Intervjuuga läks ootamatult väga kaua, kuna selgus, et nii nagu Neemega mängides, siis ka niisama vesteldes kipub juhe kokku jooksma.
Neeme vist üldjuhul pikka tutvustust ei vaja, sest siseringis on ta päris populaarseks saanud. Tema nimest on koguni tekitatud uus tegusõna, mida kasutatakse juhul kui keegi jääb pikemalt mõtlema kui 10 sekundit.
Ei tea, kas asi on harjumises või on Neeme muutunud, igal juhul mind tema mõtisklused enam ei segagi. Tema ülimalt analüütilise mõistuse ees võtan aga mütsi maha - ma ei tea rohkem ühtegi temasarnast. Seetõttu on Neemet ka lauamängudes suhteliselt keeruline võita - tal paistab olevat juba mängu alguses kõik välja arvutatud, nii et pole lootustki vastu saada.
Oivaline strateegiamängur, kes nii mõnigi kord on laua oma naiivsevõitu huumori ning hästitabatud hääletooniga naerust rõkkama pannud.
Kuna ma tean, et sulle lauamängud meeldivad, siis alustan kohe küsimusega - miks need sulle meeldivad?
Sellele võib ilmselt mitut moodi vastata, kuna ega inimene alati ei teagi, miks talle üks või teine asi meeldib. Aga ma pakun sellise vastuse: lauamängud on elu lihtsustatud mudel, kus on võimalik tihtipeale välja mõelda, mida tuleb teha, et juhtuks mingi soovitud sündmus. Ja selle välja mõtlemine on vist minu jaoks huvitav.
Aga see on minu jaoks tegelikult keeruline küsimus, ma ei oskagi vist ammendavalt vastata. Eks ta on mingil määral ka tegelikust elust ja selle probleemidest välja lülitumine.
Mulle on jäänud mulje, et kõige enam on sulle südamelähedased sõjamängud. Kas see on õige?
Põhjus, miks mulle sõjamängud meeldivad, ei ole kindlasti see, et mulle sõda meeldiks. Ei meeldi tegelikult, kuigi näiteks II maailmasõda pakub kindlasti huvi. Aga sõjamänge on erinevaid. Mulle meeldivad rohkem sellised sõjamängud, kus on võimalikult vähe igasugust kaartidel põhinevat "lisanänni", ehk siis, kes on suutnud suurema ja/või parema armee ehitada ja seda paremini manööverdada, see suudab rohkem ressursse kontrollida ja kui hästi läheb, siis vastase maatasa teha :). Axis & Allies on kindlasti selline sõjamäng, mis mulle meeldib. Poliitikal põhinevaid mänge ma sõjamängudeks ei nimetakski. Poliitikast pole täielikult pääsu muidugi, kui on rohkem kui kahe poolega mäng, aga see võiks ikkagi toimida põhimõttel, et teistele saab "sigatseda" enamasti ikkagi see mängija, kes on kõige tugevam (ehk kes on suutnud kõige efektiivsemalt tegutseda vms). Mulle ei meeldi eriti mehhaanika osades mängudes, kus õigus "sigatseda" on nagu jumala kingitus - ehk siis mingi sündmus, mida saab kontrollida suvaline mängija ilma, et ta peaks selle eest midagi ohverdama.
Nii et mõnes mõttes mulle meeldivad mängud, kus sündmused on mingil määral "programmeeritavad" ja mäng on selle peale, kes kõige osavam programmeerija on. :) Juhuslikkus mängudes on OK, aga siis peaks olema kõigil enam-vähem teada, mis on juhuslike sündmuste tõenäosus (näiteks täringul 6 veeretamine on teada tõenäosusega). Samas osades mängudes on juhuslikkus saavutatud kaartidega ja osadele mängijatele meeldib neid pimesi mängida, et keegi ei tea enne, mis kaardid võivad pakist tulla. See on OK, kui need kaardid ei mõjuta oluliselt mängu tulemust, aga kui mõjutavad, siis kaob igasugune strateegia mängust ära ja mäng muutub noh, a la linnade põletamise sarnaseks. :)
Kuidas sulle istuvad mängud, milles juhuslikkust üldse pole? Nt male? Mul ei tule endal hetkel ühtegi lauamängu meelde.
