Ludo lauamängupood on olnud mitmete lauamängurite esmane tutvuspaik ja pole Marttiga kohtuminegi selle poolest erand.

Võib-olla pole seda ilus öelda, aga kõigepealt torkas Martti juures silma tema välimus, hääl ning tugev heatahtlikkus, mistõttu sarnanes ta kohutavalt armsa mõmmiga. Üsna varsti aga ilmnes tema erakordne oskus mängida lauamänge nii, et väga harva suudeti teda võita. Seda just eriti igasugustes kuubiku- ja rongimängudes. Alguses ei pööranud ma sellele nii palju tähelepanu, kuna olin siis ise alles algaja mängur, kuid mida aeg edasi, seda enam tunnen Martti teadmiste ning oskuste ees aukartust ja austust.

Kuna Marttis pole raasugi pahatahtlikkust või üleolekut, siis ei ole ka kaotused tema vastu rasked. Samas ei saa tunnistamata jätta, et kui juhtumisi teda ühes mängus võidab, siis on see omamoodi ajalooline hetk. Mine tea, millal seda jälle juhtub. :)

Ma alustaks küsimusega, et mis mängudega sa oma lauamänguri karjääri alustasid?

Kui nüüd õige süviti minna, siis peaks see olema kas Tsirkus või Ümber Maailma. Ja kui midagi juba kupli all oli, siis esimene, mida sai rohkem mängitud, oli vene Risk (toimus kosmoses ja erinevate plaanetide vahel). Ka Monopol ning selle erinevad variandid, mida perestroika-aegsel Venemaal lasti välja päris erinevaid ja suures koguses. Ning siis Stratego, mille õige nime sain teada küll alles ülikoolis. Samas mängitud sai seda mingis mängude toas/majas päris korralikult.

Uuesti mängima hakkasin pärast 10 aastast pausi ning siis tulid Alhambra, Vikings, Citadels, Caylus. Üldiselt ikka täiesti eurokad (selgitus: analüütilised mängud) ning esialgu kõva perekeskse (ehk lihtsa) ülesehitusega. :)

Vahepeal sai ka marketites mänguriiulite vahel jalutatud ning mõned mängud endale kojugi ostetud, aga need jäid kõik selliseks üks-kaks korda mängituks ning siis unustatud.

Oled sa kunagi fännanud ka rolli- või kaardimänge?

Oo jaa, süüdi mõlemas. Ülikooli ajal sai mängitud Dungeons and Dragons'it ja mingit StarWars'i rollimängu. Pärast Tallinnasse kolimist sai paar aastat mängitud tõsiste tegijate seltskonnas ning sai oma sõpradele tehtud ka paar kampaaniat. Kahjuks jäi erinevate osapoolte ajaprobleemide tõttu need rollimängud katki.

Kaardimängud on muidugi paras nõrkus olnud juba aastakümneid. Huvi nende vastu pärineb suure tõenäosusega papsilt, kes ikka jutustas igasuguseid seiku ajast, mil ta bridži mängis, erinevatest turniiridest ja seltskondadest jms. Kooli ajal bridži harrastusega tegelema hakata oli suht lootusetu, aga ma leidsin kaks sõpra, kes ka huvitusid kaardimängudest. Igasugu kaardimängu raamatutest leidus lõpuks mäng nimega Preferans, mis põhimõtteliselt on vene whisti/bridži alatooniga. Seda sai ikka hea mitu aastat mängitud. Viimases klassis leidusid veel mõned huvilised, kellega sai väike bridži "klubi" moodustatud (mitte, et see väga ametlik oleks olnud) ning nii me siis mängisime vahetundides ja mõnikord laulutundides, kuna ka lauluõpetaja oli suur bridži fänn. Bridži mängimine jätkus muidugi ka ülikoolis, kus sai tutvust tehtud turniiribridžiga ning sai isegi paar aastat turniiridel käidud.

Teine suur (vast isegi suurem) kaardimäng, mille otsa ma olen komistanud, on Magic: The Gathering, mis ka kusagil ülikoolis külge jäi ning suure vaimustuse tekitas. Sellega seoses sai kõik Eesti esimesed turniirid läbi käidud ning selle peale kõvasti raha raisatud. Seda küll juba siis, kui Tallinnasse tuli tööle tulla. Osalesin ka viiel esimesel MTG Eesti meistrivõistlusel, kus õnnestus kaks aastat järjest teiseks jääda. Kahjuks jäi mõlemal korral ülemaailmsetele meistrivõistlustele minemata (Kanada ning järgmine aasta Austraalia), kuna teised meeskonnakaaslased ei saanud viisasid.

Järjest väheneva vaba aja tõttu ning vajadusest suunata raha olulisematesse kohtadesse nagu eluase jms, jäi mängimine rohkem hobiks. Kuna selle mänguga oli varasematel aegadel nii kõvasti tegeletud, siis kahjuks ei õnnestunud sellisel hobitasemel mängimisest enam rõõmu tunda. Kohe tekkis vajadus asju muutma hakata ja paremaks tegema jne. Lõpuks saigi kogu kaardikogu maha müüdud. Osad on küll alles jäänud nii nostalgia mõttes. :)

Aukartustäratav ajalugu.

Ma kardan, et minu kohta võib küll kasutada väljendit "Lootusetu mängur", selle paremas mõttes muidugi. :)

Olen aru saanud, et sa oled ka sõjamängude fänn. Miks just sõjamängud? Mille poolest need meeldivad?

Mnjaa, pean tunnistama, et viimasel ajal hakkab tõsiselt huvi sõjardluse poole kalduma. Miks? See on hea küsimus.

