Martin tegi oma intervjuuparandused kiirustades, kuna ma käisin talle peale, sest tahtsin puhkusele minna. Nii et nüüd on tal edasikaebamisõigus kõrgema astme kohtule kui ei peaks millegagi rahul olema.
Martiniga sain tuttavaks taas Ludos ning otsekohe hakkas ta meeldima. Tema fantastiliselt emotsionaalsed väljendused tekitavad nii palju nalja, et sellist inimest peab lihtsalt uuesti mängima kutsuma, et seda kõike taas näha ja kuulda. Tõenäoliselt nende emotsioonide pärast meenutatakse talle ka nii sageli Roborallyt. :)
Martini suurimaks puuduseks (kui nii saab öelda), on vast see, et teda on nii kohutavalt raske mängima saada. Kogu vaev ja aeg läheb mängusessiooni kokkuleppimiseks ja kui see lõpuks jälle ära jääb, on tahtmine pikalt ja tõsiselt pahandada. Kuid kui ta ükskord end jälle näole annab, on pahameel kadunud, sest sellise särava isiku peale ei saa kaua viha pidada. Pealegi saab talle karistuseks siis paar korda Roborallyt mainida. :)
Miks sulle lauamängud meeldivad?
Ma arvan, et lauamängude puhul on inimeste suhtlemine väga oluline - social networking. Ja siis see, et mängid live - live opponendi vastu.
Eks mulle on lauamängud juba väiksest peale meeldinud - nagu male ja HeroQuest, mida omal ajal sai mängitud.
Sulle meeldis male?
Jah, meeldib siiani. Mitte, et ma oleks seda väga hästi mänginud, aga väga meeldib. See on nagu mängude mäng, arvestades selle ajalugu ja kõike. Aga male on selline mäng, mida ma ei saa mängida kiiresti, ikka pikalt pean mõtlema. Kuskil 6-8 tundi olen malet mänginud ilma igasuguse küsimuseta. :) See ei ole mäng, kus veeretad täringut ja savi - juhtub, mis juhtub. Seal on ikka kõik käigud ette planeeritavad.
Sa tead avanguid ka?
Ma lugesin avangute kohta küll. Ma ei saa öelda, et ma neid kõiki teadsin, aga ma lugesin nende kohta. See aitas mängu oluliselt paremaks muuta. Aga kui vennaga mängisin, siis ütlesin, et proovime. Alguses tegin tänu avanguteooriatele ikka kõps-kõps ära, aga lõppmäng läks halvasti, sest ma ei suutnud lõpetada seda korralikult. Liiga pikaks läks ka.
Esimene inimene, kes ütleb, et talle male meeldib. Aga millised lauamängud sulle meeldivad?
Enamjaolt ikkagi wargame'id.
Seda ütlevad juba üsna paljud. See oleks nagu mingi tase, kuhu on jõutud.
Just. Eks sõjamängudel on seda kroomi oluliselt rohkem kui euromängude puhul. Ma mõtlen seda, et kui sa mängid mingi euromängu ära, siis euromängu puhul ei mäleta hiljem seda seanssi. Mäletad ehk ainult seda suurt skeemi. Aga sõjamängu puhul jääb mingi memorabilia, et vot, ma üritasin seda teha, ma üritasin toda teha, see läks läbi, see ei läinud läbi... Jääb palju ehedamalt meelde, emotsioon on tugevam. Ma ei tea miks, aga nii see on.
Jääb kuidagi hinge ka, et tahad uuesti proovida?
No täpselt. Miks see ei läinud läbi, miks see läks jne. Proovib uusi strateegiaid.
Aga neid mänge on nii palju erinevaid. Tahaks palju proovida, aga lihtsalt ei jõua kõiki, võtavad aega. See reeglite läbi töötamine on veel omaette asi. Pursuit of Glory seisab mul siiamaani. Ma ei teagi, millal ma ostsin selle - 2008 või 2009. Reeglid on 40 lehekülge, siis veel 30 lehekülge sample game'i, ehk siis 70 lehekülge kokku. Aga nüüd tõenäoliselt saab seda mingi hetk mängida. Barbarossat sai mängitud, mis on päris sarnase süsteemiga. Tänu sellele, ma arvan, saab reeglitest paremini aru, milles see point on.