Imperial on selline ja mulle väga meeldib. 18xx mängud ka vist.
Male meeldib ka üldiselt, aga ma mängiks seda hea meelega inimestega, kes tunnevad maleteooriat sama viletsalt kui mina - avangud ja muu selline. Ehk siis pisut liiga üleuuritud mäng. :) Ma peaks kogu elu sellele pühendama, et seda hästi mängida. Kahjuks on see ka näiteks Magic: The Gathering’iga nii vist. :) Aga Magic on vähe lõbusam kui male. Ta pole nii abstraktne ja muidugi on seal küllalt suur juhuslikkuse element.
Siseringis pole vist enam ühtegi inimest, kes ei teaks sind kui käikude ajal suhteliselt pikalt mõtlevat mängurit. Mind huvitab nüüd, mis sul seal peas ometi selle käigu ettevalmistamise ajal toimub, et sinna niisugune aeg läheb? :)
Mis seal siis keerulist on? Aeg tõuseb ju eksponentsiaalselt, olenevalt mitu käiku või tegevust tahad ette mõelda. Nagu arvutilgi. :) Kui ma teen A, siis võib juhtuda B või C või D ja mida igaüks nendest võib omakorda minu jaoks kaasa tuua, ehk siis mitu punkti ma võiksin sellest võita või kaotada. Aga ma pole nii efektiivne kui arvuti. Ma mõtlen A peale, ja siis B peale ja siis jälle A peale ja kui need tegevused tunduvad suht võrdsed või ma ei suuda täpselt välja mõelda, kumb kasulikum on, siis ma võingi jääda analüüsima seda ja täita kogu aja, mis mul sellele mõtlemiseks on. :)
Fantastiline omadus mõelda mängudest läbi tõenäosuste. Kas on ka mõni mäng, kus sa tõenäosusi ei arvuta? Või ei paku sellised huvigi?
Mängudes, kus juhust ei ole, pole ju ka tõenäosust vaja arvutada. Ja seal kus on, noh... Kui seda ei tee, siis peab lihtsalt hea vaist olema, muidu pole ju huvitav mängida teise vastu.
Näiteks parim mäng Magic: The Gathering koosnebki (või vähemalt varem koosnes) suures osas tõenäosustest: milliste pakkide vastu turniiril tõenäoliselt tuleb mängida; mis on tõenäosus, et sina või vastane leiate oma pakist selle või teise kaardi, jne.
Mulle ei meeldi teha otsuseid "lambist". Kuidagimoodi peab iga otsus põhjendatud olema. "Lambist" ostuseid tehes pole see minu jaoks enam mäng vaid lihtsalt... ma ei teagi... niisama lollitamine.
Mul tuli meelde üks mäng, mis mulle absoluutselt kohe ei istu ja mida ma vist kunagi enam mängida ei taha. Nimi oli Aye, Dark Overlord. Kohutav mäng.
Miks see kohutav on?
Lihtsalt ma ei kujuta ette, mis strateegiaga seda peaks mängima. Seal vist polegi sellist asja nagu stateegia ja selle tõttu on see minu jaoks täiesti ebahuvitav. Või siis mina ei oska seda lihtsalt. :)
Selleks, et mäng oleks sinu jaoks huvitav, peab seal olema kindlasti mingi strateegiline moment?
Jah, mingi mõtestatud tegevus peab olema. Aye, Dark Overlord on rohkem nagu poe taga meestega õlle joomine. Ei ole mõtestatud minu jaoks.
Kui nii pingsalt arvutatakse, kaalutakse, põhjendatakse, kas see on siis enam meelelahutusena võetav tegevus?
Jah, see on minu jaoks vägagi meelelahutuslik. Ja õnneks ka paljude teiste jaoks, muidu mul poleks tõesti kellegagi mängida. :)
Kas pärast kaotust kaalutled veel tagantjärgigi, mida teisiti oleks teinud, mis sellest olenenud oleks ja kas siis oleksid võitnud?
Jah, kindlasti kaalutlen. Tahaks ju ikka paremini mängida.
Oled sa aru saanud, kas see on mõjutanud ka kuidagi järgmiste mängude tulemusi?