Võib-olla seepärast, et kunagi väikese poisina sattus kätte mingi Borodino lahinguteemaline raamat, vahvad pildid sees ja heroilised jutuksed vapratest soldatitest. See raamat aga tekitas veel suurema huvi ning kuna juba väiksemana olin ikka ENEsid ja ENEKEsi sirvinud ning suu ammuli vaadanud lahingute skeeme, et kes kuhu liikus ja ründas jms, siis kogu see asi tõenäoliselt lihtsalt eskaleerus. Lugesin läbi kõik raamatud Napoleonist, mis ma leidsin. Millegipärast need väga heroiliselt kujutatud Vene kindralid mulle ei istunud. Ning kui siis mingi hetk avastasime sõbraga selle Stratego, eks ta siis paras ahaa! ja wow! moment oli.

Kuna Stratego oli liiga lihtne ja abstraktne ning muid sõjamänge polnud sel ajal, siis tuli ju ise kuidagi seda Strategot huvitavamaks teha. Tollel ajal olid ka päris populaarsed "tee-ise" raamatud, kus oli papp ning valmistrükitud pildid. Lõikasid pildi täpselt välja, kleepsid papi peale ning siis lõikasid papi välja ning kleepisid teise valmistrükitud asja teisele poole. Nendest sai ehitatud endale suuremat sorti armee ja mingite reeglite järgi mängitud. Kui ka see liiga lahjaks jäi, siis sai ise tegelasi juurde trükitud ning veel suuremaks asja aetud. Kuni lõpuks läks see nii suureks, et ei olnud enam aimugi, kes-kus-mis. :)

Mis nende juures aga meeldib? Ma arvan, et selline konflikt ja väljakutse - kas õnnestub vastane mingi kavala nipiga üle kavaldada, ümberhaaramised, pettemanöövrid, äkkrünnakud jms. Midagi kogu selle asja juures lihtsalt võlub.

Vaatasin, et BoardGameGeekis ongi sul märgitud, et oled just Napoleoni fänn. Kas nende loetud raamatute tõttu hakkasidki just selle ajastu fänniks?

Jah, esialgu sai ikka väga konkreetselt Napoleoni kohta loetud, aga tasapisi sai ka muude tegelastega tutvust tehtud ning siis ka kogu see ajastu. Samas ega Napoleoni vastu saa. :)

Selle ajastu sõjapidamise juures mulle millegipärast meeldis see nn liinitaktika. Distsipliin ja kord on kogu tolleaegse sõjapidamise alustalad. Suuremad reformaatorid analoogse sõjapidamise juures olid ka enamasti palju edukamad kui nende konkurendid: Napoleon, Friedrich ja mingil määral võib sinna panna ka Washingtoni. :) Selline barbarite kombel üksteise vastu jooksme, a'la mongolid ja hunnid, pole mind nii väga huvitanud ka. Targalt vägede liigutamine, manööverdamine, vastase ülekavaldamine - see on see, mis mulle meeldib.

Olen sind väga harva kuskil mängus kaotamas näinud. Kas selline ettenägelikkus, võimaluste nägemine, planeerimine ning kiire ümberarvestamine on õpitav või on see sulle kaasa antud anne?

Ma arvan, et mingil määral on see kindlasti õpitav. Ma ei usu, et mul mingi suuremat sorti anne on mängude mängimiseks kaasa antud. Rohkem on tegu sellega, et tuleb sundida ennast muutma ettemõeldud plaani.

Üldiselt ma arvan, et paljud inimesed jäävad ühe asja juurde nii-öelda kinni. Asi, mida on kunagi proovitud ning tundus töötavat või andis soovitud resultaadile lähedase tulemuse, on kindla peale minek. Enamasti ei soovita sellest lahti öelda. Selles suhtes on võib-olla see aeg, kui ma MTG'd mängisin, tulnud kasuks. Nimelt sattusin ma algselt seal mängima nii-öelda kontrollivaid värve, kuna teised Hulk Smash! stiilis värvid jäid sõpradele. Sealt tekkis vajadus pidevalt oma mängu muuta, et vastase pealeronivate tegelaste vastu kaitsta. Eks sealt arenes välja ka see stiil, kuidas ma praegu muid mänge mängin.

Üldiselt on mul mingi idee, mida ma üritan mängu lõpuks saavutada. See, kuidas sinna jõuda, sõltub aga kõik juba mängust ja suuresti teistest mängijatest. Seega tuleb olla paindlik. Kui üks uks pannakse kinni, tuleb kibekähku teise ukse juurde kolida ning sealt sisse pugeda. Kui kõik üritavad ühest uksest sisse ronida, siis on lihtsam ju minna uksest, mis teiste poolt tähelepanuta jäänud.

Kas on mõni mäng, mille võit on sinu jaoks tõeline saavutus?

Ma olen suht kehv mängudes, kus on väga tähtis osa taktikalisel küljel; mängudes, kus tuleb iga käik täpselt läbi mõelda ning seda mitu käiku ette. Selles suhtes on minu eelnevalt esitatud mängustrateegia kehva. Ma üldiselt ei mõtle mitut käiku ette, vaid üritan oma võimalusi lahtisena hoida ning hetkeolukorda ära kasutada. Näiteks mäng Mr. Jack in New York - ma olen selles suht kehv ning Viivika võidab mind stabiilselt. Ahjaa... Gulo-Gulo's kaotan ma ka püsivalt. 20+ mängust olen seda võitnud ainult korra. :)

Kas on mõni mängija, kellele sa sõjamängudes alla jääda ei tahaks?

