Andreas on huvitav isiksus: konfliktne, konkreetne ja alati oma arvamusega, mis enamasti erineb kõigi teiste omadest. Tema laialdased teadmised maailmas esinevatest lauamängudest on aukartustäratavad. Tema käki keeramised mängudes on kurikuulsad. Tema karmid hinnangud mängude kohta on kõigile teada. Aga tänu kõigele eeltoodule toob ta mängides ka elu ja värvi.
Kuigi tundub, et mängudes, kus vähegi on sõdimist, oleks kasulik valida Andreas oma liitlaseks, et pihuks ja põrmuks ei tehtaks, siis võib see vahel ka saatuslikuks saada. Nimelt ühel hetkel selgub, et ta on ka oma liitlasel naha üle kõrvade tõmmanud. Nii et pagana kaval mahhinaator on ta ka. :)
Miks sind lauamängud huvitavad?
Lühidalt ja naljaga pooleks: sest ma olen oma natuurilt selline mänguhimuline. :) Aga kui tõsisemalt, siis on mind alati veidi mõtlemist nõudvad mängud köitnud. Lapsena pigem male, kui Tsirkus. 15-aastaselt jõudsin arvutimängude juurde ning sealgi eelistasin platvormikatele strateegiamänge. Arvutimängude kõrvalt avastasin aga taas lauamängud ning nende juures veel ühe meeldiva külje - see on teiste inimestega suhtlemine.
Millise kategooria mängud kohe eriliselt meeldivad? Või oled kõigesööja?
Kõik mängud mulle kohe kindlasti ei meeldi. Sellest, mis mängud mulle meeldivad, saab aru, kui heita pilk minu mänguriiulis olevate mängukarpide selgadele ja kui silma jäävad silma sõnad "imperium", "war", "Rome", "history", "civilization", "conflict", "empires" - siis on vastus ka käes.
Ehk siis mängud, kus esineb konflikt, sõda, impeeriumi loomine? Miks just need?
Kas nüüd otseselt sõda ja konflikt, pigem lihtsalt temaatilised mängud. Ja paljude nende teemaks on sõda. Ning ajaloost olen samuti süviti huvitatud olnud mitte just kõige rahulikumatest perioodidest - Rooma Impeeriumist ja Teisest maailmasõjast - millest samuti paljud mulle meeldivad lauamängud räägivad.
Aga miks? Raske nii kohe vastata. Sellised mängud on lihtsalt kuidagi põnevamad, kui mingid ressursside kogumisel põhinevad rahumeelsed ehitusmängud. Ja pealegi võib konfliktimängu puhul peaaegu alati loota mängijate vahelisele suhtlusele, mis nagu ma ennem juba ütlesin, mulle lauamängude juures eriti meeldib.
Samas on sul kõrgelt hinnatud ka Agricola, Dixit, Formula D, Modern Art, mis on küllaltki rahumeelsed...
Absoluutselt! Agricola on neist vast kõige suurem erand selles mõttes, et seal ei ole suurt mängijatevahelist suhtlemist. Aga see-eest on ta minu meelest vägagi temaatiline. Ning konflikti on samuti - kui ikka viimasel hetkel kellegi jaoks olulise tegevuse eest ära võtad, siis ei jõua seda siunamist ära kuulata. :)
Formula D meeldib mulle oma võistluslikkuse ning simulatsioonielementide poolest. Vormel 1 etappe ma telekast ei vaata ning sellest spordist ei huvitu, kuid lauamäng tundub nagu päris. ;)
Modern Art ning Dixit meeldivad aga seetõttu, et esiteks on need head mängud augutäiteks ning teiseks saab seal palju ära teha psühholoogiaga ning oskusega inimesi mõjutada. Ka suhtlemist on mõlemas mängus palju.
Viimasel hetkel tegevuste eest ära võtmine ja muul viisil vastasmängijale siunamisväärse olukorra tekitamine paistab sulle meeldivat. :)
Mnjah... millegipärast on mul jah selline "keeramise" kunni maine... Ei saa eitada, et see mulle rahuldust pakub, kuid ometi ei tegutse ma nii puhtalt mõnu saamise eesmärgil nagu kiputakse arvama. Pigem ikka sellepärast, et ise kas sellest tegevusest kasu lõigata või siis vastasele kahju tekitada - võitmise seisukohalt on mõlemad olulised. Aga lihtsalt kättemaksuks kedagi mängus rünnata, kui see olukord mulle mingit eelpoolmainitud kasu kaasa ei too - milleks?