Absoluutselt.
Nt ma käisin eile karti sõitmas. Iga järgneva ringiga sain parema aja, sest ma analüüsisin oma sõitu ja see mõjutas loomulikult tulemust. Kui ma poleks selle peale mõelnud, siis vaevalt tulemused oleks nii erinevad olnud.
Kas võit on sulle oluline?
Ma arvan, et kõigile inimestele, kes vaevuvad lauamängu üldse mängima, on võit mingilgi määral oluline. Sest kui poleks, siis oleks sellise inimesega täiesti ebahuvitav mängida.
Küsin seetõttu, kuna olen sind üsna harva kaotamas näinud. Kuidas see sul õnnestub?
Ma olen kindlasti kaotanud rohkem mänge kui olen võitnud. :) Aga kui ma olen vahel võitnud mõne mängu, siis osaliselt ehk seetõttu, et ma suudan üldiselt üsna analüütiliselt ja loogiliselt mõelda. Ma ei tea muidugi, kuidas teised inimesed mõtlevad, nii et mul on raske ennast selles suhtes teistega võrrelda. Ma võin ka vabalt mõne lihtsa seose jätta tähelepanuta ja sellega üsna suurelt ämbrisse astuda, nii mängus kui ka muudes asjades.
Ma arvan, et mul on ka viitsimine mingi ühe asja üle pikemalt mõelda. Tõenäoliselt suudaksid paljud inimesed välja mõelda, kuidas näiteks ruubiku kuubikut kokku panna ilma kellegi teise poolt välja mõeldud valemiteta, aga kui paljud viitsiksid või tahaksid seda teha?
Kas mängu hinnang sõltub sinu jaoks ka teemast?
Mingil määral ikka vist jah. Mida realistlikum teema, seda parem. Ehk siis modelleerida võib, aga see mudel peab olema loogiliselt üles ehitatud. Sõjateemadest II maailmasõda meeldib ehk enim, tulevikusõda pigem mitte. Fantaasia vallast Tolkien meeldib, muu pole kaugeltki nii hea. Tuleviku teemadest Asimov meeldib (kuigi ma vist ei tea selleteemalisi mänge). Igasugu deemonid ja must temaatika ei meeldi üldiselt, aga kui on hea mäng või naljakalt kujutatud (nt Dungeon Keeper), siis on OK. Õudukad ei meeldi.
Millise mehhaanikaga mängud sulle meeldivad?
Majandusmängud, loogikamängud, sõnamängud. Ja nagu öeldud, parim mäng ever on minu meelest Magic: The Gathering. Muidugi mängimise seisukohalt parim, mitte selles osas palju selle mängimine maksma võib minna.
Meeldivad ka koostöömängud, eriti sellised, kus on kaks tiimi - a la Axis & Allies, Betrayal at House on the Hill ja Battlestar Galactica.
Betrayal at House on the Hill olen ainult mõned korrad mänginud ja ma veel ei tea, kas ma oskan seda hästi mängida. Lihtsalt tundub huvitav mäng.
Mille poolest see huvitav on?
Sest ta on uus ja tundmatu ning mind huvitab, milline on selle mängu "lahendus", st kuidas mängida seda nii, et võidu tõenäosust suurendada. Mul mingid ideed juba on selles osas. :)
Mõnes mõttes suur osa põnevusest mängude juures ongi selle "lahenduse" otsimine ja katsetamine teiste peal. :) Ehk siis strateegia teiste sõnadega. Võib-olla mulle sellepärast ei meeldigi väga mängud, kus mingi strateegia jälgimine ei oma mingit mõtet. Näiteks linnade põletamine.
Nimeta mõni hea loogikamäng.
Mr Jack näiteks. Roborally võib ka vist loogika hulka arvata. Ja ma paneks sinna vist In the Year of the Dragon ka, kuna see on hästi loogiline mäng. :)
Millised mängud sulle kohe üldse ei meeldi?
Mulle ei meeldi mehhaanika, kus üks mängija peab valima, kellele teistest siga keerata. See on lihtsalt totter ja selles puudub strateegia kui selline.