Tegelikult mind niiväga ei kõiguta, kas ma võidan või mitte. Ma üldiselt ei tee suurt numbrit kui ma kaotan (ma loodan :)). Samas pean tunnistama, et üks hiljutine juhus, kus mul kohe mitte kuidagi midagi ei õnnestunud ning vastasel (Martinil) õnnestus seevastu kõik ning seda isegi minu suures ülekaalus, lõi mind tiba rivist välja küll. :) Pärast oli endal ka imelik tunne, et tohoh, mis siis nüüd. :) Samas olen ma saanud Martinilt ka varem pähe ning saan ka edaspidi.

Kui võtta minu jaoks viimase aja nn hitt sõjamängudes - Combat Commander, siis seal on võitude suhe 2-4. Samal ajal avab see mäng ennast iga mänguga üha rohkem.

Kui nüüd hästi meenutada, siis sõjamängudes mul niiväga hästi ei lähegi. Kipub ikka enamasti nii minema, et saan pähe. Sellistes euromängudes, kus tuleb kuubikuid liigutada või tegevusi valida, läheb mul üldjuhul kõvasti paremini.

Oskad sa arvata, miks sul nendes paremini läheb?


Ja lõpetuseks küsin, kuidas see juhtub, et sa paistad alati kõikide mängude reegleid teadvat, olgu see uus ja tundmatu või isegi mitte veel välja lastud mäng? :)

Ka Annikat nägin esimest korda Ludo lauamängupoes, kus ta vaikselt ja tagasihoidlikult laua taga istus ning vabanevat mängukohta ootas. Nii palju kui ma olen temaga kokku puutunud või näinud teda mängimas, ei ole ma veel aru saanud sellest, et mõni mäng talle üldse ei meeldiks. Iga uus mäng, mida ta näeb, paneb silmad särama ning alati on ta valmis kõike proovima, katsetama, olles heatahtlik nii mängudes kui reaalses elus.

Kõige selle tõttu otsustasingi järgmise intervjuu Annikaga teha, et tema mängueelistustest rohkem teada saada.
Millal sa enda jaoks lauamängud avastasid?

Uuesti avastasin pisut üle aasta tagasi Ludo lauamängupoodi mängima tulles. Olin korra enne seda saanud mängida Pandemic'ut ja olin täiega sillas sellest mängust. Siiani on see mu lemmikmäng ning istub kapis ja ootab seltskonda. Isegi laiendi ostsin talle juurde.

Aga pisut olen lauamänge ka lapsena mänginud. Siis meeldis kõige enam Reis läbi Aafrika, kus kõige lahedam ja samas koledam oli see, kui reisisid Madagaskarile ja jäid seal kogu oma rahast ilma ning mandrile tagasi ka enam ei saanud. Ent lapsena siiski kippusin ma parema meelega lugema ja nukkudega mängima kui lauamängudega tegutsema.

Kodus oli meil ka pisut lauamänge omal ajal. Male, kabe, rulett, laevade pommitamine ja veel mõned. Aga nüüdsete uutega ei anna neid võrreldagi. Praegu on ikka palju parem valik ja ka hea seltskond.

Pandemic on koostöömäng, mis räägib maailma päästmisest hävitavate viiruste käest. Miks just see mäng su lemmikmäng on?

Võib-olla on minus mingi maailma päästmise pisik sees. Kuigi usun, et rohkem on asi seotud sellega, et tegu on koostöömänguga ja mulle meeldib inimestega asju läbi arutada ning nii asjadele lahendusi leida. Lisaks on see üsna realistlik mäng kui võrrelda mõndade fantaasia- või zombimängudega. Epideemiapuhanguid ikka leidub ka päriselt maailmas.

Kas siis taolised fantastilised mängud, mida reaalse eluga eriti seostada ei saa, jätavad ükskõikseks?

Tegelikult ei jäta ükskõikseks. Mulle lihtsalt sobivad koostöömängud enam kui üksteise vastu mängud. Kellegi vastu mängides peab tahes tahtmata sigatsema. Mu loomusele tundub see lihtsalt vastumeelt. Isegi mängus ei armasta ma hästi konflikte.

Näiteks Battlestar Galactica ja selle laiendid on ka üks mu lemmikutest. Ning Ultimate Werewolf meeldib väga. Vahel saab isegi Munchkin'it mängitud sõpradega, seegi võib päris lahe olla.

Kuid üldiselt eelistan ikkagi selliseid mänge, mis panevad pärast ka enda ja maailma üle pisut mõtlema. Et miks ma nii- või naamoodi tegin ja kas oleks äkki midagi saanud teisiti teha. Olen näiteks saanud enda kohta teada, et kipun mängudes suhteliselt vähe riskima ja ei kipu kaklema igasugu pudulojustega, nagu deemonid ja kollid, kui pole kindel, et peale võitlust ikka mängus edasi olen. Mängu lõbususe seisukohalt aga vahel just peaks enam riskima ja tembutama.

Lisaks mulle meeldib mängudest õppida. Näiteks Greed'ist, Le Havre'st jmt saab juba isegi õppida uusi asju.

Kui sulle konfliktid ei meeldi, kas siis sõjamängud on sinu jaoks välistatud?

Sõjamänge pole lihtsalt palju olnud võimalust mängida, kuigi prooviks neid hea meelega. Korra olen saanud mängida Twilight Struggle'it, Twilight Empire't ja Antike't, mis ehk kuidagi sõjamängude alla sobiks. Kaks viimast on siiski vist rohkem majandusmängud.

Kodus on mul ka Risk ja seda olen korra mänginud aastaid tagasi. Kahjuks ei mäleta seda ja seltskonda ka pole, kellega mängida. Tookord aga üsna meeldis.

