Juba neljandat aastat järjest toimus detsembris halbade mängude õhtu, millega Aigar tähistas oma vananemist. Kuna seekord oli tegemist lausa juubeliga (Aigari, mitte halbade mängude), siis heidan muuseas pilgu ka ajaloole.

Alguse sai see siis 2009 a, kui Aigar kutsus külalised kohvikusse ning igaüks võttis kaasa portsu mänge, mis tema meelest halbade mängude alla kvalifitseerub. Mina mängisin sellel korral mänge Labyrinth: The Card Game, UNO: Harry Potter, Eesti mälumäng, Maailma Imed ja miskipärast isegi Aye, Dark Overlord. Tegelikult kaks mängu sellest nimekirjast on täitsa mängitavad ja ma ei nimetaks neid just halbadeks, kuid eks meil oli toona kõigil halbade mängude kriis.

2010 a. halbade mängude õhtust olen ma korra juba blogis kirjutanud. Seda ei hakka uuesti üle kordama. 2011 a. mänguõhtu toimus aga lauamangud.ee ruumides, kus populaarseimaks halvaks mänguks osutus Paula kohvimäng. Road to Wembley, Jurassic Wars ja Crash by Crash olid kaugelt liiga head, et neid oleks saanud tõeliselt nautida.

Ning nüüd siis 2012 a. mänguõhtu, mis toimus suurejooneliselt veel ka üleüldises maailmalõpu elevuses. Telekast tulid filmid ainult kataklüsmidest, Maiade kalendrist jms. Sobis mängude taustaks väga kenasti.

Seekordne hitt - Matk mööda tuletorne - jäeti viimaseks mänguks, et õhtu jooksul oleks ka üllatusmomenti. Alustasime seega hoopis mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, mida ma polnudki veel kunagi kordagi mänginud. Ei saaks öelda ka, et see otseselt halvaks mänguks oleks kvalifitseerunud. Selline - veereta ja vaata, mis juhtub - mäng, ehk siis täiesti tavaline täringumäng, milles oli raske leida üleskiidetud teemat kui sellist. See, et kõik püüdlikult ette vuristavad, mis kaardil kirjas, ei lisa veel kaugeltki vastavat õhustikku. Aga nagu eelnevatestki aastatest kogemus on näidanud, siis ka halb mäng on heade mängijatega väga lõbus.

Seda näitas eriti hästi mäng Uskoci: A Card Game of Croatian Pirates, kus inimesed naersid pisarateni. Seetõttu oli see ilmselt ka parim mäng, mida õhtu jooksul mängiti ning selle väärtus tõusis tunduvalt. Omapärane kaardimäng, kus võib võidule olla mitmeid kordi väga lähedal, kuid siiski jääb see käeulatusest välja. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui oled paar korda juba peaaegu võitnud, siis oled juba tegija. Vaene Martti R. oli vist oma 3-4 korda peaaegu võitmas, kuid temalt krabati see magus võit väga alatult jälle ära, nii et varsti oli täiesti loomulik kuulda laua äärest vandumist. Lõpuks võitis mängu täiesti juhuslikult Aigar ise tänu sellele, et kaardipakk otsa sai, võttes oma viimase kangelasteona muidugi Martti R.-lt kõik punktikaardid.

Top Trumps - The Simpsons sai ette võetud tänu sellele, et Aigar sai millalgi ühelt firmalt mängukaartide näidiste paki, kuhu muuseas oli siis juurde lisatud ka mitu kaardimängu. Üks neist oli The Simpsons, kus neil, kes juba teises ringis välja kukkusid, vedas hullupööra, kuna mäng ise oli puhas Linnade põletamine. Lõpuks olime meie Urmasega kahekesi veel mängus, kus me lõpuks leppisime viigiga, kuna tahtsime ka muid mänge proovida. See oli kaheldamatult kõige igavam mäng üldse, mida sai õhtul mängitud. Samas kui ma olin 5 a meeldis mulle kohutavalt Linnade põletamist vanaemaga mängida.

Üks samalaadne kaardimäng jäi aga proovimata, kuna selle teema tekitas erinevatel inimestel erinevaid tundeid ning vähemalt Martti L. ei tahtnud seda ülejäänud õhtu isegi mitte meelde tuletada. Samas osad uurisid kaardil olevaid pilte suure huviga ning arvasid, et sealt võib isegi mõndagi õppida.

Anti-Monopoly seises mul riiulis vist juba sügisest saati, kuna töökaaslane oli selle mulle lahkelt laenanud öeldes: "Tagastamisega pole kiiret". Ma laenutasin selle ka ainult seetõttu, et ma ise polnud seda kordagi mänginud ja ma teadsin, et halbade mängude õhtu on taas ees seismas. Noh, selle mängu võib lühidalt kokku võtta sõnadega - Anti-Monopol on veel hullem kui Monopol. Panime endile ajapiirangu, mis kellani me seda oleme nõus mängima ja me pidasime sest vist küll sekundipealt kinni. Midagi nii nüri pole ma ammu mänginud. Isegi Linnade põletamine oli põnevam, kuna seal olid vähemalt lõbusad Simpsonite pildid kaartidel. Igatahes mängisime paar ringi ja pärast seda panin ma selle mängu poes müüki, kuna omanik ise, kuulnud mu arvustust, seda ka enam tagasi ei tahtnud. Äkki keegi ostab siiski ära, kes Monopoli fänn on.