Mulle on jäänud mulje, et sulle meeldivad peaaegu kõik mängud, ehk et otseselt mingite mängude vastu sa ei ole.
No neid ikka on. Roads and Boats mängu ma ei taha enam kunagigi mängida. See on lihtsalt nii halb mäng, et jube. Mänguliselt tal oma mingi iva on ja süsteem toimib, aga no... See on umbes nii, et ma olen raamatupidaja tööl, siis ma olen raamatupidaja ka pärast kodus ja vabal ajal. No milleks?
Samasugune on üks sõjamäng - The Campaign for North Africa - kus mänguaeg on 60 000 minutit või midagi sellist. Ma vist arvutasin kokku, et kui seda peaks mängima tempoga iga nädal, siis mängiks seda mitu aastat. Seal on nii, et sa kalkuleerid kõik välja - kui ma sõidan autoga, siis palju bensiini kulub, siis saavad mingid makaronid otsa, peab toidumoona muretsema, siis hakkavad itaallased mässama - umbes nii. Ma arvan, et ei, ma põhimõtteliselt ei mängi seda enam. Iseenesest saab seda TCFNA. Seda sai niimoodi ka mängida, et on kaks-kaks tiimid, kus üks on raamatupidaja ja teine kindral. Aga no see ei ole nagu üldse mingi teema. Aga see kõik tuletab mulle seda Roads and Boatsi meelde.
Mehaaniliselt on mäng olemas. Ei saa öelda, et mäng on halb, sest mehaanikat ei ole. Aga ma ei viitsi kalkuleerida kuni viimase käiguni kõik asjad. Saadad mingid eeslid kuhugi põllu peale ja kui nad on kahekesi koos, siis tekib uus eesel, mis viib mingi järgmise logistilise plaanini. Lisaks seal on nii väiksed chitid. Kui ma esimese tunniga saan aru, et mulle see mäng ei meeldi, siis ei. Nii piinarikas mäng. Martti käest võib küsida, mis nägu ma olin kui me seda mängisime. Teadsin, et nooo, I'm not playing this game ever again.
See on nii, nagu sa mängiksid Settlersit: paned neid midagi tegema, saevad seal puid, ehitavad. Aga nüüd lihtsalt mõtle nii, et sa ei tee seda mitte arvutiga, kellele annad käsu ja seda tehakse, vaid sa pead ise näitama - kuhu ja mis puid, mitu, kas sul jätkub nendest puudest seal. No vot, umbes niimoodi. Selles mõttes ma mängiksin Settlersit nagu ennemini - vajutan nuppu ja siis toimib miski, mitte ma ei hakka ise seal arvutama, palju seal asju jagub.
Aga mõnedele meeldib. Allanile see näiteks väga meeldis, aga mulle ei istu. Ei viitsi. Ajaraiskamine.
Mõnedes teistes mängudes on ka vaja arvutada...
Jah, aga see ei ole niimoodi. Roads and Boatsis kogu mäng põhinebki sellel, et sa ainult arvutad. Kui sa seal pange paned, siis jääd teistest maha. Ega seal pole enam väga võimalust järgi ka tulla. See on logistikamäng, puhas logistikamäng. Selle asemel Railroad Tycooni mängida on palju mõistlikum. Ehitad raudteed valmis, sõidad, möllad ja palju kihvtim. Arvutad ka välja, aga seal on kuidagi nauditav see protsess. Sa ei arvuta seda välja, et kas rongil on nii palju kütust, et jõuad sinna punkti. See ei paku nagu lõbu.
Aga miks sulle Roborally ei meeldi? :)
See on minu arvates nii jabur mäng. Kui sa mängid seda ja sul tulevad kogu aeg ühesugused kaardid ning kogu action, mis sa teed, on see, et keerad ringiratast 160 kraadi kaks käiku järjest, siis kaob igasugune huvi ära seda mängu mängida. Seal võiks olla mingi mehhanism, mis lubab sul vahetada neid kaarte või misiganes. Või on mingid asjad, mida saad kindlasti teha, nt edasiliikumine. Aga seal ei ole nii, seal oleneb ainult nendest kaartidest, mis sa saad.
