Juba neljandat aastat järjest toimus detsembris halbade mängude õhtu, millega Aigar tähistas oma vananemist. Kuna seekord oli tegemist lausa juubeliga (Aigari, mitte halbade mängude), siis heidan muuseas pilgu ka ajaloole.

Alguse sai see siis 2009 a, kui Aigar kutsus külalised kohvikusse ning igaüks võttis kaasa portsu mänge, mis tema meelest halbade mängude alla kvalifitseerub. Mina mängisin sellel korral mänge Labyrinth: The Card Game, UNO: Harry Potter, Eesti mälumäng, Maailma Imed ja miskipärast isegi Aye, Dark Overlord. Tegelikult kaks mängu sellest nimekirjast on täitsa mängitavad ja ma ei nimetaks neid just halbadeks, kuid eks meil oli toona kõigil halbade mängude kriis.

2010 a. halbade mängude õhtust olen ma korra juba blogis kirjutanud. Seda ei hakka uuesti üle kordama. 2011 a. mänguõhtu toimus aga lauamangud.ee ruumides, kus populaarseimaks halvaks mänguks osutus Paula kohvimäng. Road to Wembley, Jurassic Wars ja Crash by Crash olid kaugelt liiga head, et neid oleks saanud tõeliselt nautida.

Ning nüüd siis 2012 a. mänguõhtu, mis toimus suurejooneliselt veel ka üleüldises maailmalõpu elevuses. Telekast tulid filmid ainult kataklüsmidest, Maiade kalendrist jms. Sobis mängude taustaks väga kenasti.

Seekordne hitt - Matk mööda tuletorne - jäeti viimaseks mänguks, et õhtu jooksul oleks ka üllatusmomenti. Alustasime seega hoopis mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, mida ma polnudki veel kunagi kordagi mänginud. Ei saaks öelda ka, et see otseselt halvaks mänguks oleks kvalifitseerunud. Selline - veereta ja vaata, mis juhtub - mäng, ehk siis täiesti tavaline täringumäng, milles oli raske leida üleskiidetud teemat kui sellist. See, et kõik püüdlikult ette vuristavad, mis kaardil kirjas, ei lisa veel kaugeltki vastavat õhustikku. Aga nagu eelnevatestki aastatest kogemus on näidanud, siis ka halb mäng on heade mängijatega väga lõbus.

Seda näitas eriti hästi mäng Uskoci: A Card Game of Croatian Pirates, kus inimesed naersid pisarateni. Seetõttu oli see ilmselt ka parim mäng, mida õhtu jooksul mängiti ning selle väärtus tõusis tunduvalt. Omapärane kaardimäng, kus võib võidule olla mitmeid kordi väga lähedal, kuid siiski jääb see käeulatusest välja. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui oled paar korda juba peaaegu võitnud, siis oled juba tegija. Vaene Martti R. oli vist oma 3-4 korda peaaegu võitmas, kuid temalt krabati see magus võit väga alatult jälle ära, nii et varsti oli täiesti loomulik kuulda laua äärest vandumist. Lõpuks võitis mängu täiesti juhuslikult Aigar ise tänu sellele, et kaardipakk otsa sai, võttes oma viimase kangelasteona muidugi Martti R.-lt kõik punktikaardid.

Top Trumps - The Simpsons sai ette võetud tänu sellele, et Aigar sai millalgi ühelt firmalt mängukaartide näidiste paki, kuhu muuseas oli siis juurde lisatud ka mitu kaardimängu. Üks neist oli The Simpsons, kus neil, kes juba teises ringis välja kukkusid, vedas hullupööra, kuna mäng ise oli puhas Linnade põletamine. Lõpuks olime meie Urmasega kahekesi veel mängus, kus me lõpuks leppisime viigiga, kuna tahtsime ka muid mänge proovida. See oli kaheldamatult kõige igavam mäng üldse, mida sai õhtul mängitud. Samas kui ma olin 5 a meeldis mulle kohutavalt Linnade põletamist vanaemaga mängida.

