimist katsetanud ning iga kord enesekriitikasse uppunud, kuna tulemus pole üldse vastanud kõrgetele ootustele. Pärast 2010 sügisel Ludos toimunud Games Workshopi demopäeva võtsin end vihaga kokku ja otsustasin oma oskusi tõsta. Tõesti, kuigi tehnikad on iseenesest lihtsad, ei saa neid praktiliste oskustena tekstilise kirjelduse järgi kuigi hästi omandada, kogenumate järgimine töös võimaldas seda saavutada. Käisin mitme auhindu võitnud tüübi koolitusel ja võib-olla lähen veelgi, see oli ikka huvitav kogemus.

Räägi sest miniatuuride värvimise koolitusest rohkem. Kus toimus, mis seal tehti, kuidas tehti. Ja miks see nii huvitav kogemus oli?

Olen käinud mitu korda UK-s. Üldjuhul värvid üht miniatuuri terve kursuse vältel nädalavahetusel ja sulle õpetatakse keerulisemaid tehnikaid, mida raamatute, videote või interneti abil palju vaevalisem õppida oleks. Ning kohtumine teise mängurikultuuriga sügavamalt annab ikka inspiratsiooni!

Sul oli küllaltki suur kogus lauamänge. Mis nendest saanud on? Oled viimasel ajal ka midagi juurde muretsenud?

Nii palju kui sain lihtsalt maha müüdud, müüsin umbes pooled maha, alles on mängud, mille suhtes ikka veel ootused. Juurde ostmisi tuleb ka ette, aga väga odavaid mänge, hinnalt kinopiletiga võrreldavaid.

Kui ma sinuga tuttavaks sain, võtsid päris tihti lauamängude mängimisest osa, nüüd pole vist juba üle aasta kohanud. Miks nii?

Lühike vastus on vist, et muud hobid-huvid võtsid üle.

Pikemalt - ka "päris ning jätkuvalt" lauamänguritel on omad hobid või elulised huvid. Ma olin palju aastaid mänginud rollimänge ning kogumiskaardimäng Magic the Gatheringu. Olin ka tähele pannud, et erinevates hobides on inimeste huvid vägagi erinevad ja mitmed lauamängurite "jagatud kiiksud" tundusid mulle põhjendamatud - näiteks ühtäkki tärkav sisemine arveametnik, kes üritab leida kõige täpsemaid viise, kuidas BGG-s mängitud, ostetud või soovitud mängude üle arvet pidada ning siis neid arvestuslikke suurusi maksimeerida.

Kui palju praegu üldse lauamängudega seonduvaga end kurssi viid? BGGd loed? Uued mängud huvitavad? Ja palju praegu mängimisega tegeled?

Enamasti saan info inimeste kaudu, kuid siiski, kui mõni mängimine ette tuleb, panen selle BGG-arvestusse kirja. Mängin praegu pigem vanu mänge, mil sügavust küllaldaselt, et ikka huvitada. BGG ajakirjanduslik tase on kahjuks üldiselt liiga madal, et seda lõbu pärast lugeda, kui info väga ei huvita. Loen aeg-ajalt Michael Barnesi CrackedLCD kolumni FortressAT-s, aeg-ajalt veel midagi, mis ette tuleb.

Uute mängude järgi mingit vajadust ei ole, ka "uued", mis on elevust pakkunud, on olnud ammu huvi pakkunud mängude re-riliisid, näiteks Android: Netrunner, vana CCG Netrunner ümbertöötlus.

Viimase aasta vältel on kahe-kolme kuu tagant mõned mängud mängitud saanud. Tavaliselt vanu mänge, aga kokku saades innukamate mänguritega olen ka näiteks Android: Netrunneri ära proovinud.

Aitäh Heikile, et ta siiski võimaluse andis.