Ma saan aru, et sul ühes mängus siis olid sellised kaardid.
Mhmh, mitu käiku järjest veel praktiliselt. Ma ei saanud mitte midagi teha. Keegi sõitis sisse ja oligi kõik. Osad käigud läksid maha, osad jäid vist kinni sinna ja ühesõnaga - palju õnne. Ma proovisin seda maksimummängijatega, esimene kord kolme-neljakesi, kokkuvõttes ei. No way.
Mingi mäng oli veel, mis sulle vastumeelseks muutus. Liberté vist.
No Martin Wallace laseb ka vahel mööda.
Aga miks see ei meeldi?
Seal on minu arust see teema, et sa pead prognoosima, millised kaardid vastastel käes on. Kui kõigil on punased käes ja sul ühtegi punast pole, siis on põhimõtteliselt jokk. Ega seal muud väga teha minu arust ei saanud. Seal on võimalik välja kalkuleerida, et "kui ta paneb sinna, siis ma tekitan mingi olukorra", aga see on jälle... Mina selle asemel mängin El Grandet. Minu arvates see on oluliselt parem mäng. Seal on ka area control ja see toimib paremini ning seega mängin seda mitu korda ennemini.
Milliseid mänge sa veel naudid peale sõjamängude?
No eurokaid mängin: Tycoon, Le Havre. Mõned kaardimängud meeldivad: Race for the Galaxy - väga hea mäng. Parim kaardimängudest minu arvates. See on nii mitmekülgne.
Rome meeldib ja co-opid meeldivad tegelikult ka - Ghost Stories. Castle Ravenloft on väga hea.
Nii et igast stiilist ikka midagi meeldib?
Jaa. Päris nii ikka ei ole, et mõnda stiili ei mängi üldse. Adventure game'id on lahedad: Runebound, Tales of the Arabian Nights.
Kas sa eelistad lühemaid või pikemaid mänge?
Oleneb mängust ikkagi ennekõike, ma arvan. Kui kunagi ei häirinud, et mäng läks 12 tunniseks, siis nüüd nagu väga ei kipu... 12 tundi on ikka tõsine ettevõtmine. Peab ikka väga hea mäng olema.
Võib-olla ongi see teema, et see proovimise aeg on minu jaoks möödas. Neid mänge on nii palju, mida tahaks proovida, aga ei jaksa. Tahaks mängida neid, mis sul endal olemas on, mida sa oled nautinud ka teistega mängides. Nii palju vanu häid mänge on, mida mängida ning mida ikka ja jälle mängiks.
Just sõjamängude puhul on ka probleem, et neid on nii palju. Kui sa mängid seda ühte mängu aastas korra, siis järgmine kord nagu tuleks uuesti hakata algusest peale mängima - ei mäleta enam, miks sinna liikuda jne. Aga kui sa mängid seda pidevalt, mingi periooodi tagant, siis tekivad mingid strateegiad, tekib selline sügavam tunnetus mängu kohta.
See reeglite lugemine on ka paras piin minu jaoks.
Sul oleneb ka seltskonnast, et mäng meeldiks?
Siin on, ma arvan, jälle see küsimus, et kui see on selline mäng, mis eeldab hea seltskonna olemasolu, siis see võib rikkuda selle mängu ära. See on hea näide: kui ma mängisin Battlestar Galacticat esimest korda kõige esimeses Ludo talvelaagris, siis seal olid mingid lätlased või leedukad, kellega mängisime. Ei olnud interaktsiooni, ma ei tundnud neid inimesi ja ma ei osanud neid lugeda. Mäng tundus väga nüri. Selle mängu puhul on eriti vajalik, et sa tunned inimesi, siis on huvitav lugeda inimese näost, kas ta teeb seal mingi pettemanöövri või ta on siiras. See on selline psühholoogiline mäng. Jumal tänatud, ma proovisin seda veel oma kaadriga ja siis väga meeldis.
Kas sina hindad mänge?