Üks samalaadne kaardimäng jäi aga proovimata, kuna selle teema tekitas erinevatel inimestel erinevaid tundeid ning vähemalt Martti L. ei tahtnud seda ülejäänud õhtu isegi mitte meelde tuletada. Samas osad uurisid kaardil olevaid pilte suure huviga ning arvasid, et sealt võib isegi mõndagi õppida.

Anti-Monopoly seises mul riiulis vist juba sügisest saati, kuna töökaaslane oli selle mulle lahkelt laenanud öeldes: "Tagastamisega pole kiiret". Ma laenutasin selle ka ainult seetõttu, et ma ise polnud seda kordagi mänginud ja ma teadsin, et halbade mängude õhtu on taas ees seismas. Noh, selle mängu võib lühidalt kokku võtta sõnadega - Anti-Monopol on veel hullem kui Monopol. Panime endile ajapiirangu, mis kellani me seda oleme nõus mängima ja me pidasime sest vist küll sekundipealt kinni. Midagi nii nüri pole ma ammu mänginud. Isegi Linnade põletamine oli põnevam, kuna seal olid vähemalt lõbusad Simpsonite pildid kaartidel. Igatahes mängisime paar ringi ja pärast seda panin ma selle mängu poes müüki, kuna omanik ise, kuulnud mu arvustust, seda ka enam tagasi ei tahtnud. Äkki keegi ostab siiski ära, kes Monopoli fänn on.

Mingil ajahetkel mängiti vahepeal teisel laual korvpalliteemalist lauamängu Tee Skoori, mille kohta kuulsin eemalt, kuidas Andreas ja Martti R. väga vaevaliselt reegleid ponnistasid lugeda. Õigemini - üritasid neist aru saada. Pärast seda järgnes vist veelgi vaevalisem mängimine, kuna pärast tõsiseid vaidlusi ja arutelusid lõpetati mäng juba üsna selle alguses ära. Martti L. pidi naeru kätte lämbuma, kui Andreas seletas, kuidas mäng käima peaks. Nagu selgus, on mängu kirjelduses toodud lause "värvi lisavad ka strateegilised otsused, mida mängija saab teha mängu käigus" puhas vale, kuna mängu kulgu otsustab tegelikult vaid treener. Ehk siis nagu Martti L. naerust luksudes lühidalt kokku võttis: "Ahaa! Veereta, mis sa veeretad, mina otsustan ikka nii!"

Meie mängisime sellel ajal kahtlase väärtusega lennukimängu nimega Jetlag, mis tundus Aigari seletuste järgi olevat nii uskumatute reeglitega, et Urmas vahepeal saksakeelseid kontrollis ja tunnistas, et nii ongi. Nimelt pidid lennukikaardi endale käe peale võtma, selle siis õhku viskama, mille vahepeal käe ringi keerasid ja üritama lennuk taas kinni püüda. Kui lennuk oli õhuaugu enasti üle elanud, võis sellel lasta maanduda, kuid see enamasti õnnestus vaid Aigaril, kelle kohta me arvasime, et ta on seda salaja enne harjutanud. Igatahes pidid käe peal oleva lennuki lennutama laual oleva maandumisraja peale. Meie Annikaga leidsime, et kui see kaart voltida lennukiks kokku, siis sujuks mäng tõenäoliselt paremini. Urmase parim vise oli vist see, kus ta suutis lennuki lennutada maandumisraja alla. Martti L., kes enne mängu teatas, et maandumisrada olevat liiga lähedal ja nii ikka õigeid punkte ei saa, ei saanud lõppkokkuvõtteks vist isegi ühtegi punkti, kuna lennuk ei jõudnud rajanigi, vaid maandus laua all. Aigar võitis mängu ja võitu tumestas ainult asjaolu, et seda mängu ei saagi BGGs logida.

