Eellugu.

Eelviimane kord Martti juures mängimas käies rääkisime talle Esseni võludest ning kui vähe tema peab selle kõige nägemise nimel pingutama. Ainus asi - läheks tema autoga, mis on suurem, kuid Aigar ostab bensiini, meie kahekesi juhime ning messile saab tasuta. Martti niheles ja kibeles ning tegi öö läbi plaane, mida ta kõik vaataks ja ostaks, kui messile läheks... ja järgmisel päeval broneeris meie hotellis koha ära. Edasi järgnes üks lõputu ootamine ning iga päev rääkisime üksteise võidu, kui kohutavalt keerulised ajad meil parasjagu tööl on. Miskipärast oli meil kõigil kolmel nii.

Start.

Martti saabus haigutades varavalges meie ukse taha, kus nad siis Aigariga oma pakkimisosavust näitasid. See oli nii edukas, et roolis istuja isegi natuke tagaaknast välja nägi.

Kuni Poolani möödus teekond suhteliselt kiirelt ja isegi Poola ei olnud väga vastumeelne. Tegime isegi väikese peatuse vanas tuttavas Augustowi pargis, et otsida mulle tassi (mis jäi leidmata) ja süüa (mis sai leitud).

Marttit me alguses rooli taha ei lasknud, nii ei jäänud sel muud üle kui magada. See oli tagajärgi mõeldes natuke kehvasti, kuna kui ta siis ükskord juhiistmele istus ja sõita üritas, läks tal varsti silme ees nii kirjuks, et ma vahetasin ta jälle välja. Saksamaa viimase otsa sõitis juba Aigar üksi ning pärast seda maandusime Esseni messihallis, kus pidime hakkama oma nurka üles panema.

Üldiselt läks see kiiresti. Stend sai kähku üles ning meie Marttiga olime pärast mitmendat riiulit juba osavad riiulikiletajad. Mõtlesime seda teenust pakkuma minna. Ilma rahata. Sunniviisiliselt. Mängude eest. Aga mingil põhjusel jäi see järgmistel päevadel siiski teostamata.

Esimene päev.

Martti pidi Martiniga kokku saama ja meie Aigariga olime selle üle üsnagi rõõmsad, sest nii ei pidanud ta üksinda messil ringi kolama. Hiljem kuulsime, et Martin on, kui mitte just saatana sigitis, siis vähemalt energy bunny, kuna igal järgneval päeval muutus Martti üha kõndimisvõimetumaks. Kuid esimese päeva hommikul oli veel kõik bueno.

Meie seadsime end oma boksis sisse ja vaatasime uniste nägudega inimesi, kes mööda traavisid. Alguses oli rahvast vähe, seega otsustasin minna ka ise korra messi üle vaatama. See läks nii edukalt, et juba tunni pärast naasisin boksi tagasi 7 mänguga. Olin sellest üsnagi šokis, kuna ma pole eelmiselgi kolme aastal nii palju mänge kokku ostnud, kui seekord tunni ajaga. Ja mis saab siis veel neljandal päeval?

Tagasi tulles vahetasin Aigari välja, kes läks omakorda tiire tegema. Ning siis hakkasid juba saabuma esimesed kliendid. Aigar seletas reegleid, mina seisin kohtlaselt naeratades kõrval ning olin kohustuslik kaasmängija.

Martti ja Martin käisid paar korda meie boksis oma ostusid sirmi taha peitmas ning kadusid siis jälle. Martti juba kergelt lonkas.

Kui õhtu saabus, tuli üliväsinud Martti meie juurde ning me kuulsime pikalt laialt sellest, milline kuri plaan see meil oli teda sellesse mängupõrgusse kaasa meelitada. Ja milline kohutav tegelane on Martin, kuna see teab ju kõiki nurgataguseid ja kõiki bokse, mis võiksid vähegi huvi pakkuda. Kuskilt ei saa niisama mööda kõndida - ikka jääb midagi silma ja ikka tuleb kuskilt midagi osta.

Sellel õhtul mõtlesime esimest korda tagasituleku üle ja kuhu me kõik mängud paigutame. Kuid me ka mängisime - A Fistful of Penguins, minu ostetud ja Aigari võidetud ülilihtne täringumäng ning Martti kaardimäng Brawling Barons, mis tembeldati naistekaks (teadagi, miks).