Seltskond, kes kunagi Ludos tuttavaks sai, on peaaegu üksipulgi läbi võetud. Praeguseks on paljudest saanud peaaegu peretuttavad. Mõningaid, tõsi küll, kohtab endiselt väga harva, kuna nende ellu on tekkinud ka palju muud peale lauamängude. :) Mõned on endale tänu lauamängudele kaaslase leidnud ning hoiavad nüüd peresidemeid rohkem kui lauamängureid. Aga vahel saab ikka mõne ürituse korraldatud ja kõik vanad sõbrad kohale kutsutud, et saaks vanu aegu meenutada. :)

Forbidden Desert on Forbidden Islandi sugulane ja tuleb häbiga tunnistada, et nii me seda mängu ka esimesel katsel võtsime.

Otsustasime Martti juures mängu lahti võtta ja sellele üks võimalus anda. Kuna me Aigariga mõlemad kinnitasime, et F.Island on väga lihtne, lausa lapsemäng, siis loomulikult uskusime, et ega F.Desert eriti parem pole. Pealegi kinnitati mulle Inglismaal süütute silmadega, kui mängu kohta küsisin, et see on ainult hästi väheke F.Islandist keerulisem. Kestab ehk mingi veerand tundi kauem.

Mängu lahti võttes tuli esimese asjana tunnistada, et see näeb väga ilus välja. Mängulaua tükid olid muidugi kvaliteetsest materjalist, aga juures olid koguni miniatuurid, mida F.Islandil polnud. Muus osas aga nägi ikkagi eelkäijale suhteliselt sarnane välja.

Tegemist on endiselt koostöömänguga, mille eellugu on järgmine: kõrbes kukub kirju, aga haritud seltskonna lennuk alla ning neil tuleb nüüd selle osad üles otsida ja taas minema tõmmata. Lihtne. Piece of cake. See, et iga käigu lõpus kogu mängulaud liigub, liivahunnikud keerlevad pea vahet pidamata ning joogivesi lõpeb kohe-kohe otsa, on köömes. Milleks siis need abistavad kaardid ja tegelaste erioskused on.

Ehk siis, Aigar teatas suurima enesekindlusega, et novice taset pole mõtet võtta, mäng on siis liiga lihtne. Võtaks ikka legendary (see kõige kõrgem tase). Martti vastas kõhklevalt, et ei tea, pole ikka varem mänginud, see novice tundub siiski päris hea mõte olevat. Suure vaidlemise ja kauplemise peale lasti latt madalamale ja võeti elite tase.

Mäng käis kähku. 15 minutit ja me olime pähe saanud. Martti näoilmet, mis meile vastu vaatas, pole võimalik kirjeldada. Olgu, tulime siis vastu ja võtsime normal taseme, aga no sellest madalamale laskuda oleks juba piinlik... 20 minutit ja mäng oli läbi. Seega võtsime selle alguses nii mõttetuna tunduva novice taseme ette ja pärast pooletunnist kõva mõtlemist, mis sarnanes väga neemetsemisega, arutlemist ja vaidlemist kaotasime ka selle.

Martti tegi meie hinnangu mängu kohta maatasa, millele me oskasime vaid kaitseks öelda, et "no aga F.Island ON lihtne mäng, kui sa vaid oleksid seda mänginud". Kuid Martti suhtus juba ka sellesse skeptiliselt. Nagunii on ka see meie poolt alahinnatud.

Järgmine kord Martti juurde minnes ei hakanud me üldse pikalt arutlema, võtsime F.Deserti lauale ja tegime kolm mängu, millest ühe mingi ime läbi võitsime. Kolmandal korral külla minnes vaigistati kiirelt Aigari ettevaatlik ettepanek võtta nüüd ikkagi legendary tase, kuivõrd novice'i me ju läbisime, ja alustasime normaliga. Noh, võib öelda, et ajalugu hakkas end jälle kordama.

Praegu võib kokkuvõtvalt öelda, et mängitud on 12 mängu, aga võidetud vaid 2. Nii et see on üks kuradima hea mäng.

Aga F.Island ON liiga lihtne...