Ma ei teagi, neid mänge on ilmselt palju, mis mulle väga ei meeldi, põhjused on ka ilmselt erinevad. Näiteks Masu ei meeldi - lihtsalt saast mäng. Liiga keerulised mängud ka väga ei meeldi, kuna seal on tõesti vaid paar varianti - kas tuleb hullult analüüsida või väga palju mängida või lihtsalt "lambist" otsuseid teha - ja ükski neist pole hea variant. Näiteks võiks tuua uue Civilizationi - muidu OK mäng, aga natuke nagu liiga erinevate asjade segapundar ja mingil hetkel tekib tunne, et ei taha seda segapundart lahti harutada. Caylus on ka selline kahevahel mäng. Seal võib analüüsida lõputult, aga probleem on seal selles, et üks väike valearvestus ja kogu mäng on metsas. Ma nimetan seda raamatupidajate mänguks (kuna nad ei tohi ka eksida :)).
Aga mulle meeldib näiteks Alias. See põhineb mõtlemisel ja suhtlemisel ning see on väga hea tunne, kui leiad oma mängupartneriga sellise kontakti, et teed teistele ära. :) Muidugi võib olla, et kui kellegi käest pikalt ära saaks, siis enam ei meeldiks niiväga. :)
Sellised kahe tiimi mängud on kõige paremad, seal ei teki seda kärukeeramise probleemi. Nt Axis & Allies. On selge, kes on kelle poolt.
Sa oled mõnikord nii kindlalt väitnud umbes taoliselt: "Rohelised võidavad kahe käigu pärast". Kust selline kindlalt kõlav väide tuleb?
No see on küll müüt.
Ma mäletan seda lauset täpselt. :)
Ma võisin ju öelda seda kui mul selline tunne oli jah, aga ma ei mäleta, kas siis ka nii juhtus. Eks mõnes mängus on hea juhtida ka teiste mängijate tähelepanu mõnele asjale, millest nad ei ole teadlikud. :)
Kas sa kasutad mõnikord ka teiste mängijate tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikat?
Ma võiks ju üritada, aga ma ei usu, et ma sellises asjas osav oleksin :)
Ja aitäh Neemele väga sisuka intervjuu eest. Mul on veel paar kandidaati sõelal, kes on oma nõusoleku küsitlemiseks andnud. :)
Neeme vist üldjuhul pikka tutvustust ei vaja, sest siseringis on ta päris populaarseks saanud. Tema nimest on koguni tekitatud uus tegusõna, mida kasutatakse juhul kui keegi jääb pikemalt mõtlema kui 10 sekundit.
Ei tea, kas asi on harjumises või on Neeme muutunud, igal juhul mind tema mõtisklused enam ei segagi. Tema ülimalt analüütilise mõistuse ees võtan aga mütsi maha - ma ei tea rohkem ühtegi temasarnast. Seetõttu on Neemet ka lauamängudes suhteliselt keeruline võita - tal paistab olevat juba mängu alguses kõik välja arvutatud, nii et pole lootustki vastu saada.
Oivaline strateegiamängur, kes nii mõnigi kord on laua oma naiivsevõitu huumori ning hästitabatud hääletooniga naerust rõkkama pannud.
Kuna ma tean, et sulle lauamängud meeldivad, siis alustan kohe küsimusega - miks need sulle meeldivad?
Sellele võib ilmselt mitut moodi vastata, kuna ega inimene alati ei teagi, miks talle üks või teine asi meeldib. Aga ma pakun sellise vastuse: lauamängud on elu lihtsustatud mudel, kus on võimalik tihtipeale välja mõelda, mida tuleb teha, et juhtuks mingi soovitud sündmus. Ja selle välja mõtlemine on vist minu jaoks huvitav.
Aga see on minu jaoks tegelikult keeruline küsimus, ma ei oskagi vist ammendavalt vastata. Eks ta on mingil määral ka tegelikust elust ja selle probleemidest välja lülitumine.
Mulle on jäänud mulje, et kõige enam on sulle südamelähedased sõjamängud. Kas see on õige?