Ja lõpuks ka õhtu nael - Matk mööda tuletorne. Kui Aigar oli mängu reeglid ära seletanud, mis seisid kenasti kirjas ka mängulaua all, nii et kontrollimise mõttes oleks tulnud kõik nupud maha võtta ja mängulaud teistpidi pöörata, küsis Martti L. 3-4 korda: "Kas see mäng on ikka TÕESTI selline?" ja ülejäänud aja suutis ta vaid läbi pisarate (naerupisarate) oiata "See ei saa ju selline olla! See pole võimalik, et niisugune mäng on tehtud! Kas see ikka tõesti on selline?" jne samas vaimus. Kui me olime paar käiku teinud ja ka teistele jõudis kohale tõsiasi, et punktid, mis sa mängus saad, pead ise meelde jätma ja neid liitmis-lahutamistehteid ka oma peas tegema, tõusis Annika otsustavalt püsti ja läks paberit tooma ning pani ülejäänud mängu ajal kõik tehted püüdlikult kirja. Mängu lõpptulemuse võtsid mehed kenasti kokku - see mäng ei sobi naistele. Mina sain 1 punkti, Annika ka midagi alla 10, mehed seevastu ületasid 30 punkti. Sellele õnnetule mängule ei saa hindeks 1 panna vaid seetõttu, et seda saab ka teist korda mängida (mitte nagu Kelgukoeri).

Ja kui kell oli juba kaugelt üle 12ne otsustati võtta ette tõsine mäng nimega Reisides Euroopas, kus kontrolliti taas faktiteadmisi, nagu igas teises tavalises "parimas" Eesti mängus. Kui mul juba esimese küsimusega ei tulnud meelde sõna colosseum, kui küsiti Itaalia teatri kohta, siis leidsin, et see mäng sellisel kellaajal ei lähe mitte. Tõsi küll, teenisin oma ainukesed punktid Saksamaa kiirteede kiirusepiirangute kohta, kuivõrd ma teadsin päris kindlasti (eriti viimaste aastate sõitude tõttu), et need on seal olemas, kuid sellega mu saavutused piirdusid ja lõpuks teatasin otsustavalt, et mulle sellest aitab.

Pärast seda leidsid külalised, et ongi aeg juba koju minema hakata ja nii me tõmbasime järjekordsele halbade mängude õhtule joone alla.

Robinson Crusoe avastasin täiesti juhuslikult. Läksin letist mööda ja nägin sealset tunglemist, niisiis võtsin karbi pihku ja lugesin kirjeldust. Tundus olevat vahva mäng, kuid nägi kujunduselt liiga lahja välja, et 45 eurot selle eest maksta. Nii see sinna jäi. Siis tuli Martti rääkima, et see pidi ikka hea mäng olema ja saab lausa üksinda mängida ja kus on ikka kaarte ja muud nodi. Lõpuks ei pidanud lauamangud.ee'l närv vastu ja ostis terve kastitäie, kusjuures kolm mängu sealt kastist poodi ei jõudnudki.

Mängu kirjeldamiseks räägin kolmest sessioonist, mis me Aigariga tegime. Need iseloomustavad seda mängu kõige paremini.

1 mäng.

Eesmärgiks oli saarele 10 päeva jooksul püsti panna 5 risti. Abiks olid meil selle ülesande lahendamiseks Reede ja koer.

Esimene päev kulges rahulikus tempos ning alles õhtul avastasime, et peaks hakkama hüti valmistamise peale mõtlema, kuna vastasel juhul me kaotame iga päeva lõpuks paar elu. Võtsime selle järgmiseks käiguks plaani ning hütt kerkiski. Muidugi ilma katuseta, kuna selle valmistamiseks polnud meil vajalikke materjale.

