Erkki on mu kunagine töökaaslane, kes ikka vaikselt arvuti taga istus ja midagi teha nahistas. Paar korda kohtusime ka pokkerilaua taga, kuid ega ma temast suurt midagi ei teadnud. Vaikne ja tagasihoidlik ning kuidagi hirmus rahulik. Lõpuks läksid meie teed ka töö juures lahku.
Seda üllatavam oli teda järsku ühel lauamänguõhtul kohata. Pisut vesteldes tuli välja, et tema huvi lauamängude vastu järjest süveneb ja seda oli ka näha, kuna Erkki puudus edasistelt õhtutelt üsna harva ja siis ka enamasti väga tõsistel põhjustel.
Kuid ega tema lauamängumaitsest ja eelistustest ikka midagi teada olnud. Niisiis sai ükskord, peaagu sunniviisiliselt intervjuu peale surutud...
Millal sul tõsisemate lauamängude vastu huvi tekkis?
Suhteliselt hiljuti. Päris tükk aega ma polnud üldse teadlik, et nii palju lauamänge on olemas. Aga arvutimänge olen pidevalt mänginud ja lugesin saiti nimega Rock Paper Shotgun. Mingil hetkel tekkisid sinna ka lauamängude arvustused. Esialgu ma väga palju tähelepanu neile ei pööranud - olin natuke Munchkinit mänginud, aga teistest mängudest ei teadnud suurt midagi. RPS'is ilmus Arkham Horrori arvustus, mis avaldas muljet. Mängu justnagu juhiks mingi intelligents nagu arvutimängus ja mäng nagu teaks, kuidas mängijatele õigel hetkel käru keerata. Selle arvustuse peale ostsin Arkham Horrori - veidi rohkem kui aasta tagasi - ja sealt mu huvi alguse sai.
Mis kategooria mängud su lemmikuteks kuuluvad?
Ma olen piisavalt vähe mänginud, et väga kindlaid lemmikuid veel pole. Siiani on üks nendest Dominion, ehk siis deck building card game. Aga samast kategooriast Ascension meeldib mulle vähem. Ma arvan, et mind paelub rohkem see, kui lihtsate reeglitega saavutatakse elegantne süsteem ja mäng on piisavalt mitmekülgne, et saab väga erinevaid strateegiaid kasutada. Näiteks uuematest mängudest meeldib seetõttu Kingdom Builder, kuigi kahtlustan et see võib kiiremini ära tüüdata kui Dominion.
Aga kui kategooriatest veel rääkida siis meeldivad ka mitmed seiklusmängud.
Miks sulle Dominion meeldib?
Reeglid on lihtsad ja elegantsed (IMHO), erinevaid kaarte on korraga vähe mängus. See võimaldab seda mängida ka vähem tõsisemate lauamängu huvilistega. Samas on seal piisavalt võimalusi erinevaid strateegiaid kasutada. Kõige rohkem olen mänginud seda kahekesi ühe sõbraga, kes muidu väga palju lauamänge ei mängi, aga peaaegu alati saan pähe :) See, et korraga on mängus vähe kaarte, aga valik on suur, on ka hea - mängu saab kiiresti selgeks, aga erinevad kaartide kombinatsioonid tekitavad lõputu hulga erinevaid sessioone.
Millised mängud üldse ei istu?
Raske öelda. Võib-olla tõsisemad majandusmängud. Kui mängu kirjelduses on sõna aktsia, tekib mul allergiline reaktsioon. Eelarvamus on mul ka sõjamängude vastu, aga kuna neid pole seni proovinud, siis ei julge väita et nad mulle kindlasti ei istu.
Tahaksid proovida?
Võiks mõne ära proovida küll.
Oskad öelda, mitu erinevat mängu mänginud oled? Pead mingit arvestust ka?
Ei pea arvestust. :) Proovin arvutada. Lauamänguõhtutel olen käinud aasta s.t. ca 50 nädalat ja arvan, et peaaegu iga kord olen mänginud mõnda uut mängu. Lisaks veel mõned varem või mujal mängitud mängud... Arvan, et see number jääb 50 ja 100 vahele.
Kas seltskond on sinu jaoks mängude mägimisel oluline?
