Martti on vapustavalt hea mängukaaslane oma meeletu positiivsuse ja huumoriga. Paistab, et ta kunagi ei solvu, ei pahanda, ei nördi ning võtab kõike kergelt ja meeldivalt. Tänu nendele omadustele on tema saabumine mänguruumi alati toonud päikese tuppa.

Tema mängumaitsest teadsin ma aga suhteliselt vähe. Olen BoardGameGeeki lehel käinud piilumas ning näinud, et mänge ta eriti ei hinda, kui siis ainult neid, mis tõesti väga head tunduvad tema jaoks.

Mis siis aga Marttit tegelikult köidab ning miks talle üldse lauamängud põnevad tunduvad? Seda ma kõike üritasingi välja uurida.

Miks sulle lauamängud meeldivad?

Sotsiaalne aspekt esiteks. See on suurepärane mõtestatud tegevus sarnaste huvilistega, kelleks võivad olla juba vanad sõbrad või siis täiesti tundmatud inimesed, kelle nimegi sa ei tea, kuna eestlaste stereotüüp nõuab nii. Mängu lõpuks võib-olla hakkavad ka antisotsiaalsete eestlaste vallid mõranema ning laua tagant lahkutakse uute sõpradena. Ma usun, et suvaline lauamänguklubiline võib öelda, et on endale leidnud terve uue seltskonna vahvaid inimesi.

Ja teine aspekt on muidugi ajudegümnastika. Mind on alati mõistatused paelunud ja reeglina lauamängud ju on mõistatamine - mida vastasmängija plaanib ja mis sul kõige kavalam teha oleks.

Millise mehhaanikaga mängud sind kõige enam paeluvad?

Mehaanika on vaid üks osa mängu headusest. Ma ei ole ekstremist ja ei eelista mingeid konkreetseid tüüpe mänge. Võib-olla lihtsam on öelda, et vähem paeluvad mind sellised mängud, kus üks alfa-isane võtab juhtimise enda peale ning mängib üksinda laua vastu - ehk siis koostöömängud. Kuid ühtemoodi meelsasti võin ma täringuveeretusel Fortuunat kiruda, nipsurallis sõrmi siunata või eurokates (selgitus: euroka tähendust on kõige parem vaadata lauamangud.ee blogist) enda lolli mõistust manada. Pigem on olulisem, kas oled sattunud asjast huvitatud ja vahva seltskonnaga mängima. Sel juhul ei ütleks ma ka kummitusjuttudest või Arkhami linna jubedustest ära.

Nii et sa oled valmis alati ja praktiliselt igas mängus kohe kaasa lööma, olenemata mängu tüübist?

Ma olen nii vähe lauamänge mänginud, et tõepoolest pole mul veel välja kujunenud mingit gruppi, mida ma pühendunult vihkaks, kui sa seda küsid. :)

Kaua sa lauamänge mänginud oled?

No kui traditsionaalseid mänge minevikust, nagu male, Tsirkus ja Monopoly mitte arvestada, siis vist "uuest tulemisest" on kusagil kolm aastat möödas.

Ja kuidas sa nende uuemate mängudeni siis jõudsid?

Kummalise seigana sattusin Stockholmis raamatupoodi, kus muuhulgas müüdi ka lauamänge. Umbes sel ajal mul oli tekkinud tõsine huvi GRRMi Jää ja Tule laulu vastu ning kui ma poes nägin Game of Thronesi nimelist karpi, siis tegin selle impulssostu pikemalt mõtlemata. Hiljem kodus selgus, et tegemist on Storm of Swordsi laiendiga ehk siis olin ostnud karbi, mille sisu ma kasutada ei saanud. Saatuse irooniana kusagil pool aastat hiljem sattusin kokku lauamängiva sepaga, kelle juures puht juhuslikult mängiti Troonide mängu. Lõpptulemusena viisin ma Greyjoy'd võidule kasutades aegade hämarusest tuntud "algaja õnne" nimelist loitsu. Pärast seda enam sellest needusest pääsu polnud ning isu aina kasvab.

On sul endal palju mänge?
Ei, sugugi mitte. Algusjärgus kollektsioon sisaldab ainult kusagil 40 isendit... Ei noh, mis sa naerad. Ma ikka tean palju mõnel siin meie lauamängu seltskonnast on. Kaasaarvatud sul endal. :)

Nii et plaanid ikka oma kogu suurendada?
Absoluutselt. Sõja- ja kaardiduellimängude osas kindlasti. Ning mõni pull seltskonnamäng ka vahele.