Siis hakkasime ristide peale mõtlema. St Aigar mõtles, mina käisin saarel avastusretkedel, leides peaaegu iga kord uuel maa-alal tootemi, mis tähendas kas salapärast templit, surmaaltarit või udu. Lõpuks ainult udu. Kuid templit läksin õhinal uurima, leides päris kasulikku kraami - kastid, kus sai sööki hoida, et need ei rikneks; riideid, et kaitsta end saabuva lume eest jne. Samas leidsin ma ka suure kullakirstu, mille juurde oli väga vaimukalt kirjutatud - kahjuks pole sul saarel kullaga mitte midagi peale hakata.

Kuskil 4ndal käigul oli meil saarel 2 risti püsti ja me olime rõõmsad, et nii hästi läheb. Saabuva vihmahooaja peale me ei mõelnudki. Ent 5ndal käigul hakkas udu tõsiseks takistuseks muutuma, kuna me ei saanud enam midagi ehitada, avastada ja ka ristide püstipanek nõudis lisatööjõudu. Rääkisime, et püha kell oleks üks väga vajalik asi, kuna laseb udul hajuda, kuid kuidas sa seda ehitad, kui vajalikke materjale udu tõttu korjata ei saa. Täielik ummik.

6ndal käigul hakkasid saabuvad katastroofid meid juba päris maha murdma, nii et otsustasime Aigariga järgmisel käigul kindlalt võrkkiiges puhata ning saata Reede ja koer saarele riste püsti panema. Kuid puhkamiseni me ei jõudnudki. Kuna meie hütil polnud endiselt katust ja lisaks vihmale sadas ka juba lund, me lihtsalt kõngesime. Mängu lõpuks oli saarel püsti vaid kaks risti - ilmselt olime ise endale haua kaevanud.

2 mäng.

Seekord otsustasime, maksku, mis maksab, kõige vajalikumad asjad enne valmis ehitada/avastada, kui saabuvad suured hädad. Suure hurraaga ehitasime kähku valmis omale maja ja kuna eelmisel mängul selgus, et köis on üks väga vajalik asi, leiutasime kähku ka selle. Igal käigul leidsime, mida vajalikku on tarvis, et karmile talvele vastu peaks ja kui 4ndal käigul polnud saarel veel ühtegi risti püsti (muidugi mitte ka püha kella), hakkasin vaikselt muretsema, et meie plaan jääb täitmata. Aigar aga leidis, et aega on ja me korjasime muretult endale erinevatest kohtadest nänni.

Siis saabus esimene tagasilöök. Mingi needus pandi meile peale, et me ei saanud ühel käigul endale üldse puitu korjata. Riste aga millestki muust ju püsti ei pane. Virelesime käigu lõpuni ja korjasime nodi, millest põhiosa moodustasid väga kasulikud asjad, kui me oleksime varem vaid poti leiutanud. Iga järgneva nänni korjamisel ohkasime: "Oh, oleks meil vaid pott!", aga pott jäigi meil saamata.

6ndal käigul suutis Aigar püsti panna esimese risti. Ja siis kaotasime oma vapra kaaslase Reede, kelle olime metsa saatnud toitu jahtima. Toidu ta toimetas kohale, kuid ise suri meie käte vahel. Meie ainsaks abiliseks oli jäänud koer, kellest oli kasu vaid jahtimisel ja avastusretkedel. Jahil me aga ei käinud, kuna relvad olid meil viletsad ja avastamisretked olid ka juba vajalikul määral tehtud.

7ndal käigul saime suure vaevaga veel ühe risti üles, kuid siis selgus, et me ei saa jälle tervelt ühel päeval puitu korjata. Olime juba missioonist peaaegu loobumas, kuid mõtlesime - what the hell, proovima peab. Ponnistasime 9ndal käigul veel ühe risti teha ja siis jäime mõtlema - kuidas viimasel päeval kõike vajalikku ühekorraga saaks teha, kui udusele saarele risti püsitpanekuks läheb vaja lisaks meile kahele veel 2 meest.

Kuid jumalad olid meie poolt. 9nda käigu lõpus olime küll vaevu elus, kuid leidsime endale metsast 2 sobilikku meest ja 10ndal päeval ehitasime kaks risti korraga. Olime päästetud.

