Nagu pealkirigi ütleb toimus 28.01-30.01 Lelle Rahvamajas lauamangud.ee poolt korraldatud lauamängulaager.

Meie jõudsime kohale kella 7 paiku ning leidsime eest juba paar ringi sagivat inimest. Kolm tohutut lauda täideti ühtlase kihina lauamängudega ning valik võis alata.

Mingi veidra juhuse tõttu said kõik lauad hõivatud erinevate mängudega, kuhu meie Annika ja Andreaga enam ei mahtunud. Seetõttu võtsime meie oma esimeseks mänguks... pokkeri. Veidi naljakas oli küll alustada lauamängulaagris hasartmänguga, kuid kuna teisi see huvitas, siis tuli žetoonid lagedale võtta ning kaardipakist jokkerid eemaldada. Olles tutvustanud kahte naisinimest pokkeri põhitõdedega alustasime mängimist, mille keskel Andrea üritas järjekindlalt oma "rahast" lahti saada. See õnnestus nii hästi, et meie Annikaga hõõrusime juba käsi, lootes kiiret lõppu, kuni Andrea tegi järsu kannapöörde ja võitis kogu mängitud žetoonid tagasi. Siis vabanes õnneks lauatäis rahvast ning ma panin kergendusega pokkerikomplekti kokku.

Kuna ruumid, mis meie käsutusse anti, olid suured, siis seetõttu olid need ka päris jahedad. Nii et kui alguses ei tahetud eriti kampsuneid ära võtta, siis pikemaajalise istumise järel olid osadel juba jopedki seljas. V.a Ove, kes tundis end T-särgis täitsa mõnusalt. Ent pikapeale läks ruum soojemaks, inimestel meel lõbusamaks ning tegevused aktiivsemaks. Välja ilmusid erinevate jookidega pudelid, keedeti teed ja toodi välja küpsised, šokolaadid jm näksimine. Laudadele võeti tugevamat mõtlemist nõudvad mängud ja kuigi kell hakkas lähenema juba 10le, ei paistnud keegi seda segavaks asjaoluks pidama.

Mina osalesin järgmise mänguna oma isiklikus lemmikus Giantsis, mis lõppes Annika napi võiduga. Siit selgub, et ei tasu oma mänge teistele ikka liiga hästi õpetada. 7 Wondersis läks paremini ning selles mängus saan end tõesti juba tunda võimsa ja võitmatuna. Kui aga vabaneti taas teistest laudadest, sai kokku Thebese seltskonna, milles Ove kõikidele pika puuga ära tegi. Eks see ole ka selline õnnemäng suuresti.

Kell oli 3 öösel kui võeti ette London kui mitte-eriti-palju-mõtlemist-nõudev mäng ja kui kell 4 pakiti lahti Acquire, siis ma tundsin, et mulle aitab. Ronisin tuppa, kus pidin ööbima ning üritasin kellegi jubeda norskamise saatel uinuda. See õnnestus nii hästi, et ma kuulsin täpselt, millal teised magama saabusid ja kuidas vahepeal teises ruumis midagi röögiti.

Öö läbi kestva norksamise tõttu oli hommikul poole 10 ajal väga keeruline ärgata. Kuid olles maast lahti saanud ning ka teised jalule ajanud, läksime sööma, kus kuulsin igasuguseid põrutavaid uudiseid. Nimelt, et Acquire kestis kella 6ni öösel ning see on muutunud nüüd Martinile sama vastumeelseks mänguks kui RoboRally. Et Civilization kestis umbes sama kaua, mis lõppes ainult tänu Kristjani vihastamisele, kes nördinult ning sajatusi taeva poole lendu lastes lauast enne võitja selgumist lahkus. Selles mõttes oli isegi kahju, et nii vara magama läksin, kuna nii palju huvitavaid emotsioone läks kaduma.

Pärast hommikusööki alustasid elukutselised sõjamängurid optimistlikult Friedrichi, rahulikuma meelelaadiga inimesed aga Vinhost. Ülejäänud osalejad jaotasid end mugavalt lühemate mängude vahele ära. Vinhos on mänguna väga hea, kuid reeglite kohapealt jube. Kaarel, kes seda mänginud polnud, pidi kuulama minu ja Neeme segast selgitamist, kuna Andreas hiilis sellest osavalt kõrvale. Üritasin küll Aigari moodi loogilises järjekorras tegevusi kirjeldada, kuid aeg-ajalt lõikas Neeme sisse, kes täpsustas seda, teist ja kolmandat, nii et mul kippus järg käest minema. Lõpuks aga sai kõik räägitud ning Kaarel õnneks on ülihea taibuga tegelane, mida tõestas juba ka tema koht antud mängus. Minul pole igatahes varem nii kehvasti läinud kui seekord.