Teine päev.

Alustasime pangas käiguga, kuna Marttil oli raha otsas. Kui ta rääkis, palju ta välja võttis, ei suutnud me varjata oma kahtlust, et seda on vähe, kuid Martti otsustas kange olla ning selle rahaga välja tulla. Ehk siis ei osta rohkem kui kaks mängu. No hea küll, äärmisel juhul kolm. Ma lisasin juurde, et aga kindlasti mitte alla nelja. Aigar arvas, et no viis tuleb siis ikka ära. Ega me suurt mööda ei pannudki.

See päev erines eelmisest ainult nii palju, et meil käis rohkelt külalisi, Marttit ja Martinit ei näinud peaaegu üldse ning mina ei ostnud ühtegi mängu. Õhtul saabus seevastu tugevalt longates Martti, kes toppis oma ostetud mängud (mida oli hulgim) sirmi taha ja enamuse ajast oigas.

Hotellis mängisime Bibliost, mille strateegilisuse üle me kõik hiljem juurdlesime. No ei saanud pihta. Aigar seevastu suutis selle taas kuidagi võita ning pärast seda mina läksin magama, jättes need kaks Hooyah't mängima.

Kolmas päev.

Käisime pangas, kuna ilmselgelt tuli Marttil ikka veel raha juure võtta. Eelmisel päeval oli lihtsalt kõik kuhugi kadunud. Aga kõiges oli enivei süüdi Martin, kes teda ringi vedas. Martti plaanis (unistas, on selle kohta vist parem sõna), kuidas ta seekord käsib Martinil kuhugi laua taha istuda ja mängida ning mitte enam kõndida. Kuid kui me neid millalgi lõuna paiku nägime, polnud nad ikka veel ühegi laua taha istuma jõudnud. Nii palju siis Essenis tehtavatest plaanidest.

Mina käisin ka taas natuke ringi ja kuna ma läksin täiesti juhuslikult mööda boksist, kus müüdi Cycladese laiendit, pidin selle ära ostma. No ja siis läksin mööda veel ühest boksist, kus müüdi odavat kraami ja ostsin veel ühe mängu, täiesti tundmatu, kuid nimi Bonnie & Clyde mulle meeldis.

Ülejäänud aja istusin meie nurgas ning seletasin prantslastele ja teistelegi, kes kuulata tahtsid, kuidas seda Tootmistehase mängu mängitakse. Üldiselt olid inimesed väga rahul selle kirjeldusega (olgugi, et ma hiljem avastasin, et olin natuke reeglitest mööda rääkinud) ja ostsid mängu ära. Kuid leidus ka erandeid. Nt kaks poissi, kes kuulasid reeglid kenasti ära ja tahtsid mängu proovida. Kunas kahekesi on see mäng karmivõitu, olin kolmandaks mängijaks ja see oli viga. Paari ringi järel avastasin, et mulle on võit osavalt kätte mängitud. Mõtlesin tükk aega, kas lõpetada mäng enda võiduga või venitada asja edasi. Tegin siiski kiire lõpu, kuna kartsin, et selline venitamine võib neile veel eriti solvav tundnuda. Kuid ei tea ka... Kui ma nende püstitõusmisel vabandavalt pobisesin, et seekord oli küll lühike mäng ja enamasti ma selles ei võida, öeldi mulle viisakalt aitäh ja lasti nii kähku jalga, et ma ei jõudnud midagi vastugi öelda. Nendele vist kaotus ei meeldinud.

Oli ka teistsuguseid. Neid, kes pärast üht mängu veel tagantjärgi pikalt vaidlesid, kuidas seda mängu õieti mängima peaks. Ja tegid siis teise mängu, et näha, kas oli õigus. Ja lõpuks veel kolmanda, et näidata, see polnud juhuslik võit. Eriti lahedad olid ühed prantslased, 50ndates meesterahvad, kes väga elavalt omavahel terve mängu aja vestlseid ning üht pikaldase mõtlemisega tegelast (Prantsuse Neeme) tögasid. Pärast kiitsid mängu ja ostsid mitu tükki ära. Järgmine päev tulid teised tegelased, kes ütlesid, et olid nonde prantslastega hotellis Tootmistehast mänginud ja tahavad ka seda mängu. Soovitavalt mitu. Ja lõpuks tulid meie tuttavad prantslased tagasi ja ostsid veel mitu mängu, kuna see pidi ikka nii hea olema.