Miks sõjamängud huvi pakuvad?
Tavaliselt on seal väga tugev ajalooline teema taustaks ja ajalugu on mind alati huvitanud. Ma ei saa öelda, et ma Napoleoni või Caesari elulugu oleks lugenud, kuid see on mul todo-listis. Ja teiseks põhjuseks on kindlasti see, et mul pole seni õnnestunud selle lauamängumaailma osaga väga palju tutvust teha.

Ehk siis palju uut huvitavat territooriumi, mida uurida.

Milliseid sõjamänge seni mänginud oled?
Commands and Colors: Napoleonics, Here I Stand, Axis & Allies Euroopas ja üle maailma, Tide of Iron, Twilight Imperium ja Game of Thrones tuleb kohe meelde. Ma loodan, et ma nüüd klassifitseerimisega mööda ei pannud. Võibolla mõnda neist ei loeta rangelt sõjamänguks?

Mis on kaardiduellimängud?
Magic: The Gathering, Warhammer: Invasion, Game of Thrones LCG jms.
Minu meelevaldne kategoriseering.

Miks need põnevad on?
Palju varieeruvust, kombineerimist, kiirelt mängitavad ja iga kaart on kui kunstiteos.

OK, Game of Thrones LCG ei ole NII kiirelt mängitav olnud minu kogemuste põhjal. Eks nõuab harjutamist, muidu loed suurema osa ajast enda ja vastasmängija kaarte. Õppekõver (kui maakeeli selline sõna eksisteerib) on umbes sama nagu Race for the Galaxy'l, milles esimesed 20-30 mängu tõenäoliselt kaotad. Aga sul pole sellest ajast kahju, kuna üks sessioon möödub kiirelt, ajapikku tunned, kuidas oskused paranevad ning pealegi on see väga vahva mäng. Pealegi siis tekib juba selline sportlik hasart, et krt - kaua ma veel kaotan!
Mõni aeg tagasi, kui ma Race for the Galaxy arvutivariandis AI-d (selgitus: Artificial Intelligence, arvutivastane) võitsin, siis oli küll täitsa hea tunne. Et nüüd ongi aeg käes, millest eepostes räägitakse - "aga ükskord algab aega, mil supi hind saab tasa praega ..." Nii, et... mine või Kristjaniga mängima. ;)

On sul endal Game of Thrones või Magic: The Gathering olemas?

Jah. Aga ma ei ole kummaski spetsialist. Kunagi 6-7 aastat tagasi tundsin Magic: The Gathering vastu huvi ja sai mõned korrad mängitud. Ma tean, et mõned kodanikud on sellega ka tõsisemalt tegelenud ja lausa võistelnud.

Kuigi vale oleks öelda, et mul kumbki päris "olemas" on. Sest Magicu kaarte on tuhandeid ning ka Game of Thrones LCG areneb pidevalt uute lisadega.

Kas muretsed juurde ka või piirdud nendega, mis olemas on?

Ma arvan, et enne püüan Game of Thrones LCG baasvarustusega hakkama saada, kuid tulevikus tõenäoliselt küll. Magic: The Gathering'i vaevalt keegi tänapäeval enam viitsib hakata koguma. LCG kontseptsioon on nii palju parem lihtsalt kui CCG: LCG puhul sa tead, mida sa laiendist saad, CCG boosterites on juhslikud kaardid.

Kas hindad ka mänge?

Senimaani pole seda eriti teinud. Põhimõtteliselt võiks ju kõiki asju hinnata koguaeg - kirjutada arvustusi nähtud filmidest, kuulatud muusikast jne. Kuid esiteks oleks see üpris ajamahukas ettevõtmine ning teiseks ma pole selle praktilisusest veel aru saanud. Miks peaks kedagi teist huvitama minu hinne? Et kas minuga "tohib" seda mängu mängida? Tundub totter, kuid võibolla on seal oma iva kah sees.