Kas võit on sulle olulisem kui mängimine ise?
Pigem vastupidi - ehk eelkõige naudin mängimise protsessi ning ei lase end mittevõitmistest ega isegi mitte hävitavatest kaotustest (millest hulleimad on lõppenud sellega, et mul on tulnud mängu lõpp pealtvaataja osas ära oodata) häirida. Kaotused tekitavad tahtmist pigem uuesti ja paremini mängida. Ning võit on hea mängusessiooni lõpuks vaid kirsiks tordil. :)
Kas sa analüüsid mängudes palju?
Enamaltjaolt mitte. Ma lihtsalt ei viitsi kõiki võimalusi läbi kaaluda. Ja kuna olen pigem aeglase mõtlemisega, siis ajaks selline käitumine ka vastasmängijad närvi. Tavaliselt piisab, kui mõned ilmselged variandid läbi mõelda ning kõhutunde järgi otsus vastu võtta. Muidugi võib selle tagajärjel juhtuda, et tulen mitte esimeseks vaid teiseks, kuid mis siis sest?
Kas hindad ka mänge endid?
Ikka analüüsin ja hindan. Sõbrad teavad mind üsnagi kriitilise hindajana - ehk siis kui mäng mulle mingil põhjusel ei meeldi, siis julgen ma seda ka välja öelda ning oma arvamust põhjendada. Teisest küljest aga saab mind üsnagi odavate trikkidega "ära osta" - kui mängukarbis on palju miniatuure, chit'e (selgitus: papitükke) ja erikujulisi täringuid ning temaatika on midagi mulle meelepärast - siis olengi sellest kirevast pealispinnast võlutud. Mäng peab olema ilus. :)
Millised mängud ei meeldi?
Kui nimetada konkreetset mängutüüpi, siis üldiselt ei meeldi mulle sellised koostöömängud (näiteks Pandemic, Ghost Stories), mille puhul peavad mängijad ühiselt võitlema mängulaua vastu ehk siis sellised mängud, kus inimvastast polegi. Ja just sel põhjusel need mängud ei meeldigi - selline laua vastu tegutsemine mõjub liiga arvutimängulikult, omavaheline võistlusmoment puudub ning üks mängija võib domineerima hakata.
Samuti ei meeldi mulle mõned kaardimängud (näiteks Dominion, Race for the Galaxy). Ja mitte sellepärast, et seal pole kenasid miniatuure ega suurt mängulauda, vaid peamiselt sellepärast, et seal puudub mängijate omavaheline suhtlus - igaüks ehitab nina oma kaartides omale kaardipakki ja teiste tegevusel pole suurt tähtsust.
Ka vaimuvaesed (vabandust, teemavaesed) eurokad pole minu lemmikud. Ehk siis kui on näha, et esimesena on välja mõeldud mängu mehhaanika ning alles seejärel mõeldud, et saagu sellest keskaega paigutatud lossiehitusmäng - kuigi samahästi võiks olla ka tegemist tänapäevase metrooehituse vms - siis selline "lugu" mind ei köida.
Aga loomulikult on kõige ülaltoodu puhul ka meeldivaid erandeid. :) Nii et päris kindlalt ei oska ma alati isegi öelda, mis mulle meeldib või mis mitte. Mõned sõbrad aimavad seda minust palju paremini ja lihtsalt ei tüüta mind mängudega, mis nende arvates mulle ei meeldi. :) Millest on muidugi jälle kahju, sest uusi asju proovin alati hea meelega, olgu nad head või halvad.
Sinu nupuvärvieelistust ma tean, kuna me seetõttu alati kakleme. :) Aga mis on hetkel su lemmikmäng?
Kavalalt küsitud küsimus. Kuigi "hetkel" mängin oma lemmikmängudest rohkem Twilight Imperiumit kui War of the Ringi, siis lemmikmänguks on ikkagi viimane ning see ajas ei muutu.
Kas on tekkinud ka teatud seltskonnaeelistused, kellega on eriti nauding mängida?