Hotellis mängisime meie seekord Hooyah't, millesse olin suhtunud kerge eelarvamusega, kuid mis on täitsa mõnusalt lihtne ja põnev mäng, ning King of Tokoyt, mis oli üsnagi lõbus, kuid kujutan ette, et suurema seltskonnaga ons ee parem.

Neljas päev.

Hommikul käisime muidugi pangas. Martti arvas, et midagi võiks ikka rahakotis veel olla.

Enamus päevast vedelesime Aigariga boksis, kuna ei viitsinud enam ringi käia. Hommikul käis Aigar intervjuud andmas ja päeval vaatasin mina veel kord Grebet, kuid siis ootasime juba messi lõppu. Martti jalad hakkasid täielikult juba üles ütlema, nii et ta viimased kaks tundi (Martin oli ju ära läinud) istus meie juures, vajutas ühe tooli laiaks, laenas kuskilt uue ja ootas samamoodi messi lõppu.

Pärast messi käisime söömas ning kuigi olime varem optimistlikult arutanud, et õhtul võiks midagi mängida, olime kõik hotellis tuppa sisenemisel kohe voodisse vajunud ja magama jäänud. Kell võis olla kuskil 10.

Lahkumine.

Hommikul algas pakkimismäng, mis oli siiski suhteliselt poolik, kuna enamus asjad asusid veel messikeskuses. Sinna jõudes algas alles tõeline mäng. Mina aitasin stendi koost lahti võtta ning ülejäänud aja vaatasin pealt, kuidas Martti ja Aigar ümber auto traavisid ja asju võimalikult optimaalselt ära paigutada üritasid. See õnnestus nii hästi, et ainult kõik kaasa võetud toolid jäid meist messihalli maha ja auto tagaaknast ei paistnud seekord enam midagi.

Essenis tuli teha siiski väike peatus, et saaksin endale saksa tassi otsida. Pärast mõningast vaidlemist ja tiirutamist jõudsime kuhugi, kus mind autost välja visati ja öeldi: "Otsi!"

Aigar ja Martti jäid autosse, mina läksin luurele. Jõudsin mingile väljakule, mis tuli väga tuttav ette ning mõne minuti pärast saabus selgus - see oli koht, kus 4 a tagasi suure seltskonnaga šoppamas käisime. Millised mälestused. Ja seekord leidsin ka tassi teepoest.

Siis algas tagasisõit. Martti arvas, et oleks mõistlik, kui ta pandaks rooli enne, kui ta on päev läbi tagapingil maganud. Seega terve Saksamaa sõitis läbi tema. Kui ilm hakkas sandiks minema, siis oli muidugi minu kord rooli minna. 4 tunni pärast vahetas mind välja Aigar. Ja sellest ajast on mul peaaegu mäluauk. Enamuse ajast olin poolunes ja kui ma ka korra silmad lahti tegin, siis ega ma suurt midagi ei näinud ja selgelt mõelda ei suutnud.

Väga vastiku ilma ja pimedusega jõudsime Leetu, kus lõhkes kumm. Mingi tobe rauakolakas oli otsustanud just meie auto ette jääda. Senikaua kuni mina maanteed, möödakihutavaid autosid ja vihma tuiutasin, rassisid Aigar ja Martti auto kallal. See tähendas tagant peaaegu kõikide mängude vihma kätte tõstmist, tagavarakummi väljavõtmist, auto kergitamist, kummi vahetamist, selgust, et vana kumm ei mahu enam taha, kõikide mängude tagasitoppimist, kummi juhiistme taha paigutamist ning edasisõitmise üritamist. Martti sõitis kõht vastu rooli ning Aigar istus taga kõikide mängude all. Aeg-ajalt kui mingi eriti äkiline pööre toimus, kotsis tagant kopsatus ning "Ai!" Sama kordus siis kui Aigar Eestis rooli istus, äkiliselt kurvi võttis ning siis Martti vandumist kuulas.