Igaljuhul tänapäevani olen olnud piisavalt laisk ja muutuvate arvamustega, et seda veel mitte tegema hakata. Samas võib-olla on minu hääl just puudu, et Puerto Rico või Agricola või Through the Ages BoardGameGeekis esikohale ajada. :)

Lõpetuseks küsin, et kuna sa mängid põhiliselt seltskonna pärast, siis kas leidub sinu jaoks ka inimesi, kellega koos mängimist üritad vältida? :)

Ei, miks? Igal inimesel on oma huvitav isiksus, mille valguses iga mäng uutmoodi särab. Eriti tore on siis kui mäng ja tema fänn korraga laua taha satuvad. Siis on teada, et tuleb hea sessioon.

Aitäh Marttile ning kui ma nüüd kaks kadunud inimest kätte saaksin, siis tuleks vähemalt kaks intervjuud veel. :)

Märti nägin esmakordselt Huba kohvikus lauamänguõhtul, kus ta vaikselt ning tähelepanu äratamata seltskonda sulas ning mängudega tutvust tegi. Väga harva puutusin temaga ühe laua taga kokku ning ega ma tema mängumaitsest ka suuremat aru saanud.
Positiivne on aga tema peaaegu alatine kohaleilmumine mänguõhtutele, olgu need või teises linna otsas. Veel positiivsem on aga see, kuidas ta aeg-ajalt ka oma tuttavaid kohale tirib. :)
Kuna ma Märdist nii vähe tean (ning vaevalt teisedki rohkem infot on saanud), siis sai vestlus temaga ette võetud, mida nüüd ka lugeda saab.

Kui tihti sa lauamänge mängid?

Keskmiselt paar korda nädalas: teisipäeviti Restoran Top80s, kolmapäeviti Ludos, nädalavahetustel sõpradega. Vahel jääb üks või teine ära, nii tulebki umbes paar korda nädalas kokku.

Mis ajast alates sellise hobiga tegeled?

Eks lapsepõlves sai veidi Reis ümber maakera ja Tsirkust ja muid täringumänge mängitud. Umbes 5-7 aastat tagasi ilmusid sellised mängud nagu Risk, San Marco, Labyrinth, siis sai neid vahel mängitud. Harva muidugi... kord paari kuu jooksul või nii. Paar aastat tagasi sai ühe sõbra juures hakatud bridži mängimas käima ja seal kaldus asi aina rohkem lauamängude poole. Algul Munchkin ja sellised lihtsamad mängud, kuni mingil hetkel kuulsin Ludo lauamängu üritustest ning ka lauamangud.ee poolt korraldatud koosviibimistest. Siis läks asi täitsa käest ära... nüüd mängin juba paar korda nädalas. Loodetavasti tihedamini ei hakka mängima. :) Jääb natuke aega ka muuga tegeleda.

Kas lauamängud on siis juba isiklikku elu segama hakanud?

Tegelikult ei ole. :) Kui ikka on midagi olulisemat teha, siis eelistan olulisemat.

Lauamänguõhtutel paistab, et sa oled alati nõus igasuguseid mänge mängima. On sul ka mõningaid eelistusi või millised mängud sulle eriti meeldivad?

Üldiselt olen kõigesööja. Pigem on minu puhul mõningad üksikud mängud, mida ma ei taha mängida, kui mängud, mida ma olen nõus mängima.

Kuna olen suhteliselt vähe erinevaid mänge mänginud, siis tahaks võimalikult laia valiku mänge ära katsuda. Mängu tüüpidest/stiilidest ma ei oskagi öelda, millised mängud mulle meeldivad. Pigem ehk ütlen mõne mängu mis mulle meeldib, siis võid ise sellest stiili välja nuputada. :)

Aga palun. :)

Power Grid on hetkel kõige suurem lemmik, kuigi olen seda juba suht palju mänginud ja hakkab vaikselt tüütama. Seal on juhusel liiga vähe võimalust mind üllatada... ehk selle pärast? 7 Wonders - hea lihtne mäng ja parasjagu pingeline kah. Lihtne seletada uutele mängijatele. Space alert on täitsa mõnus mäng. Üldiselt mulle meeldivad mitmed Czech Games Edition poolt tehtud mängud - Dungeon Lords, Galaxy Trucker. Memoir'44 sõjamängudest.

Ma arvan, et jätan selle professionaalsete mängurite hinnata, millist tüüpi mängud sulle meeldivad. :) Küsin hoopis edasi, et kuidas istuvad mängud, milles juhusel on suur osa - nt täringumängud, kaardimängud jne?

Mul ei ole selliste mängude vastu mitte midagi. Kui on hea teemaga mäng, siis võin täringut veeretada küll.