Jah, loomulikult. Kui vähegi suhtlejamad inimesed on, siis ikka tead, mis neile meeldib ja mis mitte. Pole mõtet seebitada inimest, kellele sõjamängud juba loomu poolest vastukarva on, neid mängima. Või tegelasi, kes täringuid silmaotsaski ei salli, mängima mänge, kus neid pangetäite kaupa veeretada tuleb.
Aga kõige nauditavam on mängida inimestega, kes mängu loosse sisse oskavad elada. Kes loevad dramaatilise häälega ette kaardil oleva flavor teksti ja lisavad sellega mängule kroomi. Kes tutvuvad oma mängitava tegelase/rassi/rahva taustaga ja mängivad sellele vastavalt. Kes peavad tuliseid kõnesid oma senaatorite au ja väärikuse nimel. Jne, jne. :)
Aga milliste iseloomuomadustega mängijad on eriti vastukarva?
Nagu ülalpool öeldud, siis üldiselt sõltub seltskonna valik siiski mängust, selliseid mängureid, kellega üldse mängida ei tahaks, on väga vähe kui üldse. Aga jah, kui keegi jääb vahele teadlikult sohki tehes - tundub uskumatu, kuid seda on juhtunud! - siis ega sellise inimesega hea meelega rohkem ei mängiks. Kui veel ekstreemsematest näidetest rääkida, siis olen näinud ka selliseid, kes tahavad iga reegli kohta must-valget tõestust näha ehk siis oma silmaga reegliraamatust kõik järgi vaadata. Mõned kipuvad üle mõtlema ja üle analüüsima, mis on mõnes mängus omal kohal, lõbusa jutustamismängu puhul aga liig, mis liig. Siiski väärib iga inimene teist ja isegi kolmandat võimalust ning nii ongi ette tulnud, et ka need ülalkirjeldatud tüüpi mängurid on ennast parandanud.
Ja viimane küsimus: kuna sul paistab suhteliselt hea ettekujutus olevat, milline peab olema hea mäng, kas tulevikus teed äkki ka ise mõne mängu? :)
Võib-olla just see ongi põhjuseks, miks seda veel juhtunud pole? :) Jah, paari lauamängu kallal olen nokitsenud, kuid ühtegi pole ma veel piisavalt heaks pidanud, et neid avaldada, rääkimata siis veel kirjastamisest. Aga ära iial ütle iial - ehk järgmise 7 aasta ja 1000 mängukorra järel jõuan ka niikaugele?
Aitäh Andreasele intervjuu eest ning kui hästi läheb, siis tuleb ehk mõni veel.
Kuigi tundub, et mängudes, kus vähegi on sõdimist, oleks kasulik valida Andreas oma liitlaseks, et pihuks ja põrmuks ei tehtaks, siis võib see vahel ka saatuslikuks saada. Nimelt ühel hetkel selgub, et ta on ka oma liitlasel naha üle kõrvade tõmmanud. Nii et pagana kaval mahhinaator on ta ka. :)
Miks sind lauamängud huvitavad?
Lühidalt ja naljaga pooleks: sest ma olen oma natuurilt selline mänguhimuline. :) Aga kui tõsisemalt, siis on mind alati veidi mõtlemist nõudvad mängud köitnud. Lapsena pigem male, kui Tsirkus. 15-aastaselt jõudsin arvutimängude juurde ning sealgi eelistasin platvormikatele strateegiamänge. Arvutimängude kõrvalt avastasin aga taas lauamängud ning nende juures veel ühe meeldiva külje - see on teiste inimestega suhtlemine.
Millise kategooria mängud kohe eriliselt meeldivad? Või oled kõigesööja?
Kõik mängud mulle kohe kindlasti ei meeldi. Sellest, mis mängud mulle meeldivad, saab aru, kui heita pilk minu mänguriiulis olevate mängukarpide selgadele ja kui silma jäävad silma sõnad "imperium", "war", "Rome", "history", "civilization", "conflict", "empires" - siis on vastus ka käes.
Ehk siis mängud, kus esineb konflikt, sõda, impeeriumi loomine? Miks just need?
Kas nüüd otseselt sõda ja konflikt, pigem lihtsalt temaatilised mängud. Ja paljude nende teemaks on sõda. Ning ajaloost olen samuti süviti huvitatud olnud mitte just kõige rahulikumatest perioodidest - Rooma Impeeriumist ja Teisest maailmasõjast - millest samuti paljud mulle meeldivad lauamängud räägivad.