Kas koostöömängudes on mängijatevaheline koostöö ning suhtlemine hästi toiminud? Või on esinenud ka olukordi, kus on näha, et mõne mängijaga ei saagi selliseid mänge mängida?

Muidu minu arust on koostöö küll suht hästi sujunud. Aga see sõltub alati ka mängijatest. Kui ikka mitu juhtpositsioonil olla tahtjat satuvad ühte koostöömängu, siis loomulikult on väga võimalik, et asjad rappa jooksevad, kuna kumbki järgi anda ei taha. :) Siiani aga sellised kogemused puuduvad. Mõningate mängudega on aga kogemusi, kus tänu igavale seltskonnale mäng ka enam ei meeldi, kuigi enne on väga põnev tundunud.

Kas mäletad, milline on olnud sinu kõige pikem mäng?

6-tunnine Twilight Empire. See meeldis mulle väga, kuid kahjuks peavalu rikkus lõpu ära.

Kas arvad, et võiksid taolisi 6-tunniseid mänge veel mängida või ehk veelgi pikemaid?

6-tunniseid võiks, aga pikemaid peaks kindlasti kuidagi teisiti ajastama, näiteks kahe päeva peale, siis ei kurna end ühel päeval liiga oimetuks. Muidu seda Twilight Empire't mängiks veel.

Kipun siiski rohkem mängima lühemaid mänge, kuna tähelepanu kipub hajuma pikema aja peale.

Kas on olnud mõni mäng, mille võidu üle oled tundnud väga suurt uhkust?

Üldiselt mitte, kuna mul on mängulust olulisem kui võit. Eks ta muidugi lahe ole kui võidan ka vahel, aga minul on mängu ajal kogetud ja mängitud emotsioonid ning seltskonnas käiv lõbus aasimine ja suhtlemine üldse palju tähtsamad. Seltskond on tähtsam kui võit seega. Vahel on isegi piinlik, kui olen võitnud. Eriti kuna tean, et mul on lihtsalt mõni elukogemus, mis on kaasa aidanud just selle puhul ja mäng pole toimunud võrdsetel alustel.

Aga siis tunneks küll uhkust ja kahjurõõmu, kui Pandemic'us bioterroristile tuupi saaks korralikult teha.

Saan aru, et siiani pole see õnnestunud?

Ei, tavaliselt teeb see kaabakas meile rohkem säru kui meie talle. Kuidagi liiga raske on see tema püüdmine. Ahjaa, see oli ka tore, kui ükskord õnnestus muteerumistele kriips peale tõmmata.

Tulles tagasi kogemuste juurde, kas pead lauamängudes oluliseks, et mäng toimuks võrdsetel alustel?

Selliseid momente tekib eriti just lastega mängides. Pole just võrdne seis, kui mul on oskus näha mingit asja rohkem kui teisel ja seeläbi mäng ülekaalukalt võita. Näiteks mängisime lauamängulaagris Andreaga Gene Pool'i ja ma võitsin, kuna lihtsalt nägin kombinatsioone paremini. Täiskasvanul on teadupärast asjade nägemisega pisut parem seis. Või ei ole? Tema sai 1-2 aastat kokku kui minul juba 9. tuli. Seega see võit oli suht mõru mu jaoks.

Sinu arvates võiksid mängida seega suht sarnastes vanusegruppides inimesed?

Üldiselt küll. Kuigi on ka mänge, kus lastel paremini läheb kui täiskasvanutel. :)

Viimaseks küsin hoopis, kas on mõni mäng, mis sulle kohe üldse ei meeldi? Ja miks?

Bridge Troll on üks neist, mis ei meeldi. Tal puudub nagu sügavam sisu, pealegi on see lastemäng. Mingi koha pealt näib isegi ebaloogiline. Ainus pluss, mida seda mängides nägin, oli ilus ja värvikirev kujundus. Lisaks ei saa ma sugugi pihta veel Race for the Galaxy'le, kuigi ta võib tegelikult päris lahe mäng olla. Veel olen väga madalalt hinnanud selliseid asju nagu RÖK, Dancing Eggs ja Robotics. Kuigi Robotics oli neist parim. Maailma Imed ei jätnud ka eriti head muljet. Selle põhjuseks on liiga keerulised kohad ja pildid. See sobiks oma raskusastmelt rohkem geograafide-arhitektide-ajaloolaste mänguks kui peremänguks. Pisut lihtsamate piltide ja kohtadega oleks seegi samas mängitav.

Üldiselt aga mängin peaaegu kõike.

Taas kord aitäh intervjueeritavale ning loodan varsti uue üllitisega lagedale tulla. :)

Kristjaniga tutvusin Ludo lauamänguõhtutel, kus ta jäi silma oma alati naeratava näo, positiivse hoiaku ning aktiivse sundimatu vestlusega. Pikemalt sai temaga aga kokku puututud lauamängulaagris ning Essenis. Avastasin, et peale lauamängude huvitavad teda veel fotograafia ja psühholoogia, millest meie esimesed vestlused alguse saidki. Peab koguni tunnistama, et inimestest ja nende iseloomudest oleme rääkinud juba rohkem kui lauamängudest.

Alljärgnev intervjuu puudutab aga ainult lauamänge. Olgugi, et vestlus on kohati pisut psühholoogiahõnguline.

Kõigepealt küsin, kuidas sa üldse lauamängudeni jõudsid?

Lauamängudega olen tegelikult juba ammu kokku puutunud, meie peres mängiti neid päris palju. Vanasti tuli muidugi leppida selliste lihtsamate mängudega mida Eestis, Lätis, Venemaal saada oli. Tagantjärele möeldes olid need kõik üsna lihtsakoelised ja ei vääri suurt mainimist, aga mõned mälestused ikka on. Mingisugune hobuste võiduajamine meeldis üsna hästi, mis Lätist oli toodud - nime ei mäleta, aga tõenäoliselt oli ikka parem mäng kui tänapäevastest mängudest Change Horses. Samas Horse Fever'ile jääb kindlasti kõvasti alla.