Ja kas meil oli püha kell ehitatud selles mängus? Loomulikult mitte, sest kuigi meil oli juba teisel käigul leiutatud köis, siis ei olnud meil vastavat lagendikku.

3. mäng.

Kuna ristide püstitamise missioon sai täidetud, valisime järgmiseks mänguks uue eesmärgi, milles tuli 8 käigu jooksul mingi kalju otsast üks tibi ära päästa ja seejärel pidime endid kõik paadiga saarelt minema toimetama. Üllas plaan, kuigi kui ma kuulsin, et päästetud tibi küll sööb ja puhkab, kuid tööd teha ei viitsi, arvasin, et võiks ta ju sinna kaljunukile jätta, ent sellist võimalust mängu võitmiseks polnud.

Esimesed 4 käiku läksid meil asjade avastamise peale, kusjuures leidsime, et juba kahele inimesele on toitu päris kehva hankida, sest varusid saarel eriti polnud. Kuidas küll tibiga hakkama saada, kes ilmselt sööb nagu hobune. Mina kui avastaja, kellel seekord koera abiks polnud, suutsin käia vaid kahel retkel, mille tagajärjel olid mul elud juba peaaegu otsas. Elude minekut kiirendas veel asjaolu, et meil polnud ei hütti ega tarandikku, seetõttu olime peaaegu igal käigul saabuvale tormile heaks saagiks.

Kuid kõige halvem lugu oli puidu ja nahkadega, mida paadi (no ja sobivuse korral ka hüti ja aia) ehitamiseks oleks vaja läinud. Ent kuna Aigar arvas, et sellega on veel aega, siis püüdsime endid elus hoida, kuigi ka moraal kippus vägisi langema, ning mina tegin ettevalmistusi tibi päästmiseks. Suure vaevaga saime vajalikud asjad leiutatud ning napilt enne tibi surma käisin tal parvega järel.

See piiga oli üks tõsine nuhtlus. Sõi nagu mees, lesis võrkkiiges nagu Donald Part ja kuigi ta katastroofide korral võttis haavad sisse, siis need olid ka kogu tegevused, millega ta piirdus. Meil oli abiks vaid Reede, kelle me, hoolimata väga pingelisest olukorrast, unustasime ühel päeval lihtsalt palmi alla magama.

Kui puudus veel paar käiku mängu lõpuni selgus tõsiasi, et kuigi me puidu saame kokku paadi ehitamiseks (tänu ühele tormile, mis metsa langetas), siis nahka pole enam kuskilt võtta. Käisime küll jahil, sest relvad olid meil tegelikult head, kuid jaaguar andis vaid ühe väga aukliku nahatüki ja rohkem loomi ümbruskonnas polnud. Seega olime küll elus, kuid saarelt minema ei saanud ja missioon tunnistati läbikukkunuks.

Ootan huviga järgmist.

Eellugu.

Eelviimane kord Martti juures mängimas käies rääkisime talle Esseni võludest ning kui vähe tema peab selle kõige nägemise nimel pingutama. Ainus asi - läheks tema autoga, mis on suurem, kuid Aigar ostab bensiini, meie kahekesi juhime ning messile saab tasuta. Martti niheles ja kibeles ning tegi öö läbi plaane, mida ta kõik vaataks ja ostaks, kui messile läheks... ja järgmisel päeval broneeris meie hotellis koha ära. Edasi järgnes üks lõputu ootamine ning iga päev rääkisime üksteise võidu, kui kohutavalt keerulised ajad meil parasjagu tööl on. Miskipärast oli meil kõigil kolmel nii.

Start.

Martti saabus haigutades varavalges meie ukse taha, kus nad siis Aigariga oma pakkimisosavust näitasid. See oli nii edukas, et roolis istuja isegi natuke tagaaknast välja nägi.