Anname tõele au - mõningad kaardimängud sobivad mängimiseks ainult teatud seltskonnaga. Näiteks Monty Python Fluxxi oleks suht igav mängida inimestega, kes ei ole ühtegi Monty Pythoni filmi näinud.

Kuid mulle endale tundub, et mul läheb paremini mängudes, kus juhusel ei ole väga suurt rolli. Eks me tahame ikka võita ka vahel. :)

Kuidas sulle tõsisemad sõjamängud meeldivad?

Ei oska öelda. Olen tahtnud neid mängida, aga pole eriti õnnestunud. Sõjamängulaagris käisin, aga sain seal olla ainult reede õhtul. Seal oleks ehk saanud ka tõsisemaid mänge proovida.

Huvi on, aga ei ole veel mänginud. Ainuke 1 vs 1 sõjamäng, mida olen mänginud, on Memoir'44, kuid seda ei saa vist väga tõsiseks pidada.

Millistes mängudes sul eriti hästi läheb?

Ei ole eraldi statistikat pidanud, aga arvan, et ikka neis mida ma olen rohkem mänginud. Kuid mulle ei ole "hästi minemine" ehk võitmine mängu juures kõige olulisem. Pigem ma naudin mängu, mängimise protsessi. Seega, kui on huvitav mäng, pidevalt on tegemist, siis on hea mäng. Ei meeldi sellised mängud, kus minu käik kestab 10 minutit ja siis pool tundi ootan teiste käikude järgi. Seda küll, et siis on hea suitsetamas käia kui on teiste käik, aga liiga pikaks ei tohiks need pausid minna.

Kas vastumeelt on pikk käigukord või aega nõudev analüüsimine?

Vastumeelt on niisama istumine vahepeal. Mõnes mängus on huvitav ka teiste mängijate tegevus nende käigukorra ajal, kuid mitmetes on vahepealne ootamine tüütu, kus teise mängija käik otseselt ei mõjuta minu järgmisi käike.

Ega ma seda ka naudi kui teised mängijad ei ole "hingega" mängu juures, vaid tegelevad vahepeal teiste asjadega, venitavad mängu. Seda mul vahest sõpradega mängides juhtunud. Teisipäevastel/kolmapäevastel üritustel seda eriti tihti juhtunud ei ole.

Kui palju sa oma käike ette planeerid ja analüüsid? Või mängid rohkem intuitiivselt?

Eks ma üritan ikka veidi ette planeerida. Mängu esmakordsel mängimisel seda suurt teha ei õnnestu, kuid kui on tuttav mäng, siis üritan ikka veidi ette mõelda. Vahel juhtub ka, et ei viitsi/taha/jaksa ette mõelda, siis mängin nii nagu juhtub.

Kuid anname taaskord tõele au - eriti süvitsi ei viitsi ette planeerida. Vahel küll juhtub, et hakkan arvutama ja nuputama, et palju ma ühest või teisest käigust punkte saan ja kuidas vastastele käru keerata. Aga seda suht harva.

Sinust teistele keerajat siis pole?

Kui tekib võimalus käru keerata, siis üritan seda ikka teha. :) Fleeced mängus ma pigem panin teistelt lambaid pihta kui üritasin ise uusi lambaid karjamaale toimetada. :)

Lihtsalt keeramise või võitmise pärast?

Seal peab ikka pluss ja miinus paigas olema. Kui saan käru keerata ja ka ise sellest kahju kannatan, siis pole nagu mõtet. Kui õnnestub teisele mängijale (mängu siseselt) tuska tekitada ja ma sellest kasu saan, siis üritan teo ikka täide viia. Sihilikult käru keeramise mõttega ma küll mängima ei asu. Vahel harva võib mängukäik selleni viia, et hakkan meelega keerama, kuid seda juhtub harva. Sel juhul peab kaasmängija mingi oma teoga olema mind tema vastu keeranud. :)

Kas mängude hinnang sõltub sinu jaoks ka seltskonnast või hindad puhtalt mängu enda kvaliteeti ning mängitavust?

Mängu enda hinnang ei sõltu seltskonnast. Kui võtta otseselt seda hinnet, mida BoardGameGeekis saab mängule anda, siis üritan ikkagi anda hinnet just mängule. Kuid on mitmeid mänge, mida ühe seltskonnaga ei saa mängida, kuid teisega on väga mõnus. Arvatavasti on nii mõnigi mäng hetkel minu jaoks suht madalalt hinnatud, kuna pole "õige" seltskonnaga mängima sattunud. Sama mängu mõne teise seltskonnaga mängides võib selle hinne minu silmis tõusta kõrgemale.

