Heikiga sain kokku, nagu ikka algusaegadel kõik kokku said, Ludos. Ere isik hakkas kohe silma, sest nii vahetut ja aktiivset suhtlejat näeb eestlaste seas üsna harva. Eks see paistis ka mänguvalikus silma - ma hoidsin kaarega eemale mängudest, mis Heikile kõige rohkem istusid ja nii me ka tavaliselt ühe mängulaua taga ei kohtunud. Siiski uurisin temalt kunagi, kas ta intervjuuga on nõus, kuid nõus oli ta sellega alles nüüd, kui juba pikemat aega Tallinna mänguseltskonnast eemal on olnud. Samas ma ei kaota lootust, et Heikit ikka veel ka meie seltskonnas mängimas näeb. :)
Pilt lisandub intervjuule hiljem, kui Heikit kunagi fotoaparaadiga taban. Mul on ta suuline luba olemas. :)
Tsiteerides klassikuid: "Are you, or have you ever been, a "gamer"?"
Ma mängisin rollimänge, toonas Advanced Dungeons & Dragons 2nd Editionit, kusagil 90ndate aastate lõpust. Seal sain ka esimest korda kuulda, et on olemas Settlers of Catan ja Warhammer, sain proovida Magic the Gatheringu ja paljusid muid huvitavaid asju. Esimene euromäng oligi minu jaoks Settlers of Catan, mida võisime mängida 10x päevas hulgakesi nii, et kes parasjagu ei mänginud, ootas oma korda.
Pikka aega oli see kõik, kuni ühel hetkel avastasin ilma eriliste ootusteta Tartu maanteel Tallinnas jalutades toonase Ludo poe. Olulisem kui pood ise, olid temas, ja samuti Riia mäel asunud Tartu poes kohatud inimesed. Mängupoodide mõju mängurite kogukondade ehitamisele ja liitmisele ei saa alahinnata, Ludo liikumisega kaubanduskeskustesse on midagi põhjapanevat kadunud, nii nagu ka lauamangud.ee füüsilise poe kadumisega. Ludo puhul oli meeldiv see, et seal suhtlesid aeg-ajalt lauamänguritega ka rolli-, miniatuuri-, kogumiskaardimängijad.
Igatahes nii kujuneski et hakkasin kasutama BGG-d, seal mänge logima, käisin ära Esseni messil, mingi aja vältel kulutasin enamiku õhtuid nädalas mängimisele. Sain aru, et ilma pingutamata ma eriline strateegiamängur polnud, pigem nautisin jutuvestmist, meeleolu ja absurdset huumorit - üks esimesi mälestusi algusperioodilt on Andrease poolt ikka jutustatav lugu, kuidas tegime Republic of Rome'i proovikäiku 4 tundi.
Mil määral sa veel rollimängude või Magicuga tegeled?
Mängin neid ainult siis, kui ette tuleb. Magicus pole ma tegelikult väga sügavalt kunagi sees olnud, lihtsalt pean seda väga heaks disainiks. Kui võistelda ei taha, on see ka väga odav mäng.
Mida tähendab - pead Magicut väga heaks disainiks?
Magic teeb seda, loob selliseid kogemusi, mida on plaanitud looma, nii pakiehitamise-kogumise tasandil kui konkreetse mängu tasandil. Üksikute elementide hulk ei ole suur ja omavahelistes seostes toimivad nad täiuslikult.
Millist tüüpe mänge meeldib enam mängida?
Nagu Kierkegaard ütles, pidi elu olema müsteerium, mida elada, mitte mõistatus mida lahendada. Sedamoodi olen ma ikka valinud mängimiseks Ameritrashi või sõjamänge, aga ka üsna kergekoelised seltskonnamängud nagu Perudo on palju lõbu pakkunud. Euromängudele pole kätt otseselt ette pannud ning ka seal on mõned lemmikud, kuid tervikuna on nad minu jaoks liiga automaatsed ning piiratud. Loomulikult on kõik lauamängud komponentide, reeglite, jm elementide kaudu erakordselt piiratud maailmad, isegi FFG kõige monstrumimad monstrumid. Siiski püüaks kogeda ka selles piiratud meediumis midagi, mis haarab sind terviklikumalt. Konfliktid, valed, manipulatsioonid - see pole nii kaunis ja maaliline kui rohelisel aasal lammaste karjatamine või kuubikute Antverpenist Amsterdami tarimine, kuid on sedavõrd mitmetahulisem ning huvitavam.
Millised euromängud need lemmikud on?