Kuni Poolani möödus teekond suhteliselt kiirelt ja isegi Poola ei olnud väga vastumeelne. Tegime isegi väikese peatuse vanas tuttavas Augustowi pargis, et otsida mulle tassi (mis jäi leidmata) ja süüa (mis sai leitud).

Marttit me alguses rooli taha ei lasknud, nii ei jäänud sel muud üle kui magada. See oli tagajärgi mõeldes natuke kehvasti, kuna kui ta siis ükskord juhiistmele istus ja sõita üritas, läks tal varsti silme ees nii kirjuks, et ma vahetasin ta jälle välja. Saksamaa viimase otsa sõitis juba Aigar üksi ning pärast seda maandusime Esseni messihallis, kus pidime hakkama oma nurka üles panema.

Üldiselt läks see kiiresti. Stend sai kähku üles ning meie Marttiga olime pärast mitmendat riiulit juba osavad riiulikiletajad. Mõtlesime seda teenust pakkuma minna. Ilma rahata. Sunniviisiliselt. Mängude eest. Aga mingil põhjusel jäi see järgmistel päevadel siiski teostamata.

Esimene päev.

Martti pidi Martiniga kokku saama ja meie Aigariga olime selle üle üsnagi rõõmsad, sest nii ei pidanud ta üksinda messil ringi kolama. Hiljem kuulsime, et Martin on, kui mitte just saatana sigitis, siis vähemalt energy bunny, kuna igal järgneval päeval muutus Martti üha kõndimisvõimetumaks. Kuid esimese päeva hommikul oli veel kõik bueno.

Meie seadsime end oma boksis sisse ja vaatasime uniste nägudega inimesi, kes mööda traavisid. Alguses oli rahvast vähe, seega otsustasin minna ka ise korra messi üle vaatama. See läks nii edukalt, et juba tunni pärast naasisin boksi tagasi 7 mänguga. Olin sellest üsnagi šokis, kuna ma pole eelmiselgi kolme aastal nii palju mänge kokku ostnud, kui seekord tunni ajaga. Ja mis saab siis veel neljandal päeval?

Tagasi tulles vahetasin Aigari välja, kes läks omakorda tiire tegema. Ning siis hakkasid juba saabuma esimesed kliendid. Aigar seletas reegleid, mina seisin kohtlaselt naeratades kõrval ning olin kohustuslik kaasmängija.

Martti ja Martin käisid paar korda meie boksis oma ostusid sirmi taha peitmas ning kadusid siis jälle. Martti juba kergelt lonkas.

Kui õhtu saabus, tuli üliväsinud Martti meie juurde ning me kuulsime pikalt laialt sellest, milline kuri plaan see meil oli teda sellesse mängupõrgusse kaasa meelitada. Ja milline kohutav tegelane on Martin, kuna see teab ju kõiki nurgataguseid ja kõiki bokse, mis võiksid vähegi huvi pakkuda. Kuskilt ei saa niisama mööda kõndida - ikka jääb midagi silma ja ikka tuleb kuskilt midagi osta.

Sellel õhtul mõtlesime esimest korda tagasituleku üle ja kuhu me kõik mängud paigutame. Kuid me ka mängisime - A Fistful of Penguins, minu ostetud ja Aigari võidetud ülilihtne täringumäng ning Martti kaardimäng Brawling Barons, mis tembeldati naistekaks (teadagi, miks).

Teine päev.

Alustasime pangas käiguga, kuna Marttil oli raha otsas. Kui ta rääkis, palju ta välja võttis, ei suutnud me varjata oma kahtlust, et seda on vähe, kuid Martti otsustas kange olla ning selle rahaga välja tulla. Ehk siis ei osta rohkem kui kaks mängu. No hea küll, äärmisel juhul kolm. Ma lisasin juurde, et aga kindlasti mitte alla nelja. Aigar arvas, et no viis tuleb siis ikka ära. Ega me suurt mööda ei pannudki.