Mingil määral kindlasti. Mõne mängu puhul oleks minu arvates ideaalne, kui kogu seltskond mõtleks rohkem mängu temaatikale, kui mehaanikale. Paraku kipub mõnikord just põnevates kohtades minema arvutamiseks, et kuidas nüüd võit saavutada. Pean silmas väga temaatilisi mänge nagu Mansions of Madness või Tales of Arabian Nights. Aga samas pole siiani veel kohanud inimest, kelle kohta tahaks öelda, et temaga enam ei mängi. Mõnikord häirib, kui keegi võtab liiga kaua aega mõtlemiseks, aga on ka olnud juhuseid kus häirib, et keegi teisi liigselt tagant kiirustab.
On nendes kahes eelmainitud mängus võimalik võitu arvutada?
Hmm. Madnessis on küll võimalik mõnes sessioonis teatud hetkel enam-vähem välja arvutada, kas mängijate võit (või Keeperi võit) on üldse võimalik. See võib juhtuda kuskil 3 käiku enne lõppu.
On sul olnud ka mõni tõeliselt jube lauamänguelamus?
Üks vist on küll, aga ma unustasin mängu nime juba ära. :)
No aga sa kirjelda... :)
Oli mingi mäng kus mängijad alustavad kuskil tavernas, koguvad omale meeskonda ja siis suunduvad koobastikku, vist mingeid varandusi avastama. Ma ei mäleta, mis seal täpselt halvasti oli, kas sai mõni mängija liiga kõvasti teistest ette rebida või saime reeglitest valesti aru ja need tundusid väga ebameeldivad mängijate suhtes, aga peale minu oli veel vähemalt paar mängijat, kes hakkasid tükk aega enne mängu lõppu tülpimuse märke ilmutama.
Hetkel mina isegi kirjelduse järgi ei tea. Võib-olla keegi, kes loeb, oskab nime arvata. Palju sul endal mänge on?
Vähe. Umbes 15 ma arvan.
Plaanid juurde muretseda?
Ikka, aga eriline koguja ma ei ole.
Piisab lauamänguõhtutest? :)
Esialgu peaaegu piisab. Vahel mängin sõpradega ka, aga mitte just iga nädal.
Kui pikk su kõige pikem lauamängusessioon on olnud?
Äkki 6 või 7 tundi. See võis olla kas BattleStar Galactica või mingi maailma ajaloo teemaline strateegiamäng mille nimi on jällegi ununenud.
Pikad mängud tüütavad ei ole?
Nii ja naa. Siiani ei ole olnud - need kaks pikemat sessiooni olid päris põnevad. Aga mõni aasta tagasi mängisin pokkerit endast kõvasti paremate mängijatega. Tavaliselt peale 2 tundi tuli tüdimus peale ja ma ei teinud enam üldse mõistlikke otsuseid. Lõpuks loobusin üldse pokkeri mängimisest. Teine põhjus oli see, et ma ei viitsinud seda mängu nii tõsiselt võtta kui mängukaaslased ja pidevalt peas mingeid arvutusi teha.
Kuna sa pokkeri juurest lauamängude juurde jõudsid, siis põhiküsimus - miks sulle üldse lauamängud meeldivad?
Mängud on mulle kogu aeg meeldinud. Väiksena mängisin mingeid lihtsamaid mainstream lauamänge s.h. monopol, tsirkus, doomino jne. Olin vist esimeses klassis, kui tegin ise paar lauamängu. Mingil ajal tekkis võimalus mõne sugulase tööjuures arvutimänge mängida ja kohe hakkasid ka endal mänguideed tekkima. Kui sain endale esimese arvuti, siis proovisin ka mänge luua ja sealt tekkis programmeerimise huvi, aga kahjuks pole siiani piisavalt püsivust olnud, et midagi korralikku lõpuni valmis teha - see on ikka suht ajamahukas tegevus ja uusi ideid tuli liiga kiiresti peale.
Mõne (arvuti)mängu puhul võib-olla on faktoriks eskapism, mõne puhul meelelahutus, mõne puhul aja surnuks löömine, aga ma arvan, et põhiasi, mis mulle mängude juures meeldib on süsteemid, nende disain ja mingi kas reaalse või väljamõeldud maailma simuleerimine. Iga mäng tekitab mingi alternatiivse mikrouniversumi, milles modelleeritakse mingit tillukest osa maailmast ja põnev on jälgida kuidas see mudel toimib.