Lõuna jõudis kätte, kuid Friedrich kestis. Hakkas juba sarnanema sõjamängulaagriga, kus toimus üks mäng päevas. Pärast lõunat võtsin pealtvaatajana Friedrichi laua taga koha sisse, kuna see pidi "kohe-kohe Kristjani võiduga lõppema". Mäng aga kestis ja minul tuli täis kõhu ning magamata öö tõttu uni peale. Läksin viskasin end tunnikeseks siruli ja lootsin, et kui üles ärkan, siis saab mõne mõistliku mänguga ühineda.

Toibusin mingi kisa peale ja läksin lootusrikkalt kohale, kuid pilt oli peaaegu sama, mis magama minnes. Kõik mängud, mis mu lahkumisel laual olid, kestsid edasi. Ainult High Frontier juures oli märgata muutust. Nimelt oli minu mälu järgi seal alguses mängimas 5 inimest, kuid tagasi tulles oli järgi vaid 2. Hiljem kuulsin, et kõik ülejäänud olid lihtsalt juba mängu algusjärgus mängimisest loobunud.

Uimerdasin ringi, kuni lõpuks Friedrich läbi sai ning ette võeti suhteliselt lühike mäng Chinatown. See oli isegi täitsa tore mäng, kuigi alguses peale vaadates meenutas oma olemuselt Acquiret, mis Martini silmad pöörlema pani. Ent suhtlemist oli palju ja nii võis üle terve saali kuulda meie hüüdeid: "Kes tahab pesumasinat? Pakun kalu! Kellel on teemaja??" jne. Mängu lõppedes avastasime, et varsti on jälle söögiaeg ning võtsime ette taas 7 Wondersi, mis lõppes minu ja Martti viigiga. Seejärel kõmpisime sööklasse kohale, ehkki kõhud polnud vist eriti kellelgi tühjad.

Sööklas küsisin pärast sööki kaasa kaks termosetäit kohvi, kuna meenus eelmine õhtu, kus isegi need, kes tavaliselt kohvi ei joo, tundsid sellest puudust. Kaarel aga, arvates, et sellest on vähe, nuias perenaiselt välja terve paki kohvi, et laagris ise juurde keeta. Nendevaheline vestlus kujunes aktsiamängu sarnaseks ning seda ilmestasid veel eriti pealtvaataja hõiked kõrval: "Mina teie asemel seda pakki alla 10 euro ära ei annaks!"

Laagrisse tagasi jõudes alustasime Libertéga. Erinevalt Aigarist ja Marttist ei tunne mina selle mängu suhtes nii suurt vaimustust. Lisaks olen ma alati jäänud viimasele kohale. Seekord sain küll suuresti tänu Kaareli mängustiilile teise koha, kuid mäng jääb endiselt minu jaoks kuivaks. Ent Liberté juures avastasin ma äkki Kaareli ja Neeme tohutu sarnasuse. Nimelt kuskil mängu keskel kuulsin üllatusega, et ma pidavat võitma. Loomulikult ma ei võitnud, vaid võitis see, kes seda ütles, kuid ajusopis meenusid sarnased situatsioonid ühe teise mänguriga.

Seesama sarnasus hakkas aga eriti välja lööma järgmises mängus - Age of Industry. Kell oli pool 1 öösel, kuid Kaarel, kes polnud seda mängu varem mänginud, mõtiskles iga oma käigu juures ligi 5 min, tegi siis oma sammu ära, et see kohe jälle tagasi võtta ja nii see kestis, kuni mu kannatus oli tõsiselt katkemas. Kardan, et suuresti tänu meeletule tüdimusele ma ei jaksanud enam eriti mõelda, mis tagas ka äärmiselt viletsa koha mängus. Hämmastaval kombel ei olnud Marttil lõpus eriti parem seis. Võidu ei pannud siiski ka mitte Kaarel tasku, vaid hoopis Aigar, kes ilmselt suudab oma mõtlemise värskena hoida ka kõikide venitamiste kiuste.

Kell hakkas 2 saama ning ma kaalusin juba magama minemist, kuid teised arvasid, et ühe lühikese mängu võiks siiski lõpetuseks teha. Olin hirmus skeptiline selle suhtes ning eriti veel siis kui öeldi, et järgmine mäng olevat lihtne. Kuid pärast Ascensioni reeglite kuulamist pidin tunnistama, et mäng on tõesti lihtne. Seda tõestas ka minu võit.