See päev erines eelmisest ainult nii palju, et meil käis rohkelt külalisi, Marttit ja Martinit ei näinud peaaegu üldse ning mina ei ostnud ühtegi mängu. Õhtul saabus seevastu tugevalt longates Martti, kes toppis oma ostetud mängud (mida oli hulgim) sirmi taha ja enamuse ajast oigas.

Hotellis mängisime Bibliost, mille strateegilisuse üle me kõik hiljem juurdlesime. No ei saanud pihta. Aigar seevastu suutis selle taas kuidagi võita ning pärast seda mina läksin magama, jättes need kaks Hooyah't mängima.

Kolmas päev.

Käisime pangas, kuna ilmselgelt tuli Marttil ikka veel raha juure võtta. Eelmisel päeval oli lihtsalt kõik kuhugi kadunud. Aga kõiges oli enivei süüdi Martin, kes teda ringi vedas. Martti plaanis (unistas, on selle kohta vist parem sõna), kuidas ta seekord käsib Martinil kuhugi laua taha istuda ja mängida ning mitte enam kõndida. Kuid kui me neid millalgi lõuna paiku nägime, polnud nad ikka veel ühegi laua taha istuma jõudnud. Nii palju siis Essenis tehtavatest plaanidest.

Mina käisin ka taas natuke ringi ja kuna ma läksin täiesti juhuslikult mööda boksist, kus müüdi Cycladese laiendit, pidin selle ära ostma. No ja siis läksin mööda veel ühest boksist, kus müüdi odavat kraami ja ostsin veel ühe mängu, täiesti tundmatu, kuid nimi Bonnie & Clyde mulle meeldis.

Ülejäänud aja istusin meie nurgas ning seletasin prantslastele ja teistelegi, kes kuulata tahtsid, kuidas seda Tootmistehase mängu mängitakse. Üldiselt olid inimesed väga rahul selle kirjeldusega (olgugi, et ma hiljem avastasin, et olin natuke reeglitest mööda rääkinud) ja ostsid mängu ära. Kuid leidus ka erandeid. Nt kaks poissi, kes kuulasid reeglid kenasti ära ja tahtsid mängu proovida. Kunas kahekesi on see mäng karmivõitu, olin kolmandaks mängijaks ja see oli viga. Paari ringi järel avastasin, et mulle on võit osavalt kätte mängitud. Mõtlesin tükk aega, kas lõpetada mäng enda võiduga või venitada asja edasi. Tegin siiski kiire lõpu, kuna kartsin, et selline venitamine võib neile veel eriti solvav tundnuda. Kuid ei tea ka... Kui ma nende püstitõusmisel vabandavalt pobisesin, et seekord oli küll lühike mäng ja enamasti ma selles ei võida, öeldi mulle viisakalt aitäh ja lasti nii kähku jalga, et ma ei jõudnud midagi vastugi öelda. Nendele vist kaotus ei meeldinud.

Oli ka teistsuguseid. Neid, kes pärast üht mängu veel tagantjärgi pikalt vaidlesid, kuidas seda mängu õieti mängima peaks. Ja tegid siis teise mängu, et näha, kas oli õigus. Ja lõpuks veel kolmanda, et näidata, see polnud juhuslik võit. Eriti lahedad olid ühed prantslased, 50ndates meesterahvad, kes väga elavalt omavahel terve mängu aja vestlseid ning üht pikaldase mõtlemisega tegelast (Prantsuse Neeme) tögasid. Pärast kiitsid mängu ja ostsid mitu tükki ära. Järgmine päev tulid teised tegelased, kes ütlesid, et olid nonde prantslastega hotellis Tootmistehast mänginud ja tahavad ka seda mängu. Soovitavalt mitu. Ja lõpuks tulid meie tuttavad prantslased tagasi ja ostsid veel mitu mängu, kuna see pidi ikka nii hea olema.

Hotellis mängisime meie seekord Hooyah't, millesse olin suhtunud kerge eelarvamusega, kuid mis on täitsa mõnusalt lihtne ja põnev mäng, ning King of Tokoyt, mis oli üsnagi lõbus, kuid kujutan ette, et suurema seltskonnaga ons ee parem.