Ma hindan küll, aga ma kõiki ausalt öeldes ei ole päris hinnanud, mis ma mänginud olen. Ei ole nagu aus hinnata kui oled ainult ühe korra mänginud. Mingi arvamus tekib kindlasti ja nende puhul, milles ma kindel olen, panen hinde.
Roborally hinne on olemas, jah? :)
Jajaa, see on kindlasti olemas. :) See oli vist 3 või midagi sellist. Aga ega Kelgukoertele ei tee kindlasti keegi ära - iga mäng ikka natuke on parem, küll niru, aga natuke parem. :)
Mis su lemmikmäng on?
Ma arvan, et ma nii ei oskagi öelda. See on nagu žanrite küsimus. Ma ei tea isegi sõjamängude puhul, mis võiks see lemmik olla.
Mulle meeldivad kaartidega mängud (CDG), mis sõjamängudesse puutub - nt Hannibal, Washington's War, Barbarossa to Berlin jne.
Kuidas sulle täringumängud istuvad?
Üldiselt meeldivad, aga noh, täringuga on seda juhtunud, et väga-väga halvasti on läinud. Ja seda on korduvalt juhtunud - kogu aeg halvad numbrid ja midagi pole teha. Aga sellega tuleb lihtsalt leppida. Hetkel kaob närv, aga mis teha.
Sind siis ei häiri kui mängus mingi juhuslikkus on?
Adventure game'ide puhul seda ikka on. Eks see oleneb mängu tüübist. Wargame'idel - palju ikka seda juhuslikkust on? Eks need täringud ja kaardid ongi. Osadel mängudel on igal mängijal oma kaardideck. Siis see juhuslikkuse variant mängus polegi nii suur, kui enam-vähem tead, mis kaardid sul on ja mingi hetk need tulevad kätte. Sa pead lihtsalt ootama ja mängima.
Tõenäosusteooria nagunii ei toimi. :) Nagu Märt mängis Rainiga Richard III või Hammer of the Scotsi. Märdil vist 25st viskest 24 läks pihta. No see räägib tõenäosusteooriast! Pole võimalik lihtsalt! Nii et täring võib muuta mängu oluliselt.
Kui palju sina neid tõenäosusi mängus arvutad?
Ega ma väga ei arvuta. Ma lihtsalt vaatan. Nt kui sõjamängude puhul sul on 2 täringut (Conflict of Heros), siis seda ma vaatan küll, et kui 7 on hit, siis võib proovida, täitsa keskmine tulemus. Aga jah, üldjuhul väga ei arvuta, tunde küsimus. Nii nagu Neeme arvutab, nii kindlasti mitte. :)
Tõenäoliselt kui kahekesi mängida, siis ma kindlasti mõtlen pikemalt. Kui mitmekesi, siis ma ei viitsi nagu ka teiste aega raisata. Kui kahekesi üksteise vastu, siis võib pikemalt mõelda. Vähemalt mul on selline mulje jäänud.
Sul seltskonnast keegi selline ka välja on kujunenud, kellega väga mängida ei tahaks?
Kusjuures ei ole. Nalja saab pigem kui mängida osade inimestega. Naljakas on vaadata, kui keegi saab pahaseks mingite asjade peale. Aga ei, mind väga ei häiri.
On sul mõni lõbus mängukogemus meeles?
Palju nalja saab adventure game'idega. Nagu see Tales of the Arabian Nights. Pull on see, et kui meil on selline kristlik moraal, siis see mäng lähtub hoopis islami kultuurist. Hoopis teistmoodi on asjad. Mäletan, kuidas mu karakter läks kuhugi spaasse, nägi seal mingisugust pimedat meest ja tal hakkas hale. Seal on antud igasuguseid valikuid ning ma panin, et ma palvetan. Palvetasin, Allah võttis kuulda ja mees sai nägijaks. Ning esimene asi, mida see mees tegi - varastas mu riided ära. :)
See oli minu arust ehe näide sellest, kuidas see antud mäng on hoopis teistsuguselt üles ehitatud ja sa ei suuda asju ette prognoosida. Moraalinormid on teised. Kristlikus moraalis oleks see mäng hoopis teistugune. Mees oleks andnud sulle kuldvõtmekese, mis avab mingi laeka kuskil, kus on meeletud rikkused peidus.