Kell oli kõigest 2 kui me magama läksime ning ehkki meie tuppa oli jäänud vaid paar inimest, oli seal endiselt ka norskaja. Kuid tänu magamatusele ei seganud norskamine see öö peaaegu üldse ning ärgata oli veel raskem kui eelmine hommik. Hommikul tegi esimesena silmad lahti Aigar, siis mina ning avastasime õudusega, et kellaaja järgi peaks me juba sööklas istuma. Läks lahti kiireks rapsimiseks ning suurde saali astudes nägime, et praktiliselt kõik veel magavad. Ainult Neeme nägi välja, nagu oleks ta just ärganud ning Kristjan ilmus vastikult puhanud ning erksa ilmega teisest toast välja. Üritasin Andreast raputamisega üles ajada, kuid see ei liigutanudki. Ärkas hoopis Andrea, kellele tegin siis ülesandeks Andreas maast lahti ajada ning läksin Märti togima, kes küsis segaselt, kas kell on juba tõesti nii palju. Vähehaaval tõusid kõik uimaste nägudega üles, kuid Marttit ja Martinit ei suutnud me hoolika otsimise järel leida. Eeldasime sellest seda, et nad juba söövad ning varsti võis näha unist salka söökla poole rühkimas.

Martti ja Martin juba lõpetasid söömist kui me kohale tormasime ning irvitasid mõnutundega kui rääkisime, et olime kõik sisse maganud. Pressisime hommikusööki alla ning kuulasime Neeme ja Kaareli vaidlust mängude teemal, mis läks sujuvalt üle poliitikale. Tagasi rahvamaja poole minnes vaatasime, kuidas nad koos ees läksid, ise kätega vehkides ning teineteisele midagi elavalt seletades.

Kuivõrd laagrist lahkumine pidi toimuma 3-4 ajal, ei saanud mingit väga pikka mängu ette võtta. Ja kuna pooltel meist oli huvi Inca Empire ära proovida, löödi see üksmeelselt lauale üles. Mängul polnud väga viga, ehkki Aigar läks suhteliselt alguses juhtima ning sinna ette ta jäigi. Meil Andreasega toimus võitlus kolmanda-neljanda koha vahel ning pärast pikka rabelemist Andreas võitis kahevõitluse. Omapärane ja lihtne mäng ning mängiks veel, kuna nüüd ma juba tean, mida ma valesti tegin.

Kuna kell oli juba päris palju, sai viimase mänguna ette võetud Before the Wind, mis pidi olema lühike ja põnev kaardimäng. Selle mänguga tõestasin, et päris lootusetu juhtum ma pole ning mõningase heitluse järel panin esikoha kinni.

Siis oligi aeg liikuma hakata. Tegime saali korda, pakkisime mängud jälle kastidesse, kuulasime Neeme nördinud avastust, et viimasel ööl olid alusmatid vabalt saadaval, kuid tema magas ikka paljal põrandal, irvitasime Andrease autot, millel olid saapajäljed miskipärast katusel ning lehvitasime ülejäänutele. Koju jõudes avastasime, et toas on 8 kraadi sooja ning nagu ikka pärast taolist laagrit võttis vastu veider tühjusetunne. Ega midagi - varsti peab vist uue sõjamängulaagri korraldama.

See jääb nüüd (vähemalt hetkel) viimaseks osaks selles sarjas, kuna ülejäänuid inimesi olen ma lauamängude taga kohanud juba suht harva ning neist on keeruline kirjutada. Kuid viimased kolm inimest siiski leidsin, kes on niivõrd värvikad kujud, et on ehk isegi läbi kirjelduse arvatavad.