Aga miks? Raske nii kohe vastata. Sellised mängud on lihtsalt kuidagi põnevamad, kui mingid ressursside kogumisel põhinevad rahumeelsed ehitusmängud. Ja pealegi võib konfliktimängu puhul peaaegu alati loota mängijate vahelisele suhtlusele, mis nagu ma ennem juba ütlesin, mulle lauamängude juures eriti meeldib.
Samas on sul kõrgelt hinnatud ka Agricola, Dixit, Formula D, Modern Art, mis on küllaltki rahumeelsed...
Absoluutselt! Agricola on neist vast kõige suurem erand selles mõttes, et seal ei ole suurt mängijatevahelist suhtlemist. Aga see-eest on ta minu meelest vägagi temaatiline. Ning konflikti on samuti - kui ikka viimasel hetkel kellegi jaoks olulise tegevuse eest ära võtad, siis ei jõua seda siunamist ära kuulata. :)
Formula D meeldib mulle oma võistluslikkuse ning simulatsioonielementide poolest. Vormel 1 etappe ma telekast ei vaata ning sellest spordist ei huvitu, kuid lauamäng tundub nagu päris. ;)
Modern Art ning Dixit meeldivad aga seetõttu, et esiteks on need head mängud augutäiteks ning teiseks saab seal palju ära teha psühholoogiaga ning oskusega inimesi mõjutada. Ka suhtlemist on mõlemas mängus palju.
Viimasel hetkel tegevuste eest ära võtmine ja muul viisil vastasmängijale siunamisväärse olukorra tekitamine paistab sulle meeldivat. :)
Mnjah... millegipärast on mul jah selline "keeramise" kunni maine... Ei saa eitada, et see mulle rahuldust pakub, kuid ometi ei tegutse ma nii puhtalt mõnu saamise eesmärgil nagu kiputakse arvama. Pigem ikka sellepärast, et ise kas sellest tegevusest kasu lõigata või siis vastasele kahju tekitada - võitmise seisukohalt on mõlemad olulised. Aga lihtsalt kättemaksuks kedagi mängus rünnata, kui see olukord mulle mingit eelpoolmainitud kasu kaasa ei too - milleks?
Kas võit on sulle olulisem kui mängimine ise?
Pigem vastupidi - ehk eelkõige naudin mängimise protsessi ning ei lase end mittevõitmistest ega isegi mitte hävitavatest kaotustest (millest hulleimad on lõppenud sellega, et mul on tulnud mängu lõpp pealtvaataja osas ära oodata) häirida. Kaotused tekitavad tahtmist pigem uuesti ja paremini mängida. Ning võit on hea mängusessiooni lõpuks vaid kirsiks tordil. :)
Kas sa analüüsid mängudes palju?
Enamaltjaolt mitte. Ma lihtsalt ei viitsi kõiki võimalusi läbi kaaluda. Ja kuna olen pigem aeglase mõtlemisega, siis ajaks selline käitumine ka vastasmängijad närvi. Tavaliselt piisab, kui mõned ilmselged variandid läbi mõelda ning kõhutunde järgi otsus vastu võtta. Muidugi võib selle tagajärjel juhtuda, et tulen mitte esimeseks vaid teiseks, kuid mis siis sest?
Kas hindad ka mänge endid?
Ikka analüüsin ja hindan. Sõbrad teavad mind üsnagi kriitilise hindajana - ehk siis kui mäng mulle mingil põhjusel ei meeldi, siis julgen ma seda ka välja öelda ning oma arvamust põhjendada. Teisest küljest aga saab mind üsnagi odavate trikkidega "ära osta" - kui mängukarbis on palju miniatuure, chit'e (selgitus: papitükke) ja erikujulisi täringuid ning temaatika on midagi mulle meelepärast - siis olengi sellest kirevast pealispinnast võlutud. Mäng peab olema ilus. :)
Millised mängud ei meeldi?
Kui nimetada konkreetset mängutüüpi, siis üldiselt ei meeldi mulle sellised koostöömängud (näiteks Pandemic, Ghost Stories), mille puhul peavad mängijad ühiselt võitlema mängulaua vastu ehk siis sellised mängud, kus inimvastast polegi. Ja just sel põhjusel need mängud ei meeldigi - selline laua vastu tegutsemine mõjub liiga arvutimängulikult, omavaheline võistlusmoment puudub ning üks mängija võib domineerima hakata.