Muidugi on mõned nagu RftG ja Agricola, mille ameritrashi mõjutused on tugevad. Aga kõige südamelähedasemad on mitmed 90ndate ja 2000ndate alguse eurod, näiteks endiselt elegantsi ja värskust õhkavad Krameri ja Kieslingu enamusmängud (Mehrheitsspiele) nagu Tikal, El Grande jmt. Ma leian, et nende aegadega võrreldes on euromängude žanr on sisukuselt kohutavalt alla käinud kui ka tehniliselt ja tooteedenduselt arenenud, võrdlus oleks umbes sama kui Public Enemy ja Kanye Westi vahel.
Miniatuuride värvimine oli hobi, mille kunsti käisid isegi väljaspool Eestit juurde õppimas. Millest see alguse sai ja kas see hobi on endiselt alles?
Värvin miniatuure vähesel määral, paari kuu tagant kulutan mõned tunnid üksuse või isegi üheainsa figuuri peale ja olen sellega väga rahul. Ei ürita enam ühtegi armeed kokku panna ega ka kulutada 100t töötundi võistluskõlbuliku üksikfiguuri peale. Ka see on hea, kui värvitud figuur mõne tuttava 4-aastase põnni silmad särama paneb.
Olen mitmeid kordi elus miniatuuride värvimist katsetanud ning iga kord enesekriitikasse uppunud, kuna tulemus pole üldse vastanud kõrgetele ootustele. Pärast 2010 sügisel Ludos toimunud Games Workshopi demopäeva võtsin end vihaga kokku ja otsustasin oma oskusi tõsta. Tõesti, kuigi tehnikad on iseenesest lihtsad, ei saa neid praktiliste oskustena tekstilise kirjelduse järgi kuigi hästi omandada, kogenumate järgimine töös võimaldas seda saavutada. Käisin mitme auhindu võitnud tüübi koolitusel ja võib-olla lähen veelgi, see oli ikka huvitav kogemus.
Räägi sest miniatuuride värvimise koolitusest rohkem. Kus toimus, mis seal tehti, kuidas tehti. Ja miks see nii huvitav kogemus oli?
Olen käinud mitu korda UK-s. Üldjuhul värvid üht miniatuuri terve
kursuse vältel nädalavahetusel ja sulle õpetatakse keerulisemaid tehnikaid, mida raamatute, videote või interneti abil palju vaevalisem õppida oleks. Ning kohtumine teise mängurikultuuriga sügavamalt annab
ikka inspiratsiooni!
Sul oli küllaltki suur kogus lauamänge. Mis nendest saanud on? Oled viimasel ajal ka midagi juurde muretsenud?
Nii palju kui sain lihtsalt maha müüdud, müüsin umbes pooled maha, alles on mängud, mille suhtes ikka veel ootused. Juurde ostmisi tuleb ka ette, aga väga odavaid mänge, hinnalt kinopiletiga võrreldavaid.
Kui ma sinuga tuttavaks sain, võtsid päris tihti lauamängude mängimisest osa, nüüd pole vist juba üle aasta kohanud. Miks nii?
Lühike vastus on vist, et muud hobid-huvid võtsid üle.
Pikemalt - ka "päris ning jätkuvalt" lauamänguritel on omad hobid või elulised huvid. Ma olin palju aastaid mänginud rollimänge ning kogumiskaardimäng Magic the Gatheringu. Olin ka tähele pannud, et erinevates hobides on inimeste huvid vägagi erinevad ja mitmed lauamängurite "jagatud kiiksud" tundusid mulle põhjendamatud - näiteks ühtäkki tärkav sisemine arveametnik, kes üritab leida kõige täpsemaid viise, kuidas BGG-s mängitud, ostetud või soovitud mängude üle arvet pidada ning siis neid arvestuslikke suurusi maksimeerida.
Kui palju praegu üldse lauamängudega seonduvaga end kurssi viid? BGGd loed? Uued mängud huvitavad? Ja palju praegu mängimisega tegeled?
Enamasti saan info inimeste kaudu, kuid siiski, kui mõni mängimine ette tuleb, panen selle BGG-arvestusse kirja. Mängin praegu pigem vanu mänge, mil sügavust küllaldaselt, et ikka huvitada. BGG ajakirjanduslik tase on kahjuks üldiselt liiga madal, et seda lõbu pärast lugeda, kui info väga ei huvita. Loen aeg-ajalt Michael Barnesi CrackedLCD kolumni FortressAT-s, aeg-ajalt veel midagi, mis ette tuleb.
Uute mängude järgi mingit vajadust ei ole, ka "uued", mis on elevust pakkunud, on olnud ammu huvi pakkunud mängude re-riliisid, näiteks Android: Netrunner, vana CCG Netrunner ümbertöötlus.
Viimase aasta vältel on kahe-kolme kuu tagant mõned mängud mängitud saanud. Tavaliselt vanu mänge, aga kokku saades innukamate mänguritega olen ka näiteks Android: Netrunneri ära proovinud.
Aitäh Heikile, et ta siiski võimaluse andis.