Esimene neist käib harva kuskil lauamänguõhtutel, kuid kui temaga siiski ühe mängulaua taga kokku satub, jääb ta tahes-tahtmata silma (ja kõrva). Mängus haarab ta enamasti sujuvalt ohjad enda kätte ja lõpuks kujuneb selliselt, et kõik ülejäänud mängijad teevad täpselt nii nagu ta ütleb. See paistab silma eriti igasugustes koostöömängudes. Ka teistes mängudes kostab tema hääl üle teiste, kui ta energiliselt nõustab, kuidas oleks kõige õigem liikuda, rünnata, ära võtta... Kui keegi otsustab käia siiski nii nagu ise heaks arvab, kostub hiljem (ebaõnnestunud käigu puhul) parastav häälitsus: "Ma ju ütlesin sulle!" Kui mõni mäng talle üldse ei meeldi, siis võib kindel olla, et ülejäänud kuulevad seda terve mänguaeg (et ikka kõik sellest aru saaksid). Kui aga juhtumisi saabub mängulaua taha harjumatu vaikus, tähendab see seda, et ta on otsustanud mõtlema hakata vahelduseks tavapärasele lahmimisele (olgugi, et ka lahmimised on reeglina hästi edasiviivad). Need väikesed mõttepausid ei lõpe enamasti teiste jaoks hästi, kuna ta saab nende kavatsustest aru ning seab siis sellele vastavalt enda omi. Tal on tugev strateegiline meel ning kui ta asja tõsiselt võtab on temast üle ehk vaid paar inimest. Seda eriti siis kui teised tema mahhinatsioonidele järele ei anna ning teevad oma käike siiski nii nagu nad ise plaaninud on. Kui ta aga peaks tugevalt kellelegi kaotama, on tema solvumine nii kaugele näha, et kõik igaks juhuks temast kaarega mööda käivad. Mine tea veel, mis teeb... :)

Ka teda näeb suhteliselt harva, kuid kui ta siis kohale tuleb, on terve ülejäänud õhtu kuulda lakkamatut jutuvada, millest põhiosa moodustavad humoorikad norimised. Temas on muutumatuna püsiv energia, mis avaldub nii jutlemises kui mängimises. See on inimene, kes pole veel kunagi solvunud või pahandanud mängus kaotuse üle; keda võib halastamatult materdada, kuid kellel sellest hoolimata on suu kõrvuni, kuna situatsioonid mängus olid lihtsalt niivõrd koomilised tema jaoks. Tänu sellele on lõbus ka kõigil teistel, kuna see, kuidas ta mängu keskel tekkinud "probleemidest" räägib, on fantastiliselt emotsiooniküllane ning illustratiivne. Ta mängib peaaegu kõiki mänge lõppematu energia ja vaimustusega, mis küll alati ei too edu punktiseisus, kuid see teda ei heiduta. Kui pakutakse võimalust midagi mängida, on ta alati nõus, sest ta näeb positiivsust nii seltskonnas kui alguses kahtlasena paistvas mängus.

Seda inimest tundub olevat õpetatud lauamänge mängima juba maast madalast peale. Tal on väga hästi arenenud strateegiline mõtlemine ja nii mõneski mängus teeb ta kogenumatele mängijatele tugeva punktiskooriga lihtsalt pähe. Ta näeb erinevate mängude plusse ja miinuseid ning oskab need ka korralikult ja väga otsekoheselt välja tuua. Tõsiselt kiire on ta reegleid selgitama ning kui peaks minema vaidluseks, on enamasti õigus temal, mitte sellel, kes alguses õpetusega alustas. Mõnikord võib mängude juures püsivusest puudu jääda (eriti kui mäng kipub mingi hetk tema jaoks igavaks minema) ning siis leiab ta kõrvale mingi muu tegevuse, mis ta erksana hoiab. Seega täringuid on parem tema käeulatusse mitte jätta, kuna muidu kestab enamuse ajast veeretamiskrõbin ja käib üks põnev sorteerimine: head täringud endale, halvad teistele. Selle järgi võiks arvata, et tal on tugev ebausk, kuna neid "häid täringuid" on suhteliselt võimatu hiljem enda kätte saada, aga tegelikult kasutatakse seda rohkem igavuse peletajana. Mida muud siis ikka teha kui tal endal on juba järgmine käik ette läbi mõeldud, kuid teised miskipärast nii kaua venitavad. Mängud, kus saab teistele keerata ning kus saab lihtsalt materdada (ükskõik keda), on ühe tema lemmikumad ning on kaugele näha, et ta neid tegevusi ka suure innu ja mõnuga teeb.

Järjejutu lõpp, kuid kes teab, äkki kunagi alustan teist hooaega. :)

Kuna viimane kord anti mulle lausa nimekiri, kellest võiks veel kirjutada, siis pidin vaimu teritama ning taas klaviatuuri taha istuma. Ja ehkki nuriseti selle üle, et ma diskrimineerin naisi, siis ei tee ma ka "naiste eri", nagu üheks ideeks oli, vaid "sulatan" naisseltskonna vaikselt sisse. Kes ütles, et elu peab kerge olema?