Sama võib juhtuda ka vastupidi. Olen arvanud, et on hea mäng, aga teise seltskonnaga mängides saan aru, et täitsa kräpp. Sel juhul on esialgse positiivse hinnangu põhjustanud arvatavasti muud tegurid.

Üks selline huvitav mäng on Lifeboat. Olen seda sõpradega mänginud ja alati on läinud tõsiseks kisklemiseks mõnede sõprade vahel. Huvitav on vaadata kuidas suhted pingestuvad ja kes kelle peale seekord solvub. Ma ei tea kui huvitav oleks seda mingi teise seltskonnaga mängida.

On sul meeles mõni eriti nördimapanev kaotus?

Ega eriti ei ole, ei ole põhjust neid meeles pidada. Nördimust on tekitanud olukord, kus seletan sõpradele uue mängu selgeks, mida ise olen 5+ korda mänginud ja siis jään viimaseks. Kuid mingit erilist pettumust valmistanud kaotus küll meeles ei ole. Või siiski...

Kui esimest (ja seni viimast) korda sai Civilizationi mängitud, siis mäng tundus küll põnev, kuni mingil hetkel teised mängijad avastasid, et lihtne on võita kui mind maha lüüakse. Siis oli küll selline abitu ja nördimust tekitav olukord. Ei saanud midagi teha nende takistamiseks. :)

Aga võit, mille üle oled uhkust tundnud?

Otseselt ühtegi eredat momenti meeles ei ole, kuid eks magusaimad võidud on need, mis tulevad hästi napilt viimasel hetkel. Power Gridis olen võitnud, omades paar raha enam kui teisele kohale jäänul. Oli meil sama palju maju, sama palju maju varustasime elektriga ja raha oli mul umbes 120, vastasel 117. Täpseid numbreid ei mäleta, aga oli väga napp võit.

Viimaseks küsin, millised mängud sul endal kodus riiulil on?

Kõige lihtsam oleks seda vaadata ehk BoardGameGeekist, kuid toon siin mõned endale olulisemad välja (tähestiku järjekorras):
7 Wonders,
Carcassonne,
Dixit,
Dungeon Lords,
Guillotine,
Kill Doctor Lucky,
Memoir'44,
Power Grid,
Stone Age.

Aitäh Märdile ning varsti peab juba hakkama tõsiselt mõtlema, kellega veel intervjuusid pidada. :)

Intervjuuga läks ootamatult väga kaua, kuna selgus, et nii nagu Neemega mängides, siis ka niisama vesteldes kipub juhe kokku jooksma.

Neeme vist üldjuhul pikka tutvustust ei vaja, sest siseringis on ta päris populaarseks saanud. Tema nimest on koguni tekitatud uus tegusõna, mida kasutatakse juhul kui keegi jääb pikemalt mõtlema kui 10 sekundit.

Ei tea, kas asi on harjumises või on Neeme muutunud, igal juhul mind tema mõtisklused enam ei segagi. Tema ülimalt analüütilise mõistuse ees võtan aga mütsi maha - ma ei tea rohkem ühtegi temasarnast. Seetõttu on Neemet ka lauamängudes suhteliselt keeruline võita - tal paistab olevat juba mängu alguses kõik välja arvutatud, nii et pole lootustki vastu saada.

Oivaline strateegiamängur, kes nii mõnigi kord on laua oma naiivsevõitu huumori ning hästitabatud hääletooniga naerust rõkkama pannud. 

Kuna ma tean, et sulle lauamängud meeldivad, siis alustan kohe küsimusega - miks need sulle meeldivad?

Sellele võib ilmselt mitut moodi vastata, kuna ega inimene alati ei teagi, miks talle üks või teine asi meeldib. Aga ma pakun sellise vastuse: lauamängud on elu lihtsustatud mudel, kus on võimalik tihtipeale välja mõelda, mida tuleb teha, et juhtuks mingi soovitud sündmus. Ja selle välja mõtlemine on vist minu jaoks huvitav.

Aga see on minu jaoks tegelikult keeruline küsimus, ma ei oskagi vist ammendavalt vastata. Eks ta on mingil määral ka tegelikust elust ja selle probleemidest välja lülitumine.