Tänapäevaste strateegiliste lauamängudega puutusin esimest korda kokku siis, kui mängisin sõpradega San Marco't. See oli aga ka kahjuks ainuke asjalik mäng, mida Eestis tol hetkel müüdi. Sai mängitud ka muid Prismas müüdavaid peremänge, aga need nii väga ei köitnud, et oleks tugev huvi tekkinud. Vahepeal tuligi suur paus sisse, kuni 2008 a. sügisel kuulsin, et Eestisse on tekkinud spetsiaalne lauamängude pood. Sinna ma siiski kohe ei jõudnud. 2008 a jõuludeks sai vennale Kataani Asustajad kingitud ja õele Alhambra - neid sai jõulude ajal mitu päeva järjest mängitud ja tekkis tõsine huvi, et milliseid huvitavaid ja head taasmängitavust pakkuvaid mänge veel olemas on. Sai uuesti boardgamegeek.com lehele satutud ja seekord juba võtsin kohe Top 100 ette. Seadsin sammud lauamängude spetsiaalpoodi - Tartu maanteel asunud Ludo'sse - ja tahtsin loomulikult osta kohe Top 100 teisel kohal asuva mängu Puerto Rico (tundus huvitavam kui tol hetkel esikoha omanik Agricola). Kuna seda aga ei olnud, sai soetatud Power Grid, mis osutus täitsa heaks ostuks. Edasi sai juba ka Ludo lauamänguõhtule mindud ja seal oli esimeseks mänguks Cosmic Encounter, mis võlus oma mitmekesisuse, teema ja võimalusterohkusega väga. Loomulikult sai ka see endale tellitud. Hiljem kui selle kätte sain, sai seda gateway mänguna (selgitus: mäng, mis sobib hästi esimeseks tutvuseks tänapäevaste lauamängudega) päris edukalt kasutatud kui sõpradel ja tuttavatel külas käisin. Vahepeal olin aga umbes kolmanda-neljanda mänguna ostnud endale Race for the Galaxy - see on üks lemmikuid siiani.

Lauamänge mõttetuks ajaraiskamiseks ei ole ma kunagi pidanud. Tõsise huvi tekkimine ja suure osa oma vabast ajast nendega tegelemisele pühendamine sai aga alguse just 2009 aasta kevadel. Positiivne sõltuvus oli oma alge saanud :)

Olen aru saanud, et ühtedeks sinu lemmikmängudeks on Race for the Galaxy, Railways of the World, Battlestar Galactica... Miks just need, kuna need on ju sisu poolest kõik äärmiselt erinevad?

Jah, need on ühed mu lemmikmängud küll, aga kuidagi ei saa jätta mainimata veel selliseid mänge nagu: Twilight Imperium, Le Havre, Betrayal at House on the Hill, Dixit, Dominion (peamiselt Intrigue + Seaside), Doom: the Boardgame, Descent, Cosmic Encounter, ja eriti suuri lemmikuid - 18xx seeria mänge. Lisaks loen enda lemmikute hulka veel paljusid sõjamänge (näiteks Conflict of Heroes, Commands & Colors, Successors, Britannia), abstrakte (näiteks Hive, Dvonn), muid seiklusmänge (näiteks Arkham Horror, Android, Runebound) ja sõnadega seotud mänge (Scrabble, Alias).

Miks mulle nii paljud erinvad mängud meeldivad tuleb ilmselt sellest, et mängin väga palju ja seega on vaja ka vaheldust. Kõigis žanrites on midagi väga head olemas minu jaoks. Teine põhjus on ka see, et nii mõnigi mäng on just teatud olukorras või teatud seltskonnaga väga hea. Kui minult palutaks, et paneksin oma lemmikmängud paremusjärjekorda, siis oleks see minu jaoks raske ülesanne - kõik nad on head.

Kui palju sinu jaoks mõjutab seltskond mängude hinnangut (hea mäng, halb mäng)?

Mänge mängingi seltskonna pärast ja mäng on eelkõige siis hea, kui kõigil lõbus ja huvitav on. Ma mäletan, kuidas ma Modern Art'i kunagi ostsin - nägin kuidas kõrvallauas seda mängiti ja kõigil tundus nii lõbus olevat, et see lihtsalt pidi hea mäng olema. Ostsin ära ja ma ei eksinud :)

Milline peaks siis olema see seltskond, kellega sulle mängida meeldib?

Seltskond peaks olema sõbralik, mängust huvitatud ja entusiastlik.

Üldjuhul arvatakse, et lauamängudest pole kasu ning need ei anna inimesele midagi. Milleks sinu arvates lauamängudest kasu on? Mida need sulle endale andnud on?

Lauamängudest on kasu päris palju - eelkõige on tegemist väga hea seltskondliku tegevusega, mis hoiab vaimu värske ning arendab suhtlemisoskust ja strateegilist mõtlemist. Lisaks võib mänge käsitleda kui simulatsioonina - koos elatakse läbi teatud kriisisituatsioonid või seiklused ja sedasi õpib ka teisi inimesi paremini tundma või leitakse ka uusi toredaid tutvusi.

Lauamängud on mulle andnud palju lõbusalt veedetud aega, huvitavat vaimset tegevust ja eredaid hetki sõprade seltsis, mis kauaks meelde jäävad.