Päeval jõudsime koju. Tassisime auto nii mõnusalt tühjaks, et Marttil oli lausa lust koju sõita. Ja rohkemat ma jälle ei tea. Läksin kohe magama.

On hilised 30ndad ja maailmas valitseb segadus. Inimkond on suure sõja äärel, kuna imperialistlikud rahvad Kaug-Idas ja Euroopa püüavad agressiivselt oma domineerimist suurendada. Natsid on võtnud Saksamaa oma kontrolli alla ja nüüd levib pimedus üle kogu maa. Sakslased jahivad võimsaid artefakte, mis annaksid neile veelgi suuremat võimu, kuid seiklusvaimu ja vabadust ei saa teistest nii lihtsalt välja juurida.

"No tõmbame kaardi. Oi, see küll hea pole. Agility 5+, kaks korda. Aga tuleb proovida."
Aigar veeretab kaks 6.
"Nojah, läks nii. Aga proovime siis edasi. Hm, cunning 4+ kolm korda. Järjest hullemaks läheb."
Täringud klõbisevad ja näitavad kolme 6.
"No see pole võimalik!"
Margit tõuseb ärritunult laua tagant ja läheb kohvi tegema.

* * *

"Nii, viimane raha läks. Nüüd tuleb vaadata, kas tempel ka kokku kukub."
"Mis mõttes?! Nüüd, kus ma sinna tulin? Ja sa võtsid viimase raha ära!!"
"No ma hoiatasin sind, et ära tule siia."
Täringud veerevad ja tuleb 1.
"Oih, tempel vajus kokku."
"Mida? Ja me jäime sinna alla?"
"No nüüd tuleb vaadata, kas me suutsime sealt põgeneda."
"Aga kui ma surma saan..."
Täringute klõpsimine lauapinnal näitab, et nii Aigar kui Marion jõuavad elusalt templist välja.

* * *

"Marion, kas see oled sina seal üksikul saarel?"
"Mina jah."
"Aga ma siis tulen nüüd sinu juurde ja võtan sinult selle varanduse ära."
Järgneb väike paus, mil Aigar loeb kaarti, millel nii hävitav tekst peal ning Marion on sellisest häbematusest keeletu.
"Ongi jah nii kirjas. Jääd artefaktist ilma."
Enne kui Marion jõuab kaardid Tarvile anda, on need juba võidukalt ta eest ära võetud.
"Väga alatu sinust!"

* * *

"Nii, aga ma proovin seda asja lahendada."
"Oled sa ikka kindel?"
"Täiesti. Mida ma tegema pean? Kaks korda 4+ veeretama?"
Väike krõbin, millele järgneb sõrmenips.
"Ahaa! Mis sa nüüd ütled? Ma proovin edasi."
"Kindel?"
"Absoluutselt. Mis seal kirjas on. Kaks 5+?"
Veeremine näitab tulemuseks kahte 6. Järgmine sõrmenips.
"Nonii. Asi korras. Aga nüüd ma puhkan."
"Oled sa kindel? Te olete Marioniga samas templis ja tema jätkab."
Marioni poolt järgneb kaval noogutus ja altkulmu põrnitsemine.
"Ei, ma ikka puhkan."
"Aga seal on veel varandust. Ja muidu teeb Marion katsumuse ära. Mõtle selle peale!"
"Noh, olgu... Ma siis lahendan edasi..."
"Õige suhtumine!"
Krabin üle lauapinna ja täringud näitavad läbikukkumist. Järgneb üldine võidukas kisa ümber laua. Margit viskab prillid lauale ja tähendab, et järgmine kord ta meid ei kuula.

... ja on olnud küllaltki frustreerivad. Seetõttu on mind nende mängude juurde talutada juba suhteliselt keeruline.