Mulle on jäänud mulje, et kõige enam on sulle südamelähedased sõjamängud. Kas see on õige? 

Põhjus, miks mulle sõjamängud meeldivad, ei ole kindlasti see, et mulle sõda meeldiks. Ei meeldi tegelikult, kuigi näiteks II maailmasõda pakub kindlasti huvi. Aga sõjamänge on erinevaid. Mulle meeldivad rohkem sellised sõjamängud, kus on võimalikult vähe igasugust kaartidel põhinevat "lisanänni", ehk siis, kes on suutnud suurema ja/või parema armee ehitada ja seda paremini manööverdada, see suudab rohkem ressursse kontrollida ja kui hästi läheb, siis vastase maatasa teha :). Axis & Allies on kindlasti selline sõjamäng, mis mulle meeldib. Poliitikal põhinevaid mänge ma sõjamängudeks ei nimetakski. Poliitikast pole täielikult pääsu muidugi, kui on rohkem kui kahe poolega mäng, aga see võiks ikkagi toimida põhimõttel, et teistele saab "sigatseda" enamasti ikkagi see mängija, kes on kõige tugevam (ehk kes on suutnud kõige efektiivsemalt tegutseda vms). Mulle ei meeldi eriti mehhaanika osades mängudes, kus õigus "sigatseda" on nagu jumala kingitus - ehk siis mingi sündmus, mida saab kontrollida suvaline mängija ilma, et ta peaks selle eest midagi ohverdama.

Nii et mõnes mõttes mulle meeldivad mängud, kus sündmused on mingil määral "programmeeritavad" ja mäng on selle peale, kes kõige osavam programmeerija on. :) Juhuslikkus mängudes on OK, aga siis peaks olema kõigil enam-vähem teada, mis on juhuslike sündmuste tõenäosus (näiteks täringul 6 veeretamine on teada tõenäosusega). Samas osades mängudes on juhuslikkus saavutatud kaartidega ja osadele mängijatele meeldib neid pimesi mängida, et keegi ei tea enne, mis kaardid võivad pakist tulla. See on OK, kui need kaardid ei mõjuta oluliselt mängu tulemust, aga kui mõjutavad, siis kaob igasugune strateegia mängust ära ja mäng muutub noh, a la linnade põletamise sarnaseks. :)

Kuidas sulle istuvad mängud, milles juhuslikkust üldse pole? Nt male? Mul ei tule endal hetkel ühtegi lauamängu meelde.

Imperial on selline ja mulle väga meeldib. 18xx mängud ka vist.

Male meeldib ka üldiselt, aga ma mängiks seda hea meelega inimestega, kes tunnevad maleteooriat sama viletsalt kui mina - avangud ja muu selline. Ehk siis pisut liiga üleuuritud mäng. :) Ma peaks kogu elu sellele pühendama, et seda hästi mängida. Kahjuks on see ka näiteks Magic: The Gathering’iga nii vist. :) Aga Magic on vähe lõbusam kui male. Ta pole nii abstraktne ja muidugi on seal küllalt suur juhuslikkuse element.

Siseringis pole vist enam ühtegi inimest, kes ei teaks sind kui käikude ajal suhteliselt pikalt mõtlevat mängurit. Mind huvitab nüüd, mis sul seal peas ometi selle käigu ettevalmistamise ajal toimub, et sinna niisugune aeg läheb? :) 

Mis seal siis keerulist on? Aeg tõuseb ju eksponentsiaalselt, olenevalt mitu käiku või tegevust tahad ette mõelda. Nagu arvutilgi. :) Kui ma teen A, siis võib juhtuda B või C või D ja mida igaüks nendest võib omakorda minu jaoks kaasa tuua, ehk siis mitu punkti ma võiksin sellest võita või kaotada. Aga ma pole nii efektiivne kui arvuti. Ma mõtlen A peale, ja siis B peale ja siis jälle A peale ja kui need tegevused tunduvad suht võrdsed või ma ei suuda täpselt välja mõelda, kumb kasulikum on, siis ma võingi jääda analüüsima seda ja täita kogu aja, mis mul sellele mõtlemiseks on. :)

Fantastiline omadus mõelda mängudest läbi tõenäosuste. Kas on ka mõni mäng, kus sa tõenäosusi ei arvuta? Või ei paku sellised huvigi? 