Naljakas kogemus.
Aga mõni halb kogemus?
Ma kipun uskuma, et see Roads and Boats oli üks halvimaid minu jaoks. Küsimus on muidugi selles ka, et miks. Seal ei olnud sellist interaktsiooni kui sellist. Igaüks nokitseb omaette, teed oma käike, vaatad, mis keegi teine tegi ja that's about it. See ongi kogu mäng. Ja kui seda on 6 tundi järjest, noh, siis on ta ikka väga nüri.
Mängijatevaheline suhtlemine on siis kõige olulisem?
Mitte kõige olulisem, aga see on kindlasti oluline. Eurokate puhul igal pool pole seda interaktsiooni, aga mäng võib olla ikkagi nauditav. Aga on nauditav seepärast, et inimesed räägivad lihtsalt juttu või mis iganes. Fantaseerivad.
Kas euromängude puhul oleneb sellest ka, kas on mingi teema või mitte?
Noh, seda ka, kuigi euromängude teemad... see on väga õhkõrn lugu. Ma ei kujuta ette, kuidas need mängudisainerid teevad neid asju, aga ma ei taha uskuda, et paljud võtavad mingi ajaloolise event'i ja hakkavad selle ümber ketrama. Pigem on see, et teevad mingi mehhaanika ja hakkavad mõtlema, et võiks olla mingi kullakaevandamine. Ok, mis ajastu? No teeme selle.
Samas on näiteks tuntud euromängude disaineril Martin Wallace'l head kraami ka, mis ta teinud on: London näiteks meeldib mulle väga. Age of Industry on väga kõva. See on selline mäng, milles iga kord avastad midagi uut, iga kord kui mängid, siis tundub, et krt, ei saa ikka aru sest mängust. Aga väga hea on ikka.
Kuidas sulle 18XX mängud istuvad?
Need on ka väga head tegelikult. Mõned on pikad ja venivad, mis on iseenesest head, aga mida tõenäoliselt rohkem ei jaksa mängida. Aga 1856 on väga hea, 1841 on hea. 1870 meeldis ka. Need on ka mängud, mille nimel oleks valmis mängima pikalt, terve päeva.
Kui tähtis sinule võit on mängus?
Ma arvan, et see ei ole nii tähtis ikkagi. Mäng ise, see teekond on olulisem kui eesmärk, kuhu jõuda. Kui ei võida, siis ei võida, mis seal ikka, saad alati järgmine kord proovida.
Kas sul euromängudest ka mõni lemmik on, mida tahaks ikka ja jälle mängida?
Ma mõtlen natuke. Kodus on mänge ka nii palju.
Palju sul neid mänge on?
80 ringis. Väike summa muidugi kui võrrelda näiteks Raiko Puustiga. :)
Ma arvan, et eurokatest Le Havre meeldib kõige rohkem. Väga sügava mulje jättis.
Palju sa seda mänginud oled?
Ma ei ole seda palju mänginud, aga esimesel korral jättis väga sügava mulje. Seda tahaks kogu aeg nagu veel, aga alati ei ole inimesi, kellega seda mängida.
Köidab kogu see süsteem, kuidas see paika on pandud. Ja erinevate mängijatega on see mäng erinev. Mulle meeldib see kaardisüsteem ka. Lihtsalt huvitav mäng, poolmajandusliku hõnguga. Ei saa võrrelda muidugi 18xx või Conteineriga. Conteiner on oluliselt rohkem majandusmäng, aga Le Havre on siiski hea.
Palju sa seda võitnud oled?
Ma ei tea, kas ma üldse seda võitnud olen. Ma olen seal kuskil keskele jäänud. Need, kellega ma mänginud olen, on oluliselt rohkem mänginud seda. See kumab läbi päris tugevalt. Nad teavad kohe, mida on kasulikum teha.
Millal jälle mängima tuled? :)
Ma arvan, et kuskil sügise poole õnnestub rohkem.
Meest sõnast! :) Aitäh Martinile ja võib-olla võtan veel mõne inimese ette, aga kõigepealt lähen suvepuhkusele. :)