Põhjus, miks mulle sõjamängud meeldivad, ei ole kindlasti see, et mulle sõda meeldiks. Ei meeldi tegelikult, kuigi näiteks II maailmasõda pakub kindlasti huvi. Aga sõjamänge on erinevaid. Mulle meeldivad rohkem sellised sõjamängud, kus on võimalikult vähe igasugust kaartidel põhinevat "lisanänni", ehk siis, kes on suutnud suurema ja/või parema armee ehitada ja seda paremini manööverdada, see suudab rohkem ressursse kontrollida ja kui hästi läheb, siis vastase maatasa teha :). Axis & Allies on kindlasti selline sõjamäng, mis mulle meeldib. Poliitikal põhinevaid mänge ma sõjamängudeks ei nimetakski. Poliitikast pole täielikult pääsu muidugi, kui on rohkem kui kahe poolega mäng, aga see võiks ikkagi toimida põhimõttel, et teistele saab "sigatseda" enamasti ikkagi see mängija, kes on kõige tugevam (ehk kes on suutnud kõige efektiivsemalt tegutseda vms). Mulle ei meeldi eriti mehhaanika osades mängudes, kus õigus "sigatseda" on nagu jumala kingitus - ehk siis mingi sündmus, mida saab kontrollida suvaline mängija ilma, et ta peaks selle eest midagi ohverdama.
Nii et mõnes mõttes mulle meeldivad mängud, kus sündmused on mingil määral "programmeeritavad" ja mäng on selle peale, kes kõige osavam programmeerija on. :) Juhuslikkus mängudes on OK, aga siis peaks olema kõigil enam-vähem teada, mis on juhuslike sündmuste tõenäosus (näiteks täringul 6 veeretamine on teada tõenäosusega). Samas osades mängudes on juhuslikkus saavutatud kaartidega ja osadele mängijatele meeldib neid pimesi mängida, et keegi ei tea enne, mis kaardid võivad pakist tulla. See on OK, kui need kaardid ei mõjuta oluliselt mängu tulemust, aga kui mõjutavad, siis kaob igasugune strateegia mängust ära ja mäng muutub noh, a la linnade põletamise sarnaseks. :)
Kuidas sulle istuvad mängud, milles juhuslikkust üldse pole? Nt male? Mul ei tule endal hetkel ühtegi lauamängu meelde.
Imperial on selline ja mulle väga meeldib. 18xx mängud ka vist.
Male meeldib ka üldiselt, aga ma mängiks seda hea meelega inimestega, kes tunnevad maleteooriat sama viletsalt kui mina - avangud ja muu selline. Ehk siis pisut liiga üleuuritud mäng. :) Ma peaks kogu elu sellele pühendama, et seda hästi mängida. Kahjuks on see ka näiteks Magic: The Gathering’iga nii vist. :) Aga Magic on vähe lõbusam kui male. Ta pole nii abstraktne ja muidugi on seal küllalt suur juhuslikkuse element.
Siseringis pole vist enam ühtegi inimest, kes ei teaks sind kui käikude ajal suhteliselt pikalt mõtlevat mängurit. Mind huvitab nüüd, mis sul seal peas ometi selle käigu ettevalmistamise ajal toimub, et sinna niisugune aeg läheb? :)
Mis seal siis keerulist on? Aeg tõuseb ju eksponentsiaalselt, olenevalt mitu käiku või tegevust tahad ette mõelda. Nagu arvutilgi. :) Kui ma teen A, siis võib juhtuda B või C või D ja mida igaüks nendest võib omakorda minu jaoks kaasa tuua, ehk siis mitu punkti ma võiksin sellest võita või kaotada. Aga ma pole nii efektiivne kui arvuti. Ma mõtlen A peale, ja siis B peale ja siis jälle A peale ja kui need tegevused tunduvad suht võrdsed või ma ei suuda täpselt välja mõelda, kumb kasulikum on, siis ma võingi jääda analüüsima seda ja täita kogu aja, mis mul sellele mõtlemiseks on. :)
Fantastiline omadus mõelda mängudest läbi tõenäosuste. Kas on ka mõni mäng, kus sa tõenäosusi ei arvuta? Või ei paku sellised huvigi?
Mängudes, kus juhust ei ole, pole ju ka tõenäosust vaja arvutada. Ja seal kus on, noh... Kui seda ei tee, siis peab lihtsalt hea vaist olema, muidu pole ju huvitav mängida teise vastu.