Mängudes, kus juhust ei ole, pole ju ka tõenäosust vaja arvutada. Ja seal kus on, noh... Kui seda ei tee, siis peab lihtsalt hea vaist olema, muidu pole ju huvitav mängida teise vastu.

Näiteks parim mäng Magic: The Gathering koosnebki (või vähemalt varem koosnes) suures osas tõenäosustest: milliste pakkide vastu turniiril tõenäoliselt tuleb mängida; mis on tõenäosus, et sina või vastane leiate oma pakist selle või teise kaardi, jne.

Mulle ei meeldi teha otsuseid "lambist". Kuidagimoodi peab iga otsus põhjendatud olema. "Lambist" ostuseid tehes pole see minu jaoks enam mäng vaid lihtsalt... ma ei teagi... niisama lollitamine.

Mul tuli meelde üks mäng, mis mulle absoluutselt kohe ei istu ja mida ma vist kunagi enam mängida ei taha. Nimi oli Aye, Dark Overlord. Kohutav mäng.

Miks see kohutav on? 

Lihtsalt ma ei kujuta ette, mis strateegiaga seda peaks mängima. Seal vist polegi sellist asja nagu stateegia ja selle tõttu on see minu jaoks täiesti ebahuvitav. Või siis mina ei oska seda lihtsalt. :)

Selleks, et mäng oleks sinu jaoks huvitav, peab seal olema kindlasti mingi strateegiline moment? 

Jah, mingi mõtestatud tegevus peab olema. Aye, Dark Overlord on rohkem nagu poe taga meestega õlle joomine. Ei ole mõtestatud minu jaoks.

Kui nii pingsalt arvutatakse, kaalutakse, põhjendatakse, kas see on siis enam meelelahutusena võetav tegevus?

Jah, see on minu jaoks vägagi meelelahutuslik. Ja õnneks ka paljude teiste jaoks, muidu mul poleks tõesti kellegagi mängida. :)

Kas pärast kaotust kaalutled veel tagantjärgigi, mida teisiti oleks teinud, mis sellest olenenud oleks ja kas siis oleksid võitnud?

Jah, kindlasti kaalutlen. Tahaks ju ikka paremini mängida.

Oled sa aru saanud, kas see on mõjutanud ka kuidagi järgmiste mängude tulemusi? 

Absoluutselt.

Nt ma käisin eile karti sõitmas. Iga järgneva ringiga sain parema aja, sest ma analüüsisin oma sõitu ja see mõjutas loomulikult tulemust. Kui ma poleks selle peale mõelnud, siis vaevalt tulemused oleks nii erinevad olnud.

Kas võit on sulle oluline? 

Ma arvan, et kõigile inimestele, kes vaevuvad lauamängu üldse mängima, on võit mingilgi määral oluline. Sest kui poleks, siis oleks sellise inimesega täiesti ebahuvitav mängida.

Küsin seetõttu, kuna olen sind üsna harva kaotamas näinud. Kuidas see sul õnnestub? 

Ma olen kindlasti kaotanud rohkem mänge kui olen võitnud. :) Aga kui ma olen vahel võitnud mõne mängu, siis osaliselt ehk seetõttu, et ma suudan üldiselt üsna analüütiliselt ja loogiliselt mõelda. Ma ei tea muidugi, kuidas teised inimesed mõtlevad, nii et mul on raske ennast selles suhtes teistega võrrelda. Ma võin ka vabalt mõne lihtsa seose jätta tähelepanuta ja sellega üsna suurelt ämbrisse astuda, nii mängus kui ka muudes asjades.

Ma arvan, et mul on ka viitsimine mingi ühe asja üle pikemalt mõelda. Tõenäoliselt suudaksid paljud inimesed välja mõelda, kuidas näiteks ruubiku kuubikut kokku panna ilma kellegi teise poolt välja mõeldud valemiteta, aga kui paljud viitsiksid või tahaksid seda teha?

Kas mängu hinnang sõltub sinu jaoks ka teemast? 

Mingil määral ikka vist jah. Mida realistlikum teema, seda parem. Ehk siis modelleerida võib, aga see mudel peab olema loogiliselt üles ehitatud. Sõjateemadest II maailmasõda meeldib ehk enim, tulevikusõda pigem mitte. Fantaasia vallast Tolkien meeldib, muu pole kaugeltki nii hea. Tuleviku teemadest Asimov meeldib (kuigi ma vist ei tea selleteemalisi mänge). Igasugu deemonid ja must temaatika ei meeldi üldiselt, aga kui on hea mäng või naljakalt kujutatud (nt Dungeon Keeper), siis on OK. Õudukad ei meeldi.