Seltskond, kes kunagi Ludos tuttavaks sai, on peaaegu üksipulgi läbi võetud. Praeguseks on paljudest saanud peaaegu peretuttavad. Mõningaid, tõsi küll, kohtab endiselt väga harva, kuna nende ellu on tekkinud ka palju muud peale lauamängude. :) Mõned on endale tänu lauamängudele kaaslase leidnud ning hoiavad nüüd peresidemeid rohkem kui lauamängureid. Aga vahel saab ikka mõne ürituse korraldatud ja kõik vanad sõbrad kohale kutsutud, et saaks vanu aegu meenutada. :)
Pilt lisandub intervjuule hiljem, kui Heikit kunagi fotoaparaadiga taban. Mul on ta suuline luba olemas. :)
Tsiteerides klassikuid: "Are you, or have you ever been, a "gamer"?"
Ma mängisin rollimänge, toonas Advanced Dungeons & Dragons 2nd Editionit, kusagil 90ndate aastate lõpust. Seal sain ka esimest korda kuulda, et on olemas Settlers of Catan ja Warhammer, sain proovida Magic the Gatheringu ja paljusid muid huvitavaid asju. Esimene euromäng oligi minu jaoks Settlers of Catan, mida võisime mängida 10x päevas hulgakesi nii, et kes parasjagu ei mänginud, ootas oma korda.
Pikka aega oli see kõik, kuni ühel hetkel avastasin ilma eriliste ootusteta Tartu maanteel Tallinnas jalutades toonase Ludo poe. Olulisem kui pood ise, olid temas, ja samuti Riia mäel asunud Tartu poes kohatud inimesed. Mängupoodide mõju mängurite kogukondade ehitamisele ja liitmisele ei saa alahinnata, Ludo liikumisega kaubanduskeskustesse on midagi põhjapanevat kadunud, nii nagu ka lauamangud.ee füüsilise poe kadumisega. Ludo puhul oli meeldiv see, et seal suhtlesid aeg-ajalt lauamänguritega ka rolli-, miniatuuri-, kogumiskaardimängijad.
Igatahes nii kujuneski et hakkasin kasutama BGG-d, seal mänge logima, käisin ära Esseni messil, mingi aja vältel kulutasin enamiku õhtuid nädalas mängimisele. Sain aru, et ilma pingutamata ma eriline strateegiamängur polnud, pigem nautisin jutuvestmist, meeleolu ja absurdset huumorit - üks esimesi mälestusi algusperioodilt on Andrease poolt ikka jutustatav lugu, kuidas tegime Republic of Rome'i proovikäiku 4 tundi.
Mil määral sa veel rollimängude või Magicuga tegeled?
Mängin neid ainult siis, kui ette tuleb. Magicus pole ma tegelikult väga sügavalt kunagi sees olnud, lihtsalt pean seda väga heaks disainiks. Kui võistelda ei taha, on see ka väga odav mäng.
Mida tähendab - pead Magicut väga heaks disainiks?
Magic teeb seda, loob selliseid kogemusi, mida on plaanitud looma, nii pakiehitamise-kogumise tasandil kui konkreetse mängu tasandil. Üksikute elementide hulk ei ole suur ja omavahelistes seostes toimivad nad täiuslikult.
Millist tüüpe mänge meeldib enam mängida?
Nagu Kierkegaard ütles, pidi elu olema müsteerium, mida elada, mitte mõistatus mida lahendada. Sedamoodi olen ma ikka valinud mängimiseks Ameritrashi või sõjamänge, aga ka üsna kergekoelised seltskonnamängud nagu Perudo on palju lõbu pakkunud. Euromängudele pole kätt otseselt ette pannud ning ka seal on mõned lemmikud, kuid tervikuna on nad minu jaoks liiga automaatsed ning piiratud. Loomulikult on kõik lauamängud komponentide, reeglite, jm elementide kaudu erakordselt piiratud maailmad, isegi FFG kõige monstrumimad monstrumid. Siiski püüaks kogeda ka selles piiratud meediumis midagi, mis haarab sind terviklikumalt. Konfliktid, valed, manipulatsioonid - see pole nii kaunis ja maaliline kui rohelisel aasal lammaste karjatamine või kuubikute Antverpenist Amsterdami tarimine, kuid on sedavõrd mitmetahulisem ning huvitavam.
Millised euromängud need lemmikud on?
Muidugi on mõned nagu RftG ja Agricola, mille ameritrashi mõjutused on tugevad. Aga kõige südamelähedasemad on mitmed 90ndate ja 2000ndate alguse eurod, näiteks endiselt elegantsi ja värskust õhkavad Krameri ja Kieslingu enamusmängud (Mehrheitsspiele) nagu Tikal, El Grande jmt. Ma leian, et nende aegadega võrreldes on euromängude žanr on sisukuselt kohutavalt alla käinud kui ka tehniliselt ja tooteedenduselt arenenud, võrdlus oleks umbes sama kui Public Enemy ja Kanye Westi vahel.