Aga tegelikult lauamängud meeldivad mulle pigem selle pärast, et seltskonnas mängida on lõbusam, kui üksi arvuti taga istuda. :)
Seda üllatavam oli teda järsku ühel lauamänguõhtul kohata. Pisut vesteldes tuli välja, et tema huvi lauamängude vastu järjest süveneb ja seda oli ka näha, kuna Erkki puudus edasistelt õhtutelt üsna harva ja siis ka enamasti väga tõsistel põhjustel.
Kuid ega tema lauamängumaitsest ja eelistustest ikka midagi teada olnud. Niisiis sai ükskord, peaagu sunniviisiliselt intervjuu peale surutud...
Millal sul tõsisemate lauamängude vastu huvi tekkis?
Suhteliselt hiljuti. Päris tükk aega ma polnud üldse teadlik, et nii palju lauamänge on olemas. Aga arvutimänge olen pidevalt mänginud ja lugesin saiti nimega Rock Paper Shotgun. Mingil hetkel tekkisid sinna ka lauamängude arvustused. Esialgu ma väga palju tähelepanu neile ei pööranud - olin natuke Munchkinit mänginud, aga teistest mängudest ei teadnud suurt midagi. RPS'is ilmus Arkham Horrori arvustus, mis avaldas muljet. Mängu justnagu juhiks mingi intelligents nagu arvutimängus ja mäng nagu teaks, kuidas mängijatele õigel hetkel käru keerata. Selle arvustuse peale ostsin Arkham Horrori - veidi rohkem kui aasta tagasi - ja sealt mu huvi alguse sai.
Mis kategooria mängud su lemmikuteks kuuluvad?
Ma olen piisavalt vähe mänginud, et väga kindlaid lemmikuid veel pole. Siiani on üks nendest Dominion, ehk siis deck building card game. Aga samast kategooriast Ascension meeldib mulle vähem. Ma arvan, et mind paelub rohkem see, kui lihtsate reeglitega saavutatakse elegantne süsteem ja mäng on piisavalt mitmekülgne, et saab väga erinevaid strateegiaid kasutada. Näiteks uuematest mängudest meeldib seetõttu Kingdom Builder, kuigi kahtlustan et see võib kiiremini ära tüüdata kui Dominion.
Aga kui kategooriatest veel rääkida siis meeldivad ka mitmed seiklusmängud.
Miks sulle Dominion meeldib?
Reeglid on lihtsad ja elegantsed (IMHO), erinevaid kaarte on korraga vähe mängus. See võimaldab seda mängida ka vähem tõsisemate lauamängu huvilistega. Samas on seal piisavalt võimalusi erinevaid strateegiaid kasutada. Kõige rohkem olen mänginud seda kahekesi ühe sõbraga, kes muidu väga palju lauamänge ei mängi, aga peaaegu alati saan pähe :) See, et korraga on mängus vähe kaarte, aga valik on suur, on ka hea - mängu saab kiiresti selgeks, aga erinevad kaartide kombinatsioonid tekitavad lõputu hulga erinevaid sessioone.
Millised mängud üldse ei istu?
Raske öelda. Võib-olla tõsisemad majandusmängud. Kui mängu kirjelduses on sõna aktsia, tekib mul allergiline reaktsioon. Eelarvamus on mul ka sõjamängude vastu, aga kuna neid pole seni proovinud, siis ei julge väita et nad mulle kindlasti ei istu.
Tahaksid proovida?
Võiks mõne ära proovida küll.
Oskad öelda, mitu erinevat mängu mänginud oled? Pead mingit arvestust ka?
Ei pea arvestust. :) Proovin arvutada. Lauamänguõhtutel olen käinud aasta s.t. ca 50 nädalat ja arvan, et peaaegu iga kord olen mänginud mõnda uut mängu. Lisaks veel mõned varem või mujal mängitud mängud... Arvan, et see number jääb 50 ja 100 vahele.
Kas seltskond on sinu jaoks mängude mägimisel oluline?