Kas sa ise tunned, et oled tänu lauamängudele õppinud inimesi paremini tundma?

Kindlasti. Mängu käigus tulevad ju isiksuse eripärad esile ning lisaks käib mängu juurde tihti ka niisama jutuajamist ja nalja viskamist.

Kas oskad nimetada konkreetselt mõnda mängu, kus mängu kulg sõltub suuresti tänu mängijate tundmisele?

Mingil määral sõltub iga mängu puhul teiste/teise mängija tundmisest mängu kulg. Mängu mängides ongi oluline mõista, et sa ei mängi mitte ainult mängu süsteemi vaid ka teisi inimesi. Mängijate vaheline interaktsioon ongi just see, mis mängud heaks teeb minu meelest.

Suuresti sõltub mängu kulg aga näiteks selliste mängude puhul nagu libahundi mäng (Werewolf/Ultimate Werewolf) või muud tugeva psühholoogilise poolega mängud nagu Battlestar Galactica, Saboteur jne. Samuti on päris tugevalt mõjutatud igasugused diplomaatia ja läbirääkimismängud nagu Game of Thrones, Cosmic Encounter jne.

Räägi mõnest eredamast hetkest oma mängurikarjääri jooksul, mis sulle meelde on jäänud ja mida on hea meenutada.

Eredaid hetki on olnud väga palju - kauakestvaid mälestusi jääb pea igast mänguüritusest. Meenub kohe üks esimesi pikke mänge, mis mängitud sai - Republic of Rome. See oli kogu seltskonnale kõige keerulisemate ja segasemate reeglitega mäng seni - isegi setup (selgitus: mängu ülespanek) kujunes koomiliseks košmaariks. Reeglites olid erinevat tüüpi kaartidest paki kokku panemine kirjeldatud stiilis: võtke kõik punased kaardid, mis on tegelikult mustad, aga keskelt sakilise joonega ja segage need kokku hallide kaartidega, mis on tegelikult valged, aga keskelt kahekordse joonega ning nüüd võtke pakist välja kõik punased kaardid, mis ei ole ühelt poolt hallid. Kui esimene proovikäik pärast 4 tunni (!) möödumist läbi sai, võis mänguga alata. Kuna aga reeglites iga asja kohta mingi erand leidus, millele omakorda veel erand leidus ja tegelikult see just kõige tavalisemaks mänguolukorraks kujunes, oli lõpuks kõigil reeglite koomilisest tõlgendamisest selline eufooria, et piisas sellest kui keegi näpu õhku tõstis ja kõik naerma puhkesid.

Viimasel ajal mängitud mängudest on aga eredaimad mälestused jätnud Betrayal at House on the Hill. Mäng sellest, kuidas uurijate rühm läheb kummituslikku mahajäetud mõisa müsteeriumit lahendama ja lõpuks üks nendest reeturiks osutub või muud ootamatut nendega juhtub. Ühes mängus tinistati meid reeturi poolt väikesteks ja meid hakkasid majas olevad kassid taga ajama. Üritasime mudellennukiga põgeneda, aga kass tõmbas selle käpaga alla ja pani meid nahka. Teises mängus üritasime jällegi Surmale males pähe teha, mida lahendati täringuviskega knowledge checki tehes. Surm viskas esimese matši ajal enamus täringute peal tühjad küljed - rõõmuhõisked täitsid laua ümbruse. Kuid Surm naeratas kavalalt ja ütles, et Surm teeb sohki ning viskas täringud ümber ilusti silmadeks. Ehk siis - you cannot cheat death, but death can cheat you. Lõpuks peale reeturiga käsikähmlust õnnestus meil siiski üks maleguru Surma juurde eskortida ja tal õnnestus Surmale pähe teha.

Ühes viimases Betrayal at House on the Hill mängus aga leidis üks mängijatest helendava oda, mis sisaldas endas tulnukate viirust. Keegi oli sellega ka juba nakatunud - kes, ei olnud teada. Igale mängijale jagati välja kaks tokenit numbritega, kuid vaid ühel neist seisis nr "1". Kes selle sai, oligi viiruse esimene ohver ja ühtlasi ka reetur. Iga kord kui mängijad üksteist ruumides kohtasid pidid nad tokeneid vahetama ja nii saingi üsna kohe teada, kes algseks reeturiks sai. Ühinesin seega ka pahade tiimiga ja loomulikult jagasin lahkelt seda viirust ka edasi, samal ajal kui inimesed lootusetult viirusevastast seerumit üritasid kokku keeta. Kõik inimesed said lõpuks surma ja viimane nakatunu kaotas samuti.

Süda on ärevusest kloppinud ka nii mõnegi 18xx mängu käigus, kus kurja plaani olen haudunud, kuidas kõik oma pankrotti minevad firmad kellegi teise kaela sokutada ja ise rikka raudteemagnaadina mäng võidukalt lõpetada ja teiste sajatusi kuulata.

On sul ka oma värvieelistus mängunuppudes?

Päris kindlat värvieelistust ei ole, lasen enamasti teistel enne ära valida kellele värv palju korda läheb. Aga kui võimalus on, siis eelistan punast, sinist või rohelist.

Lõpetuseks küsin ühe konkreetse mängu kohta. Enamus teab, et sa oled Race for the Galaxys väga tugev ja üldiselt võitmatu, nii et keegi ei julge sulle enam õieti vastu astuda. Kuidas see on õnnestunud? Kas lihtsalt pikaajaline mängukogemus või on selles mingid omad nipid?