Miniatuuride värvimine oli hobi, mille kunsti käisid isegi väljaspool Eestit juurde õppimas. Millest see alguse sai ja kas see hobi on endiselt alles?
Värvin miniatuure vähesel määral, paari kuu tagant kulutan mõned tunnid üksuse või isegi üheainsa figuuri peale ja olen sellega väga rahul. Ei ürita enam ühtegi armeed kokku panna ega ka kulutada 100t töötundi võistluskõlbuliku üksikfiguuri peale. Ka see on hea, kui värvitud figuur mõne tuttava 4-aastase põnni silmad särama paneb.
Olen mitmeid kordi elus miniatuuride värvimist katsetanud ning iga kord enesekriitikasse uppunud, kuna tulemus pole üldse vastanud kõrgetele ootustele. Pärast 2010 sügisel Ludos toimunud Games Workshopi demopäeva võtsin end vihaga kokku ja otsustasin oma oskusi tõsta. Tõesti, kuigi tehnikad on iseenesest lihtsad, ei saa neid praktiliste oskustena tekstilise kirjelduse järgi kuigi hästi omandada, kogenumate järgimine töös võimaldas seda saavutada. Käisin mitme auhindu võitnud tüübi koolitusel ja võib-olla lähen veelgi, see oli ikka huvitav kogemus.
Räägi sest miniatuuride värvimise koolitusest rohkem. Kus toimus, mis seal tehti, kuidas tehti. Ja miks see nii huvitav kogemus oli?
Sul oli küllaltki suur kogus lauamänge. Mis nendest saanud on? Oled viimasel ajal ka midagi juurde muretsenud?
Nii palju kui sain lihtsalt maha müüdud, müüsin umbes pooled maha, alles on mängud, mille suhtes ikka veel ootused. Juurde ostmisi tuleb ka ette, aga väga odavaid mänge, hinnalt kinopiletiga võrreldavaid.
Kui ma sinuga tuttavaks sain, võtsid päris tihti lauamängude mängimisest osa, nüüd pole vist juba üle aasta kohanud. Miks nii?
Lühike vastus on vist, et muud hobid-huvid võtsid üle.
Pikemalt - ka "päris ning jätkuvalt" lauamänguritel on omad hobid või elulised huvid. Ma olin palju aastaid mänginud rollimänge ning kogumiskaardimäng Magic the Gatheringu. Olin ka tähele pannud, et erinevates hobides on inimeste huvid vägagi erinevad ja mitmed lauamängurite "jagatud kiiksud" tundusid mulle põhjendamatud - näiteks ühtäkki tärkav sisemine arveametnik, kes üritab leida kõige täpsemaid viise, kuidas BGG-s mängitud, ostetud või soovitud mängude üle arvet pidada ning siis neid arvestuslikke suurusi maksimeerida.
Kui palju praegu üldse lauamängudega seonduvaga end kurssi viid? BGGd loed? Uued mängud huvitavad? Ja palju praegu mängimisega tegeled?
Enamasti saan info inimeste kaudu, kuid siiski, kui mõni mängimine ette tuleb, panen selle BGG-arvestusse kirja. Mängin praegu pigem vanu mänge, mil sügavust küllaldaselt, et ikka huvitada. BGG ajakirjanduslik tase on kahjuks üldiselt liiga madal, et seda lõbu pärast lugeda, kui info väga ei huvita. Loen aeg-ajalt Michael Barnesi CrackedLCD kolumni FortressAT-s, aeg-ajalt veel midagi, mis ette tuleb.
Uute mängude järgi mingit vajadust ei ole, ka "uued", mis on elevust pakkunud, on olnud ammu huvi pakkunud mängude re-riliisid, näiteks Android: Netrunner, vana CCG Netrunner ümbertöötlus.
Viimase aasta vältel on kahe-kolme kuu tagant mõned mängud mängitud saanud. Tavaliselt vanu mänge, aga kokku saades innukamate mänguritega olen ka näiteks Android: Netrunneri ära proovinud.
Aitäh Heikile, et ta siiski võimaluse andis.
Seltskond, kes kunagi Ludos tuttavaks sai, on peaaegu üksipulgi läbi võetud. Praeguseks on paljudest saanud peaaegu peretuttavad. Mõningaid, tõsi küll, kohtab endiselt väga harva, kuna nende ellu on tekkinud ka palju muud peale lauamängude. :) Mõned on endale tänu lauamängudele kaaslase leidnud ning hoiavad nüüd peresidemeid rohkem kui lauamängureid. Aga vahel saab ikka mõne ürituse korraldatud ja kõik vanad sõbrad kohale kutsutud, et saaks vanu aegu meenutada. :)
