Tema mängumaitsest teadsin ma aga suhteliselt vähe. Olen BoardGameGeeki lehel käinud piilumas ning näinud, et mänge ta eriti ei hinda, kui siis ainult neid, mis tõesti väga head tunduvad tema jaoks.
Mis siis aga Marttit tegelikult köidab ning miks talle üldse lauamängud põnevad tunduvad? Seda ma kõike üritasingi välja uurida.
Miks sulle lauamängud meeldivad?
Sotsiaalne aspekt esiteks. See on suurepärane mõtestatud tegevus sarnaste huvilistega, kelleks võivad olla juba vanad sõbrad või siis täiesti tundmatud inimesed, kelle nimegi sa ei tea, kuna eestlaste stereotüüp nõuab nii. Mängu lõpuks võib-olla hakkavad ka antisotsiaalsete eestlaste vallid mõranema ning laua tagant lahkutakse uute sõpradena. Ma usun, et suvaline lauamänguklubiline võib öelda, et on endale leidnud terve uue seltskonna vahvaid inimesi.
Ja teine aspekt on muidugi ajudegümnastika. Mind on alati mõistatused paelunud ja reeglina lauamängud ju on mõistatamine - mida vastasmängija plaanib ja mis sul kõige kavalam teha oleks.
Millise mehhaanikaga mängud sind kõige enam paeluvad?
Mehaanika on vaid üks osa mängu headusest. Ma ei ole ekstremist ja ei eelista mingeid konkreetseid tüüpe mänge. Võib-olla lihtsam on öelda, et vähem paeluvad mind sellised mängud, kus üks alfa-isane võtab juhtimise enda peale ning mängib üksinda laua vastu - ehk siis koostöömängud. Kuid ühtemoodi meelsasti võin ma täringuveeretusel Fortuunat kiruda, nipsurallis sõrmi siunata või eurokates (selgitus: euroka tähendust on kõige parem vaadata lauamangud.ee blogist) enda lolli mõistust manada. Pigem on olulisem, kas oled sattunud asjast huvitatud ja vahva seltskonnaga mängima. Sel juhul ei ütleks ma ka kummitusjuttudest või Arkhami linna jubedustest ära.
Nii et sa oled valmis alati ja praktiliselt igas mängus kohe kaasa lööma, olenemata mängu tüübist?
Ma olen nii vähe lauamänge mänginud, et tõepoolest pole mul veel välja kujunenud mingit gruppi, mida ma pühendunult vihkaks, kui sa seda küsid. :)
Kaua sa lauamänge mänginud oled?
No kui traditsionaalseid mänge minevikust, nagu male, Tsirkus ja Monopoly mitte arvestada, siis vist "uuest tulemisest" on kusagil kolm aastat möödas.
Ja kuidas sa nende uuemate mängudeni siis jõudsid?
Kummalise seigana sattusin Stockholmis raamatupoodi, kus muuhulgas müüdi ka lauamänge. Umbes sel ajal mul oli tekkinud tõsine huvi GRRMi Jää ja Tule laulu vastu ning kui ma poes nägin Game of Thronesi nimelist karpi, siis tegin selle impulssostu pikemalt mõtlemata. Hiljem kodus selgus, et tegemist on Storm of Swordsi laiendiga ehk siis olin ostnud karbi, mille sisu ma kasutada ei saanud. Saatuse irooniana kusagil pool aastat hiljem sattusin kokku lauamängiva sepaga, kelle juures puht juhuslikult mängiti Troonide mängu. Lõpptulemusena viisin ma Greyjoy'd võidule kasutades aegade hämarusest tuntud "algaja õnne" nimelist loitsu. Pärast seda enam sellest needusest pääsu polnud ning isu aina kasvab.
On sul endal palju mänge?
Ei, sugugi mitte. Algusjärgus kollektsioon sisaldab ainult kusagil 40 isendit... Ei noh, mis sa naerad. Ma ikka tean palju mõnel siin meie lauamängu seltskonnast on. Kaasaarvatud sul endal. :)
Nii et plaanid ikka oma kogu suurendada?
Absoluutselt. Sõja- ja kaardiduellimängude osas kindlasti. Ning mõni pull seltskonnamäng ka vahele.
Miks sõjamängud huvi pakuvad?
Tavaliselt on seal väga tugev ajalooline teema taustaks ja ajalugu on mind alati huvitanud. Ma ei saa öelda, et ma Napoleoni või Caesari elulugu oleks lugenud, kuid see on mul todo-listis. Ja teiseks põhjuseks on kindlasti see, et mul pole seni õnnestunud selle lauamängumaailma osaga väga palju tutvust teha.