Esimene inimene, kellest jutt, astub ruumi alati laialt särava heatahtliku naeratusega. Temast kiirguv optimism ulatub mitme meetri kaugusele ning on näha, et teda rõõmustab see seltskond, kellega ta jälle kokku puutub. Ta paistab ainult võhivõõrale vaikne ja tagasihoidlik - mängulaua taga räägib rohkem kui mitme eest. Tema "Cyloni!" hüüe kostab sama valjult kui selle ala meistrilt ning innuka kättemaksuhimulisusega on ta valmis teistele keerama. Mängudes, mis talle põnevust ei paku, võivad tema saavutused jääda tagasihoidlikeks, kuid nii mõneski rongimängus või Race for the Galaxys võib talle häbenemata alla anda. Ta on heaks lepitajaks kurjade osapoolte vahel, kuid samas võib mõnikord ka ise tulihingeliselt vaidlustes kaasa lüüa. Tal on oma nägemus asjadest ning ta ei karda seda välja öelda. Ta naudib mänge eelkõige just seltskonna tõttu ning oluline on, et kõigil oleks tore. Alati on ta valmis aitama, seletama ning kannatlikkust tal jätkub, isegi kui teine mängur puruloll peaks olema. Mängumaitse varieerub päris kõvasti kiirete ja lõbusate seltskonnamängude ning karmide aktsiamängude vahel. Ning ehkki eelistab mängida vanu häid tuttavaid mänge pidevalt uute juurdeõppimisele, siis huvitava mängu puhul, kui on näha, et inimesed seda naudivad, on ta ikka valmis kaasa lööma.

See inimene jõuab harva mängulaua taha, kuid kui ta sinna ükskord satub, võib ta hooletu elegantsiga kõiki võita - nii karme strateegikuid kui tugevaid sõdalasi. Mängu alguses paistab ta näost esiti, et ta reegleid üldse ei kuula, vaid mõtiskleb omi mõtteid. Korraga aga küsib ta küsimuse ning enne uurimist ei lõpeta, kui asi talle täiesti selgeks on tehtud. Tema rahulik suhtumine ning pikaajaline mõtlemine mängu keskel ajab ülejäänud mängijad päris korralikult segadusse, kuna tundub, et asjast arusaamisega läheb tal väga kaua aega. Ta ajab üksinda oma rida, esitab naiivseid-kordavaid küsimusi ning keegi ei oska midagi kahtlast aimata. Ent järsku selgub, et igasugune selgitamine on mõttetu, kuna ta on oma punktidega niivõrd palju ees, et polegi lootust teda enam võita. Kavalus? Pigem ütleks, et tema mõistus töötab energiliselt ja, kaaludes läbi kõik võimalused, leiab ta sellise lahenduse, mille peale teised tavaliselt ei tulegi. Mängu lõppedes vastab ta ülejäänud mängijate kirumisele rahulikult, et hämmastav, kuidas teised sellist võimalust mängu võitmiseks ei näinud. Ning kui süüdistada teda mahhinatsioonis ja teiste mängijate kurjalt ärakasutamises, ajab ta silmad süütult suureks ning teatab: "See oli ju ainuvõimalik lahendus!".

Kui lugeda Vikipeediast Napoleoni isikuomaduste kirjeldust, siis võiks arvata, et meie seas on teine Napoleon. Samas on ta pidevas naiivses lootuses, et keegi temaga ometi ükskord Agricolat mängib. Kui seda ei mängita, siis olgu, seni võib ka teisi mänge proovida. Aga ega need paremad ikka pole. Tal on eriline oskus teha igast mängust sõjamäng, isegi kui mängus pole sellist mehhaanikat olemaski. Tema anne koguda sõjalistelt ressurssidelt meeletu kogus punkte on märkmisväärne. Samas ei saa jätta tunnistamata tõtt - ta mängib nagu hea strateeg ja seda ka teistes mängudes. Nii mõneski kaardimängus on ta punktidega juba kuskil poole peal, kui teised pole veel skoori avanudki. Samas kui ta peaks kaotama või veel hullem - teiseks tulema - on mäng tema jaoks rikutud. Kuidas see saab nii olla?! Enamasti on siis süüdi teised mängijad, kes suutsid mängida nii, et tal polnud võimalustki esimeseks trügida. Tõenäoliselt sellel põhjusel ta teisi mängu keskel ka eriti ei õpeta, muidu õpetab äkki nii hästi, et ta ise kaotab. Tema varjamatud iroonilis-sarkastilised märkused nii mängude kui inimeste kohta lõbustavad rahvast. Tõsist juttu kuuleb temalt suhteliselt harva; tõenäoliselt siis, kui ta unustab, kellega ta koos on. Aga ega me seda tal naljalt unustada ei lase...

Kas ikka veel järgneb? Mine tea, järjest keerulisemaks muutub kirjeldamine ja tõenäoliselt ka arvamine. Aga annan oma parima. :)