Näiteks parim mäng Magic: The Gathering koosnebki (või vähemalt varem koosnes) suures osas tõenäosustest: milliste pakkide vastu turniiril tõenäoliselt tuleb mängida; mis on tõenäosus, et sina või vastane leiate oma pakist selle või teise kaardi, jne.
Mulle ei meeldi teha otsuseid "lambist". Kuidagimoodi peab iga otsus põhjendatud olema. "Lambist" ostuseid tehes pole see minu jaoks enam mäng vaid lihtsalt... ma ei teagi... niisama lollitamine.
Mul tuli meelde üks mäng, mis mulle absoluutselt kohe ei istu ja mida ma vist kunagi enam mängida ei taha. Nimi oli Aye, Dark Overlord. Kohutav mäng.
Miks see kohutav on?
Lihtsalt ma ei kujuta ette, mis strateegiaga seda peaks mängima. Seal vist polegi sellist asja nagu stateegia ja selle tõttu on see minu jaoks täiesti ebahuvitav. Või siis mina ei oska seda lihtsalt. :)
Selleks, et mäng oleks sinu jaoks huvitav, peab seal olema kindlasti mingi strateegiline moment?
Jah, mingi mõtestatud tegevus peab olema. Aye, Dark Overlord on rohkem nagu poe taga meestega õlle joomine. Ei ole mõtestatud minu jaoks.
Kui nii pingsalt arvutatakse, kaalutakse, põhjendatakse, kas see on siis enam meelelahutusena võetav tegevus?
Jah, see on minu jaoks vägagi meelelahutuslik. Ja õnneks ka paljude teiste jaoks, muidu mul poleks tõesti kellegagi mängida. :)
Kas pärast kaotust kaalutled veel tagantjärgigi, mida teisiti oleks teinud, mis sellest olenenud oleks ja kas siis oleksid võitnud?
Jah, kindlasti kaalutlen. Tahaks ju ikka paremini mängida.
Oled sa aru saanud, kas see on mõjutanud ka kuidagi järgmiste mängude tulemusi?
Absoluutselt.
Nt ma käisin eile karti sõitmas. Iga järgneva ringiga sain parema aja, sest ma analüüsisin oma sõitu ja see mõjutas loomulikult tulemust. Kui ma poleks selle peale mõelnud, siis vaevalt tulemused oleks nii erinevad olnud.
Kas võit on sulle oluline?
Ma arvan, et kõigile inimestele, kes vaevuvad lauamängu üldse mängima, on võit mingilgi määral oluline. Sest kui poleks, siis oleks sellise inimesega täiesti ebahuvitav mängida.
Küsin seetõttu, kuna olen sind üsna harva kaotamas näinud. Kuidas see sul õnnestub?
Ma olen kindlasti kaotanud rohkem mänge kui olen võitnud. :) Aga kui ma olen vahel võitnud mõne mängu, siis osaliselt ehk seetõttu, et ma suudan üldiselt üsna analüütiliselt ja loogiliselt mõelda. Ma ei tea muidugi, kuidas teised inimesed mõtlevad, nii et mul on raske ennast selles suhtes teistega võrrelda. Ma võin ka vabalt mõne lihtsa seose jätta tähelepanuta ja sellega üsna suurelt ämbrisse astuda, nii mängus kui ka muudes asjades.
Ma arvan, et mul on ka viitsimine mingi ühe asja üle pikemalt mõelda. Tõenäoliselt suudaksid paljud inimesed välja mõelda, kuidas näiteks ruubiku kuubikut kokku panna ilma kellegi teise poolt välja mõeldud valemiteta, aga kui paljud viitsiksid või tahaksid seda teha?
Kas mängu hinnang sõltub sinu jaoks ka teemast?
Mingil määral ikka vist jah. Mida realistlikum teema, seda parem. Ehk siis modelleerida võib, aga see mudel peab olema loogiliselt üles ehitatud. Sõjateemadest II maailmasõda meeldib ehk enim, tulevikusõda pigem mitte. Fantaasia vallast Tolkien meeldib, muu pole kaugeltki nii hea. Tuleviku teemadest Asimov meeldib (kuigi ma vist ei tea selleteemalisi mänge). Igasugu deemonid ja must temaatika ei meeldi üldiselt, aga kui on hea mäng või naljakalt kujutatud (nt Dungeon Keeper), siis on OK. Õudukad ei meeldi.