Ehk siis palju uut huvitavat territooriumi, mida uurida.
Milliseid sõjamänge seni mänginud oled?
Commands and Colors: Napoleonics, Here I Stand, Axis & Allies Euroopas ja üle maailma, Tide of Iron, Twilight Imperium ja Game of Thrones tuleb kohe meelde. Ma loodan, et ma nüüd klassifitseerimisega mööda ei pannud. Võibolla mõnda neist ei loeta rangelt sõjamänguks?
Mis on kaardiduellimängud?
Magic: The Gathering, Warhammer: Invasion, Game of Thrones LCG jms.
Minu meelevaldne kategoriseering.
Miks need põnevad on?
Palju varieeruvust, kombineerimist, kiirelt mängitavad ja iga kaart on kui kunstiteos.
OK, Game of Thrones LCG ei ole NII kiirelt mängitav olnud minu kogemuste põhjal. Eks nõuab harjutamist, muidu loed suurema osa ajast enda ja vastasmängija kaarte. Õppekõver (kui maakeeli selline sõna eksisteerib) on umbes sama nagu Race for the Galaxy'l, milles esimesed 20-30 mängu tõenäoliselt kaotad. Aga sul pole sellest ajast kahju, kuna üks sessioon möödub kiirelt, ajapikku tunned, kuidas oskused paranevad ning pealegi on see väga vahva mäng. Pealegi siis tekib juba selline sportlik hasart, et krt - kaua ma veel kaotan!
Mõni aeg tagasi, kui ma Race for the Galaxy arvutivariandis AI-d (selgitus: Artificial Intelligence, arvutivastane) võitsin, siis oli küll täitsa hea tunne. Et nüüd ongi aeg käes, millest eepostes räägitakse - "aga ükskord algab aega, mil supi hind saab tasa praega ..." Nii, et... mine või Kristjaniga mängima. ;)
On sul endal Game of Thrones või Magic: The Gathering olemas?
Jah. Aga ma ei ole kummaski spetsialist. Kunagi 6-7 aastat tagasi tundsin Magic: The Gathering vastu huvi ja sai mõned korrad mängitud. Ma tean, et mõned kodanikud on sellega ka tõsisemalt tegelenud ja lausa võistelnud.
Kuigi vale oleks öelda, et mul kumbki päris "olemas" on. Sest Magicu kaarte on tuhandeid ning ka Game of Thrones LCG areneb pidevalt uute lisadega.
Kas muretsed juurde ka või piirdud nendega, mis olemas on?
Ma arvan, et enne püüan Game of Thrones LCG baasvarustusega hakkama saada, kuid tulevikus tõenäoliselt küll. Magic: The Gathering'i vaevalt keegi tänapäeval enam viitsib hakata koguma. LCG kontseptsioon on nii palju parem lihtsalt kui CCG: LCG puhul sa tead, mida sa laiendist saad, CCG boosterites on juhslikud kaardid.
Kas hindad ka mänge?
Senimaani pole seda eriti teinud. Põhimõtteliselt võiks ju kõiki asju hinnata koguaeg - kirjutada arvustusi nähtud filmidest, kuulatud muusikast jne. Kuid esiteks oleks see üpris ajamahukas ettevõtmine ning teiseks ma pole selle praktilisusest veel aru saanud. Miks peaks kedagi teist huvitama minu hinne? Et kas minuga "tohib" seda mängu mängida? Tundub totter, kuid võibolla on seal oma iva kah sees.
Igaljuhul tänapäevani olen olnud piisavalt laisk ja muutuvate arvamustega, et seda veel mitte tegema hakata. Samas võib-olla on minu hääl just puudu, et Puerto Rico või Agricola või Through the Ages BoardGameGeekis esikohale ajada. :)
Lõpetuseks küsin, et kuna sa mängid põhiliselt seltskonna pärast, siis kas leidub sinu jaoks ka inimesi, kellega koos mängimist üritad vältida? :)
Ei, miks? Igal inimesel on oma huvitav isiksus, mille valguses iga mäng uutmoodi särab. Eriti tore on siis kui mäng ja tema fänn korraga laua taha satuvad. Siis on teada, et tuleb hea sessioon.
Aitäh Marttile ning kui ma nüüd kaks kadunud inimest kätte saaksin, siis tuleks vähemalt kaks intervjuud veel. :)