Millise mehhaanikaga mängud sulle meeldivad? 

Majandusmängud, loogikamängud, sõnamängud. Ja nagu öeldud, parim mäng ever on minu meelest Magic: The Gathering. Muidugi mängimise seisukohalt parim, mitte selles osas palju selle mängimine maksma võib minna.

Meeldivad ka koostöömängud, eriti sellised, kus on kaks tiimi - a la Axis & Allies, Betrayal at House on the Hill ja Battlestar Galactica.

Betrayal at House on the Hill olen ainult mõned korrad mänginud ja ma veel ei tea, kas ma oskan seda hästi mängida. Lihtsalt tundub huvitav mäng.

Mille poolest see huvitav on? 

Sest ta on uus ja tundmatu ning mind huvitab, milline on selle mängu "lahendus", st kuidas mängida seda nii, et võidu tõenäosust suurendada. Mul mingid ideed juba on selles osas. :)

Mõnes mõttes suur osa põnevusest mängude juures ongi selle "lahenduse" otsimine ja katsetamine teiste peal. :) Ehk siis strateegia teiste sõnadega. Võib-olla mulle sellepärast ei meeldigi väga mängud, kus mingi strateegia jälgimine ei oma mingit mõtet. Näiteks linnade põletamine.

Nimeta mõni hea loogikamäng. 

Mr Jack näiteks. Roborally võib ka vist loogika hulka arvata. Ja ma paneks sinna vist In the Year of the Dragon ka, kuna see on hästi loogiline mäng. :)

Millised mängud sulle kohe üldse ei meeldi? 

Mulle ei meeldi mehhaanika, kus üks mängija peab valima, kellele teistest siga keerata. See on lihtsalt totter ja selles puudub strateegia kui selline.

Ma ei teagi, neid mänge on ilmselt palju, mis mulle väga ei meeldi, põhjused on ka ilmselt erinevad. Näiteks Masu ei meeldi - lihtsalt saast mäng. Liiga keerulised mängud ka väga ei meeldi, kuna seal on tõesti vaid paar varianti - kas tuleb hullult analüüsida või väga palju mängida või lihtsalt "lambist" otsuseid teha - ja ükski neist pole hea variant. Näiteks võiks tuua uue Civilizationi - muidu OK mäng, aga natuke nagu liiga erinevate asjade segapundar ja mingil hetkel tekib tunne, et ei taha seda segapundart lahti harutada. Caylus on ka selline kahevahel mäng. Seal võib analüüsida lõputult, aga probleem on seal selles, et üks väike valearvestus ja kogu mäng on metsas. Ma nimetan seda raamatupidajate mänguks (kuna nad ei tohi ka eksida :)).

Aga mulle meeldib näiteks Alias. See põhineb mõtlemisel ja suhtlemisel ning see on väga hea tunne, kui leiad oma mängupartneriga sellise kontakti, et teed teistele ära. :) Muidugi võib olla, et kui kellegi käest pikalt ära saaks, siis enam ei meeldiks niiväga. :)

Sellised kahe tiimi mängud on kõige paremad, seal ei teki seda kärukeeramise probleemi. Nt Axis & Allies. On selge, kes on kelle poolt.

Sa oled mõnikord nii kindlalt väitnud umbes taoliselt: "Rohelised võidavad kahe käigu pärast". Kust selline kindlalt kõlav väide tuleb? 

No see on küll müüt.

Ma mäletan seda lauset täpselt. :) 

Ma võisin ju öelda seda kui mul selline tunne oli jah, aga ma ei mäleta, kas siis ka nii juhtus. Eks mõnes mängus on hea juhtida ka teiste mängijate tähelepanu mõnele asjale, millest nad ei ole teadlikud. :)

Kas sa kasutad mõnikord ka teiste mängijate tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikat?

Ma võiks ju üritada, aga ma ei usu, et ma sellises asjas osav oleksin :)

Ja aitäh Neemele väga sisuka intervjuu eest. Mul on veel paar kandidaati sõelal, kes on oma nõusoleku küsitlemiseks andnud. :)