Mingil määral kindlasti. Mõne mängu puhul oleks minu arvates ideaalne, kui kogu seltskond mõtleks rohkem mängu temaatikale, kui mehaanikale. Paraku kipub mõnikord just põnevates kohtades minema arvutamiseks, et kuidas nüüd võit saavutada. Pean silmas väga temaatilisi mänge nagu Mansions of Madness või Tales of Arabian Nights. Aga samas pole siiani veel kohanud inimest, kelle kohta tahaks öelda, et temaga enam ei mängi. Mõnikord häirib, kui keegi võtab liiga kaua aega mõtlemiseks, aga on ka olnud juhuseid kus häirib, et keegi teisi liigselt tagant kiirustab.
On nendes kahes eelmainitud mängus võimalik võitu arvutada?
Hmm. Madnessis on küll võimalik mõnes sessioonis teatud hetkel enam-vähem välja arvutada, kas mängijate võit (või Keeperi võit) on üldse võimalik. See võib juhtuda kuskil 3 käiku enne lõppu.
On sul olnud ka mõni tõeliselt jube lauamänguelamus?
Üks vist on küll, aga ma unustasin mängu nime juba ära. :)
No aga sa kirjelda... :)
Oli mingi mäng kus mängijad alustavad kuskil tavernas, koguvad omale meeskonda ja siis suunduvad koobastikku, vist mingeid varandusi avastama. Ma ei mäleta, mis seal täpselt halvasti oli, kas sai mõni mängija liiga kõvasti teistest ette rebida või saime reeglitest valesti aru ja need tundusid väga ebameeldivad mängijate suhtes, aga peale minu oli veel vähemalt paar mängijat, kes hakkasid tükk aega enne mängu lõppu tülpimuse märke ilmutama.
Hetkel mina isegi kirjelduse järgi ei tea. Võib-olla keegi, kes loeb, oskab nime arvata. Palju sul endal mänge on?
Vähe. Umbes 15 ma arvan.
Plaanid juurde muretseda?
Ikka, aga eriline koguja ma ei ole.
Piisab lauamänguõhtutest? :)
Esialgu peaaegu piisab. Vahel mängin sõpradega ka, aga mitte just iga nädal.
Kui pikk su kõige pikem lauamängusessioon on olnud?
Äkki 6 või 7 tundi. See võis olla kas BattleStar Galactica või mingi maailma ajaloo teemaline strateegiamäng mille nimi on jällegi ununenud.
Pikad mängud tüütavad ei ole?
Nii ja naa. Siiani ei ole olnud - need kaks pikemat sessiooni olid päris põnevad. Aga mõni aasta tagasi mängisin pokkerit endast kõvasti paremate mängijatega. Tavaliselt peale 2 tundi tuli tüdimus peale ja ma ei teinud enam üldse mõistlikke otsuseid. Lõpuks loobusin üldse pokkeri mängimisest. Teine põhjus oli see, et ma ei viitsinud seda mängu nii tõsiselt võtta kui mängukaaslased ja pidevalt peas mingeid arvutusi teha.
Kuna sa pokkeri juurest lauamängude juurde jõudsid, siis põhiküsimus - miks sulle üldse lauamängud meeldivad?
Mängud on mulle kogu aeg meeldinud. Väiksena mängisin mingeid lihtsamaid mainstream lauamänge s.h. monopol, tsirkus, doomino jne. Olin vist esimeses klassis, kui tegin ise paar lauamängu. Mingil ajal tekkis võimalus mõne sugulase tööjuures arvutimänge mängida ja kohe hakkasid ka endal mänguideed tekkima. Kui sain endale esimese arvuti, siis proovisin ka mänge luua ja sealt tekkis programmeerimise huvi, aga kahjuks pole siiani piisavalt püsivust olnud, et midagi korralikku lõpuni valmis teha - see on ikka suht ajamahukas tegevus ja uusi ideid tuli liiga kiiresti peale.
Mõne (arvuti)mängu puhul võib-olla on faktoriks eskapism, mõne puhul meelelahutus, mõne puhul aja surnuks löömine, aga ma arvan, et põhiasi, mis mulle mängude juures meeldib on süsteemid, nende disain ja mingi kas reaalse või väljamõeldud maailma simuleerimine. Iga mäng tekitab mingi alternatiivse mikrouniversumi, milles modelleeritakse mingit tillukest osa maailmast ja põnev on jälgida kuidas see mudel toimib.
Aga tegelikult lauamängud meeldivad mulle pigem selle pärast, et seltskonnas mängida on lõbusam, kui üksi arvuti taga istuda. :)