Neljas päev.

Hommikul käisime muidugi pangas. Martti arvas, et midagi võiks ikka rahakotis veel olla.

Enamus päevast vedelesime Aigariga boksis, kuna ei viitsinud enam ringi käia. Hommikul käis Aigar intervjuud andmas ja päeval vaatasin mina veel kord Grebet, kuid siis ootasime juba messi lõppu. Martti jalad hakkasid täielikult juba üles ütlema, nii et ta viimased kaks tundi (Martin oli ju ära läinud) istus meie juures, vajutas ühe tooli laiaks, laenas kuskilt uue ja ootas samamoodi messi lõppu.

Pärast messi käisime söömas ning kuigi olime varem optimistlikult arutanud, et õhtul võiks midagi mängida, olime kõik hotellis tuppa sisenemisel kohe voodisse vajunud ja magama jäänud. Kell võis olla kuskil 10.

Lahkumine.

Hommikul algas pakkimismäng, mis oli siiski suhteliselt poolik, kuna enamus asjad asusid veel messikeskuses. Sinna jõudes algas alles tõeline mäng. Mina aitasin stendi koost lahti võtta ning ülejäänud aja vaatasin pealt, kuidas Martti ja Aigar ümber auto traavisid ja asju võimalikult optimaalselt ära paigutada üritasid. See õnnestus nii hästi, et ainult kõik kaasa võetud toolid jäid meist messihalli maha ja auto tagaaknast ei paistnud seekord enam midagi.

Essenis tuli teha siiski väike peatus, et saaksin endale saksa tassi otsida. Pärast mõningast vaidlemist ja tiirutamist jõudsime kuhugi, kus mind autost välja visati ja öeldi: "Otsi!"

Aigar ja Martti jäid autosse, mina läksin luurele. Jõudsin mingile väljakule, mis tuli väga tuttav ette ning mõne minuti pärast saabus selgus - see oli koht, kus 4 a tagasi suure seltskonnaga šoppamas käisime. Millised mälestused. Ja seekord leidsin ka tassi teepoest.

Siis algas tagasisõit. Martti arvas, et oleks mõistlik, kui ta pandaks rooli enne, kui ta on päev läbi tagapingil maganud. Seega terve Saksamaa sõitis läbi tema. Kui ilm hakkas sandiks minema, siis oli muidugi minu kord rooli minna. 4 tunni pärast vahetas mind välja Aigar. Ja sellest ajast on mul peaaegu mäluauk. Enamuse ajast olin poolunes ja kui ma ka korra silmad lahti tegin, siis ega ma suurt midagi ei näinud ja selgelt mõelda ei suutnud.

Väga vastiku ilma ja pimedusega jõudsime Leetu, kus lõhkes kumm. Mingi tobe rauakolakas oli otsustanud just meie auto ette jääda. Senikaua kuni mina maanteed, möödakihutavaid autosid ja vihma tuiutasin, rassisid Aigar ja Martti auto kallal. See tähendas tagant peaaegu kõikide mängude vihma kätte tõstmist, tagavarakummi väljavõtmist, auto kergitamist, kummi vahetamist, selgust, et vana kumm ei mahu enam taha, kõikide mängude tagasitoppimist, kummi juhiistme taha paigutamist ning edasisõitmise üritamist. Martti sõitis kõht vastu rooli ning Aigar istus taga kõikide mängude all. Aeg-ajalt kui mingi eriti äkiline pööre toimus, kotsis tagant kopsatus ning "Ai!" Sama kordus siis kui Aigar Eestis rooli istus, äkiliselt kurvi võttis ning siis Martti vandumist kuulas.

Päeval jõudsime koju. Tassisime auto nii mõnusalt tühjaks, et Marttil oli lausa lust koju sõita. Ja rohkemat ma jälle ei tea. Läksin kohe magama.