Agricola - jube kõrgelt hinnatud mäng. Mina mängisin seda aga esmakordselt siis, kui olin veel väga algaja mängur ning alles proovisin oma maitset ja võimeid. Agricola oli ilmselgelt üle minu võimete. Kaareli jutust, kes reegleid selgitas, suutsin eraldada vaid meelierutava lõigu "lambad paljunevad". Seetõttu osutus mäng tõsiselt igavaks, kuna minu lambad paljunesid miskipärast väga harva. Praegu ma ilmselt suudaksin nii reegleid kui ka ülejäänud mängu kulgu paremini jälgida, kuid heites vaid korra pilgu mängulauale ning nähes neid puidust lambukesi, jõuan taaskord järeldusele - ainult lammaste pärast pole mõtet uuesti proovida.

Zooloretto/Aquaretto - tegelikult mulle loomad meeldivad. Mul on isegi kass. Aga lihtsalt kohutavalt igav on selline lauamäng, kus tuleb toppida loomakesi kärule, et nad siis loomaaeda toimetada, lootes neilt järglasi saada ja kõige selle juures veel ka hoolikalt loomaaia kujundust planeerida, et selle eest punkte saada. Minul juhtus enamasti olema loomaaia igas nurgas üks vaene neljajalgne ja punkte ei tulnud kuskilt. Viimane kord Viivika juures proovisin Aquarettot lootuses, et mäng on paremaks muutunud ja mina targemaks, kuid 7 a poisi pingviini-strateegia tegi nii pika puuga ära, et lahkusin häbistatult lauast.

Aye, Dark Overlord! - oeh. Minu jaoks on erakordne pingutus midagi loovat ja vaimukat käsu peale ja kiirelt välja mõelda. Juba pikemgi mõtlemine kui 10 sekundit pani Overlordi kulmu kortsutama, nii ma siis terve mäng istusin ja lootsin, et järg minuni ei jõuaks, samas kui ülejäänud mängijad tulistasid ilma vähimagi vaevata põnevaid jutukesi ja pidasid Overlordiga pingelisi lühidialooge. Õnneks juhtusin ma ses ühes ja ainsas mängus olema isana soosik ning mind jäeti rahule, muidu oleks veel eriti haprasti läinud.

Battlestar Galactica - tegelikult, kui aus olla, ma mängu ennast eriti ei mäletagi. Tuleb tunnistada, et kõige eredama mulje jättis kunagi hoopis Allan, kes minu lauamängupoe uksest sisenemisel püsti hüppas, mu peale sõrmega näitas ja "Cylon!" karjus. Rabav. Kuid mäng ise jätab mind nii mängimisel kui ka kõrvaltvaatamisel külmaks. No ei tunne mina end hästi ei reeturite ega nendega võitlevate inimeste maailmas.

A Brief History of the World - üldiselt mulle mängud, kus ma võitnud olen, meeldivad, sest võit on ju nii suur haruldus minu puhul. Kuid selle mänguga on asi pisut teisiti. Kuna ma ei tea, kuidas võit mulle täpselt kätte tuli - ehk siis mitte minu geniaalsel mänguosavusel, vaid teiste jõudude mõjul -, siis puudub mul ka motivatsioon seda kõike uuesti läbi teha. Milleks lükata end vabatahtlikult pjedestaalilt alla, kui mul on teadmine, et ses mängus ma võitsin Aigarit.

Dixit - tegelikult, nagu ma üldjuhul inimestele kirjeldan, on see hea mäng. See on suurepärane mäng... mida mina ei oska. Sest ka siin läheb vaja seda fantaasiat ja sõnaosavust, mis mul käsu peale puudub. Kui mul pildid käes on, siis oskan ma öelda täpselt seda, mis nendel kujutatud on, kuid mitte midagi kavalat, originaalset, mida vaja oleks, minust välja ei tule. Üks kahest - kas minu mõttetegevus käib äärmiselt käänuliselt või hoopis teiste oma, fakt on see, et ma panen ka piltide äraarvamisel täiesti puusse. Ja lõpptulemus ongi see, et minu vaene sinine lihavõttejänes asub kõikidest teistest kergejalgsetest jänestest punktiarvestuses tükk maad tagapool.

Dominion - viimane mängukogemus koos Sixteniga oli nii kohutav, et seda ikka annab alles peast pühkida. Temale omasel moel külvati mind üle needuste ja asjadega, mille nimegi ma enam ei mäleta, aga mis mu punktiskoori kuhugi nullini viis, nii et mängu lõpp sarnanes juba No Mercile - kellel kõige vähem miinuspunkte on.