Samuti ei meeldi mulle mõned kaardimängud (näiteks Dominion, Race for the Galaxy). Ja mitte sellepärast, et seal pole kenasid miniatuure ega suurt mängulauda, vaid peamiselt sellepärast, et seal puudub mängijate omavaheline suhtlus - igaüks ehitab nina oma kaartides omale kaardipakki ja teiste tegevusel pole suurt tähtsust.
Ka vaimuvaesed (vabandust, teemavaesed) eurokad pole minu lemmikud. Ehk siis kui on näha, et esimesena on välja mõeldud mängu mehhaanika ning alles seejärel mõeldud, et saagu sellest keskaega paigutatud lossiehitusmäng - kuigi samahästi võiks olla ka tegemist tänapäevase metrooehituse vms - siis selline "lugu" mind ei köida.
Aga loomulikult on kõige ülaltoodu puhul ka meeldivaid erandeid. :) Nii et päris kindlalt ei oska ma alati isegi öelda, mis mulle meeldib või mis mitte. Mõned sõbrad aimavad seda minust palju paremini ja lihtsalt ei tüüta mind mängudega, mis nende arvates mulle ei meeldi. :) Millest on muidugi jälle kahju, sest uusi asju proovin alati hea meelega, olgu nad head või halvad.
Sinu nupuvärvieelistust ma tean, kuna me seetõttu alati kakleme. :) Aga mis on hetkel su lemmikmäng?
Kavalalt küsitud küsimus. Kuigi "hetkel" mängin oma lemmikmängudest rohkem Twilight Imperiumit kui War of the Ringi, siis lemmikmänguks on ikkagi viimane ning see ajas ei muutu.
Kas on tekkinud ka teatud seltskonnaeelistused, kellega on eriti nauding mängida?
Jah, loomulikult. Kui vähegi suhtlejamad inimesed on, siis ikka tead, mis neile meeldib ja mis mitte. Pole mõtet seebitada inimest, kellele sõjamängud juba loomu poolest vastukarva on, neid mängima. Või tegelasi, kes täringuid silmaotsaski ei salli, mängima mänge, kus neid pangetäite kaupa veeretada tuleb.
Aga kõige nauditavam on mängida inimestega, kes mängu loosse sisse oskavad elada. Kes loevad dramaatilise häälega ette kaardil oleva flavor teksti ja lisavad sellega mängule kroomi. Kes tutvuvad oma mängitava tegelase/rassi/rahva taustaga ja mängivad sellele vastavalt. Kes peavad tuliseid kõnesid oma senaatorite au ja väärikuse nimel. Jne, jne. :)
Aga milliste iseloomuomadustega mängijad on eriti vastukarva?
Nagu ülalpool öeldud, siis üldiselt sõltub seltskonna valik siiski mängust, selliseid mängureid, kellega üldse mängida ei tahaks, on väga vähe kui üldse. Aga jah, kui keegi jääb vahele teadlikult sohki tehes - tundub uskumatu, kuid seda on juhtunud! - siis ega sellise inimesega hea meelega rohkem ei mängiks. Kui veel ekstreemsematest näidetest rääkida, siis olen näinud ka selliseid, kes tahavad iga reegli kohta must-valget tõestust näha ehk siis oma silmaga reegliraamatust kõik järgi vaadata. Mõned kipuvad üle mõtlema ja üle analüüsima, mis on mõnes mängus omal kohal, lõbusa jutustamismängu puhul aga liig, mis liig. Siiski väärib iga inimene teist ja isegi kolmandat võimalust ning nii ongi ette tulnud, et ka need ülalkirjeldatud tüüpi mängurid on ennast parandanud.
Ja viimane küsimus: kuna sul paistab suhteliselt hea ettekujutus olevat, milline peab olema hea mäng, kas tulevikus teed äkki ka ise mõne mängu? :)
Võib-olla just see ongi põhjuseks, miks seda veel juhtunud pole? :) Jah, paari lauamängu kallal olen nokitsenud, kuid ühtegi pole ma veel piisavalt heaks pidanud, et neid avaldada, rääkimata siis veel kirjastamisest. Aga ära iial ütle iial - ehk järgmise 7 aasta ja 1000 mängukorra järel jõuan ka niikaugele?
Aitäh Andreasele intervjuu eest ning kui hästi läheb, siis tuleb ehk mõni veel.