Nagu keeruliste kaardimängudega ikka - iga kaardi puhul tuleb ära tajuda, mis olukorras see tugev on ja kuidas ta teiste kaartidega kombineerub. Iga kaart võib mingis olukorras väga hea olla. Race for the Galaxy's on kaartide juurdevoolu tagamine väga oluline, sest kaardid on ka maksevahend - kui see on olemas, on kõik muu juba lihtsam.

Hea mänguoskus on kindlasti tänu kogemusele saavutatud ning tugevate vastastega mängides üksteisele lahkelt strateegiliste tähelepanekute ja avastuste jagamine on ka alati kasuks. Mängu hästi mängimisel on ka omad miinused - keegi ei taha eriti enam mängida seda minuga ja oskus läheb rooste. Käisin Tartu sõpradel külas, kes seda pidevalt mängivad ja sain seal enamasti pähe hoopis :)

Aitäh Kristjanile intervjuu eest! Uut juttu järgmise lauamänguriga saab kuulda juba õige pea. :)

Olen sellel teemal tahtnud juba ammu kirjutada, kuid kuna see sarnaneb väiksemamahulisele bakalaureusetööle, siis olen selle avaldamist aina edasi lükanud, kuna materjali kokku kogumine ning sobitamine on olnud päris vaevarikas. Nüüd aga on aeg lõpuks käes.

Suurema osa eestlaste arvamus lauamängudest on jäänud sellele tasemele, et need on vaid lastele. Nad ise on mänginud lapsepõlves Tsirkust, Reis ümber maailma ja ladunud pasjanssi ning kuigi ise suureks kasvanud, ei usu nad ometi, et lauamängud võiksid vahepeal olla edasi arenenud. Sellest võib aru saada juba taolistest märkustest: "Kas siin mängus täringud on? Ei ole? Aga kuidas seda siis üldse mängida saab?" Nüüd on ehk sobiv märkida, et maailma edetabeli (2011 a märtsi seisuga) esikümnesse kuuluvad mängud, millest vaid ühel on täringud (Twilight Struggle). Kõik ülejäänud on puhtalt kas kaardi- või kuubikumehhaanikal ning kipuvad olema sellised, millega laps alguses üksi hakkama ei saagi. Hea kui täiskasvanudki saavad.

Siinkohal tuuakse nüüd kindlasti esile võidukas hüüe, et vot, lauamängud on keerulised. Ma olen täiesti nõus, et enamus neist on keerulised, eriti kui varem ühtegi mängu mänginud pole. Aga paljud meist on kohe sündides osanud kõndida? Nii tasuks ka lauamängudega eelnevalt harjuda, kergematega harjutada, enne kui tõsisemate kallale minna. Mitte nii nagu mina, kes ma peaaegu esimese mänguna mängisin Twilight Imperiumi, mistõttu ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Mulle öeldi, mida võiks teha, mida peaks tegema, kuid milleks see hea oli, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Lisaks kestis see 8 tundi, ma sain meeletu peavalu, nii et mingit head mälestust mul sest muidu ülikõrgelt hinnatud mängust pole. Siis aga mängisin paar lihtsamat kaardimängu, paar kerget kuubikumängu ja mängud hakkasid muutuma arusaadavamateks. Nüüd on juba mõnede mängude puhul mängu mehhaanika nii tuttav, et oskab reegleid kuulamata arvata, mida teha tuleb ja mille eest punkte saab.

Kogu eelnevast jutust haaratakse nüüd tõenäoliselt kinni ainult kolmest sõnast - "kestis 8 tundi" ja küsitakse nördinult, kust see aeg küll leitakse, et niimoodi mängida. Võin lohutuseks öelda, et kõik mängud pole nii pikad ning kaheksatunniseid mänge soovitan küll vaid fännidele või "edasijõudnutele". Ghost Stories võib seevastu kesta 10 min ning oled saanud kollidega võidelda, riskiolukordades toimetulekuoskuse proovile panna ja masenduda, et kaotasid. Mulle ka väga pikad mängud ei istu, maksimum ongi olnud vist 8 tundi. Samas tean inimesi, kes on mänginud 16 tundi (mõningate söögipausidega), on täiesti elus ning räägivad sellest vaimustusega siiamaani.

Eks muidugi saab nüüd põlastavalt öelda, et niimoodi oma aega raisata on ikka väga mõttetu ja lauamängud on ühed täiesti kasutud asjad. Esiteks ajab mind täiesti marru inimeste mõtlemisviis, et kõigest ja kõigist peab siin elus mingi käega katsutav kasu olema (a la lemmikloomad, toataimed, lauamängud jne). Tegelikult ongi kõigest kasu, iseasi kuidas seda oma egoismimätta otsast nähakse. Teiseks need, kes on mänginud Aliast või Sõnamängu möönavad, et mängud on lõbusaks ajaviiteks, mis on lastelegi arendavad. Kuid kui juba Sõnamäng tundub arendav, mis siis rääkida veel strateegiamängudest, kus ainult mängija enda mõtlemisvõimest ning planeerimisoskusest sõltub mängu kulg ja lõpptulemus. Või majandusmängud, kus pisimgi vääratus oma läbimõtlemata käigus toob kaasa hävingu.

Ehk siis mängud arendavad strateegilist mõtlemist, ettenägelikkust, kriisiolukorades toimetulekut, läbirääkimisoskusi, analüüsivõimet... Niimoodi jätkates saab kokku põhilised eluks vajalikud oskused. Lisaks olen leidnud, et inimeste mõttemaailm ja suhtlemisoskus võib lauamänge mängides vägagi muutuda (paremuse poole muidugi). Rääkimata sellest, et mängudes, kus interaktsioonil on suur osa, on psühholoogiline pool väga oluline, tänu millele näeb erinevaid isiksuseomadusi ja suhtumist. Näha seda, kuidas inimesed lahendavad mingit kriisi või probleemi koos, võib anda mõnikord hea ettekujutuse sellest inimesest endast. Kuid alati tuleb arvestada, et mäng on mäng. Nagu üks hea lauamängukaaslane ütles kunagi: "Kui ma olen külmavereline Cylon Battlestar Galacticas ja reedan oma inimestest kaaslasi, siis ei tähenda see veel seda, et ma tavaelus reeturlik oleksin. Lihtsalt osav rolli välja mängima."