Millise mehhaanikaga mängud sulle meeldivad?
Majandusmängud, loogikamängud, sõnamängud. Ja nagu öeldud, parim mäng ever on minu meelest Magic: The Gathering. Muidugi mängimise seisukohalt parim, mitte selles osas palju selle mängimine maksma võib minna.
Meeldivad ka koostöömängud, eriti sellised, kus on kaks tiimi - a la Axis & Allies, Betrayal at House on the Hill ja Battlestar Galactica.
Betrayal at House on the Hill olen ainult mõned korrad mänginud ja ma veel ei tea, kas ma oskan seda hästi mängida. Lihtsalt tundub huvitav mäng.
Mille poolest see huvitav on?
Sest ta on uus ja tundmatu ning mind huvitab, milline on selle mängu "lahendus", st kuidas mängida seda nii, et võidu tõenäosust suurendada. Mul mingid ideed juba on selles osas. :)
Mõnes mõttes suur osa põnevusest mängude juures ongi selle "lahenduse" otsimine ja katsetamine teiste peal. :) Ehk siis strateegia teiste sõnadega. Võib-olla mulle sellepärast ei meeldigi väga mängud, kus mingi strateegia jälgimine ei oma mingit mõtet. Näiteks linnade põletamine.
Nimeta mõni hea loogikamäng.
Mr Jack näiteks. Roborally võib ka vist loogika hulka arvata. Ja ma paneks sinna vist In the Year of the Dragon ka, kuna see on hästi loogiline mäng. :)
Millised mängud sulle kohe üldse ei meeldi?
Mulle ei meeldi mehhaanika, kus üks mängija peab valima, kellele teistest siga keerata. See on lihtsalt totter ja selles puudub strateegia kui selline.
Ma ei teagi, neid mänge on ilmselt palju, mis mulle väga ei meeldi, põhjused on ka ilmselt erinevad. Näiteks Masu ei meeldi - lihtsalt saast mäng. Liiga keerulised mängud ka väga ei meeldi, kuna seal on tõesti vaid paar varianti - kas tuleb hullult analüüsida või väga palju mängida või lihtsalt "lambist" otsuseid teha - ja ükski neist pole hea variant. Näiteks võiks tuua uue Civilizationi - muidu OK mäng, aga natuke nagu liiga erinevate asjade segapundar ja mingil hetkel tekib tunne, et ei taha seda segapundart lahti harutada. Caylus on ka selline kahevahel mäng. Seal võib analüüsida lõputult, aga probleem on seal selles, et üks väike valearvestus ja kogu mäng on metsas. Ma nimetan seda raamatupidajate mänguks (kuna nad ei tohi ka eksida :)).
Aga mulle meeldib näiteks Alias. See põhineb mõtlemisel ja suhtlemisel ning see on väga hea tunne, kui leiad oma mängupartneriga sellise kontakti, et teed teistele ära. :) Muidugi võib olla, et kui kellegi käest pikalt ära saaks, siis enam ei meeldiks niiväga. :)
Sellised kahe tiimi mängud on kõige paremad, seal ei teki seda kärukeeramise probleemi. Nt Axis & Allies. On selge, kes on kelle poolt.
Sa oled mõnikord nii kindlalt väitnud umbes taoliselt: "Rohelised võidavad kahe käigu pärast". Kust selline kindlalt kõlav väide tuleb?
No see on küll müüt.
Ma mäletan seda lauset täpselt. :)
Ma võisin ju öelda seda kui mul selline tunne oli jah, aga ma ei mäleta, kas siis ka nii juhtus. Eks mõnes mängus on hea juhtida ka teiste mängijate tähelepanu mõnele asjale, millest nad ei ole teadlikud. :)
Kas sa kasutad mõnikord ka teiste mängijate tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikat?
Ma võiks ju üritada, aga ma ei usu, et ma sellises asjas osav oleksin :)
Ja aitäh Neemele väga sisuka intervjuu eest. Mul on veel paar kandidaati sõelal, kes on oma nõusoleku küsitlemiseks andnud. :)