Mingil ajahetkel mängiti vahepeal teisel laual korvpalliteemalist lauamängu Tee Skoori, mille kohta kuulsin eemalt, kuidas Andreas ja Martti R. väga vaevaliselt reegleid ponnistasid lugeda. Õigemini - üritasid neist aru saada. Pärast seda järgnes vist veelgi vaevalisem mängimine, kuna pärast tõsiseid vaidlusi ja arutelusid lõpetati mäng juba üsna selle alguses ära. Martti L. pidi naeru kätte lämbuma, kui Andreas seletas, kuidas mäng käima peaks. Nagu selgus, on mängu kirjelduses toodud lause "värvi lisavad ka strateegilised otsused, mida mängija saab teha mängu käigus" puhas vale, kuna mängu kulgu otsustab tegelikult vaid treener. Ehk siis nagu Martti L. naerust luksudes lühidalt kokku võttis: "Ahaa! Veereta, mis sa veeretad, mina otsustan ikka nii!"

Meie mängisime sellel ajal kahtlase väärtusega lennukimängu nimega Jetlag, mis tundus Aigari seletuste järgi olevat nii uskumatute reeglitega, et Urmas vahepeal saksakeelseid kontrollis ja tunnistas, et nii ongi. Nimelt pidid lennukikaardi endale käe peale võtma, selle siis õhku viskama, mille vahepeal käe ringi keerasid ja üritama lennuk taas kinni püüda. Kui lennuk oli õhuaugu enasti üle elanud, võis sellel lasta maanduda, kuid see enamasti õnnestus vaid Aigaril, kelle kohta me arvasime, et ta on seda salaja enne harjutanud. Igatahes pidid käe peal oleva lennuki lennutama laual oleva maandumisraja peale. Meie Annikaga leidsime, et kui see kaart voltida lennukiks kokku, siis sujuks mäng tõenäoliselt paremini. Urmase parim vise oli vist see, kus ta suutis lennuki lennutada maandumisraja alla. Martti L., kes enne mängu teatas, et maandumisrada olevat liiga lähedal ja nii ikka õigeid punkte ei saa, ei saanud lõppkokkuvõtteks vist isegi ühtegi punkti, kuna lennuk ei jõudnud rajanigi, vaid maandus laua all. Aigar võitis mängu ja võitu tumestas ainult asjaolu, et seda mängu ei saagi BGGs logida.

Ja lõpuks ka õhtu nael - Matk mööda tuletorne. Kui Aigar oli mängu reeglid ära seletanud, mis seisid kenasti kirjas ka mängulaua all, nii et kontrollimise mõttes oleks tulnud kõik nupud maha võtta ja mängulaud teistpidi pöörata, küsis Martti L. 3-4 korda: "Kas see mäng on ikka TÕESTI selline?" ja ülejäänud aja suutis ta vaid läbi pisarate (naerupisarate) oiata "See ei saa ju selline olla! See pole võimalik, et niisugune mäng on tehtud! Kas see ikka tõesti on selline?" jne samas vaimus. Kui me olime paar käiku teinud ja ka teistele jõudis kohale tõsiasi, et punktid, mis sa mängus saad, pead ise meelde jätma ja neid liitmis-lahutamistehteid ka oma peas tegema, tõusis Annika otsustavalt püsti ja läks paberit tooma ning pani ülejäänud mängu ajal kõik tehted püüdlikult kirja. Mängu lõpptulemuse võtsid mehed kenasti kokku - see mäng ei sobi naistele. Mina sain 1 punkti, Annika ka midagi alla 10, mehed seevastu ületasid 30 punkti. Sellele õnnetule mängule ei saa hindeks 1 panna vaid seetõttu, et seda saab ka teist korda mängida (mitte nagu Kelgukoeri).

Ja kui kell oli juba kaugelt üle 12ne otsustati võtta ette tõsine mäng nimega Reisides Euroopas, kus kontrolliti taas faktiteadmisi, nagu igas teises tavalises "parimas" Eesti mängus. Kui mul juba esimese küsimusega ei tulnud meelde sõna colosseum, kui küsiti Itaalia teatri kohta, siis leidsin, et see mäng sellisel kellaajal ei lähe mitte. Tõsi küll, teenisin oma ainukesed punktid Saksamaa kiirteede kiirusepiirangute kohta, kuivõrd ma teadsin päris kindlasti (eriti viimaste aastate sõitude tõttu), et need on seal olemas, kuid sellega mu saavutused piirdusid ja lõpuks teatasin otsustavalt, et mulle sellest aitab.

Pärast seda leidsid külalised, et ongi aeg juba koju minema hakata ja nii me tõmbasime järjekordsele halbade mängude õhtule joone alla.