Nüüd muidugi arvatakse, et lauamängude mängimise jaoks on vaja suurt seltskonda, sest muidu pole mängud üldse mängitavad. Tõenäoliselt rohkemate inimestega mängides on mänguvõlu suurem jah, kuna suhtlemist on rohkem ning seetõttu ka lõbusam. Kuid on mänge, millega üksi saab väga edukalt hakkama ning pole üldse mitte igav (nt Arkham Horror). Põnevaid kaheinimese mänge on veel rohkem ja kolm on juba seltskond.

Jah, aga kui mingi mäng muretseda, siis milline. Miskipärast inimesi kohutavad võõrkeelsed mängud. Puerto Rico, Era of Inventions, Bridge Troll - need nimed on võõrad ja ebausaldusväärsed. Seevastu Alias ja Sõnamäng on juba peaaegu igas kodus olemas, kõik teavad neid. "Mees, kes teadis ussisõnu" on puhtas eesti keeles ning pealegi maineka teose põhjal tehtud. Milleks muretseda mänge, mille reeglite lugemiseks on tõenäoliselt vaja inglise filoloogi ning mille pealkirjad ei ütle ostjale midagi? Ma ütleks põhjuseks vaid ühe - need on põnevamad kui need, mis on kunagi eesti keelde tõlgitud mil muid mänge saadaval ei olnud. Ning juba selle nimel tasub end reeglitest läbi närida, et saaks zombidega võidelda, selle asemel, et ümber Kelgukontori tiirelda.

Kindlasti leiab mõne autoriteedi, kes kinnitab: "Jah, Kelgukoerad on fantastiliselt lahe mäng!" Samas kas too on üldse kunagi midagi muud mänginud, et oskab optimaalselt hinnata. Kui näete sama inimese riiulilt lisaks veel taolised mängud nagu Alias, Monopol, Imago, julgeks ma tolle hinnangus tõsiselt kahelda. Kui riiulil on näha ka paar võõramaist mängu, julgeks ma kahelda inimese mõistuses. Kui riiulil on enamuses võõramaised mängud ja üks Monopol, millel silt küljes "Müüa", siis usun, et ta taolist hinnangut Kelgukoertele üldse ei annakski.

Olgu, isegi kui mingi lauamäng osta, siis on need ju kohutavalt kallid. Enamasti vaadatakse mängukarpi ja mühatatakse pahaselt, et see maksab tervelt 50 eurot. "See on ju kõigest karp mängulaua ja paari nupuga!" Peab tunnistama, et selles kuulsas väites on oma tõde: kõik hea siin ilmas on amoraalne, ebaseaduslik või paksuks tegev. Ehk siis kõigel on oma hind. Nii et mida parem mäng, seda kallim ta on, kuid see-eest saab seda kaua nautida. Kalli šokolaadi sööb ära (vähemalt mina söön) 10 minutiga. Sid Meier's Civilizationi saab mängida aga aastaid.

Loomulikult annan endale aru, et kõigile ei meeldi ja ei peagi meeldima lauamängud. Esimest korda katsetajatel, keda on õnnestunud mängulaua taha veenda, ei teki tõenäoliselt ka paari esimese mängukorraga veel seda õiget feelingut, eriti kui mäng on valitud kuiv ja keeruline. Kuid sellesse maailma kord sattununa on väga raske sealt jälle välja tulla. Eriti kui oled korra külastanud Esseni lauamängumessi ning näinud sealseid (täiskasvanuid) inimesi vaimustusega ühest boksist teise jooksmas ning õhinal mängulaua taga uut mängu selgeks õppimas. Jah, lapsi näeb seal isegi suht vähe, kuna need on koondatud messihalli kuhugi keskossa lõbutsema seniks, kuni nende vanemad hullunult ringi jooksevad. Siis Eestisse tagasi tulles tunduvad meie inimesed igavate, hallide ja lootusetult ajast maha jäänuina, kes lauamängude peale ainult põlglikult midagi kobisevad. Kuid õnneks on viimasel ajal ka siin lauamängukultuur levima hakanud. Järjest enam soovitakse kingituseks "mõnda head lauamängu" või tahetakse tulla katsetama uusi huvitavaid mänge, mida ise osta ei jaksa.

Lõpetuseks panen siia intervjuu ajaloolase Ain Mäesaluga, kes räägib mängude ajaloost, erinevatest traditsioonidest ja ka Eestis kaevamiste käigus leitud mängudest. Otselingid: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=833991 ja http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=834921. Panen siia veel ühe lõike saatest, mille lauamängulehelt aja kokkuhoiu mõttes sisse vehkisin: "Norra kuningas Olaf ja Rootsi kuningas Olaf viskasid täringut ühe piirkonna peale. Rootsi kuningas viskas 6 ja 6. Norra kuningas viskas samuti kaks kuute. Kordusviskamine. Rootsi kuningas viskas siis uuesti kaks kuute. Norra kuningas raputas tükk aega täringuid käes ning viskas siis need nii suure hooga lauale, et üks täring näitas 6 aga teine läks pooleks... ülespoole jäid aga 6 ja 1. Nii saigi Norra kuningas legendi kohaselt selle piirkonna endale."