Die Jagd nach dem Gral - mäng kuulub jälle sellesse gruppi: võitsin, aga kuidas? Sellal kui Andrea üritas kõikide elu võimalikult raskeks muuta, pidades maha pikki ja raskeid ning üsna tüütavaid dialooge; kui ülejäänud kohustuslikult ringi tuiasid ja graali otsisid, kirjutasin mina vaikselt mingeid numbreid paberile ning ei teinud ühtegi muud liigutust, mis viiski võiduni. What the hell...

Jungle Speed - mängisin korra suurest uudishimust. Nägin elevust ümber laua ja lõbusat kilkamist, kui mingi puujupp eluohtlikult ringi lendles. Kangelaslikult proovisin järele... ja ütleme nii, et selle mängu järgi pole mul siis reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust ollagi. Sellal, kui ma alles oma kaarti põrnitsesin, oli teistel juba selge, kes peab puujublakat krabama. No ja kui mulle peab etteütlemise järgi selgeks tegema, millal minu kord on, siis ma parem loobun. Blitz on tunduvalt parem mäng. Hambad jäävad ka suhu.

Modern Art - mnjah. V õ i b - o l l a mängiks ma seda parema meelega, kui ma ei teaks nii kindlalt, et mängu võidab kas Kristjan või Andreas. Isegi, kui nad mängus pole, tunnen ma nende kahe juuresolekut ja tean, et ikkagi võidavad nemad (mitte sport). Võib-olla mängiks ma Modern Arti veel parema meelega, kui ma ei peaks vahepeal oksjonit läbi viima. Selle sunnitud tegevuse, millesse ülejäänud mängijad oskavad vürtsi tuua, suudan mina nii tuimaks ja surmigavaks muuta, et on täiesti selge - ma ei müü mitte kunagi ühtegi asja parema hinnaga maha, kui see asi tegelikult väärt on.

Race for the Galaxy - uskumatult keeruline mäng minu jaoks. See üks kord, kui Kristjan seda selgitas, ei saanud ma mitte millestki aru. Isegi lambaid polnud. Kuskilt tuli midagi võtta, kuskil tuli midagi maha käia, mingeid sümboleid pidi vaatama ja millegi eest anti punkte. Mängu suutsin ära mängida vaid etteütlemise järgi ja mul pole olnud vähimatki soovi seda uuesti proovida.


Twilight Imperium - pikim mäng, mida mänginud olen, kuigi õigete reeglite järgi mängitav mäng Kelgukoerad võib sellega edukalt võistelda. 8 tundi kestev piin, millest sain meeletu peavalu, nii et silme ees virvendas ja mu ajutegevus, mis ennegi polnud teab mis võimekas, kahanes nullini. Ma ei saanud tuhkagi aru, mida peab tegema ja ilmselgelt oli see mäng liiga keeruline inimesele, kes alles alustas lauamängudega. Iseenesest kujundus ja lennumasinad jm vidinad olid täitsa ägedad, kuid mängu pikkus ja Andrea võitmatus on mind takistanud neid uuesti kätte võtmast. Igatahes mitte ilma peavalutablettideta.

World Cup Tournament Football - ma arvan, et asi on Marttis. Jah, asi on kindlasti Marttis, et see mäng mulle kõrvaltvaatajana meeldis. Spordikommentaatorid jäävad Marttile igatahes kõvasti alla. Mul on isegi videod sellest üleval. Kuid olles mängulaua taga ning paigutades kaarte "strateegiliselt" lauale, keeldusin ma millegi lõbusa nägemisest. Kui seal on strateegia, milles ma kahtlen, kuid mida Andreas kindlalt väidab - ja no tema peaks ju teadma, kuna ta võitis mängu -, siis peaksid olemas olema vähemalt mingidki jalgpallilised teadmised. Mis minul puuduvad. Ma saan aru, millal värav lüüakse, kui ma näen palli oma silmaga võrku lendamas, aga millal on värav lauamängus, kus on kuhjas ainult hunnik kaarte, seal on minu kujutlusvõime piiratud.