Ludo lauamängupood on olnud mitmete lauamängurite esmane tutvuspaik ja pole Marttiga kohtuminegi selle poolest erand.

Võib-olla pole seda ilus öelda, aga kõigepealt torkas Martti juures silma tema välimus, hääl ning tugev heatahtlikkus, mistõttu sarnanes ta kohutavalt armsa mõmmiga. Üsna varsti aga ilmnes tema erakordne oskus mängida lauamänge nii, et väga harva suudeti teda võita. Seda just eriti igasugustes kuubiku- ja rongimängudes. Alguses ei pööranud ma sellele nii palju tähelepanu, kuna olin siis ise alles algaja mängur, kuid mida aeg edasi, seda enam tunnen Martti teadmiste ning oskuste ees aukartust ja austust.

Kuna Marttis pole raasugi pahatahtlikkust või üleolekut, siis ei ole ka kaotused tema vastu rasked. Samas ei saa tunnistamata jätta, et kui juhtumisi teda ühes mängus võidab, siis on see omamoodi ajalooline hetk. Mine tea, millal seda jälle juhtub. :)

Ma alustaks küsimusega, et mis mängudega sa oma lauamänguri karjääri alustasid?

Kui nüüd õige süviti minna, siis peaks see olema kas Tsirkus või Ümber Maailma. Ja kui midagi juba kupli all oli, siis esimene, mida sai rohkem mängitud, oli vene Risk (toimus kosmoses ja erinevate plaanetide vahel). Ka Monopol ning selle erinevad variandid, mida perestroika-aegsel Venemaal lasti välja päris erinevaid ja suures koguses. Ning siis Stratego, mille õige nime sain teada küll alles ülikoolis. Samas mängitud sai seda mingis mängude toas/majas päris korralikult.

Uuesti mängima hakkasin pärast 10 aastast pausi ning siis tulid Alhambra, Vikings, Citadels, Caylus. Üldiselt ikka täiesti eurokad (selgitus: analüütilised mängud) ning esialgu kõva perekeskse (ehk lihtsa) ülesehitusega. :)

Vahepeal sai ka marketites mänguriiulite vahel jalutatud ning mõned mängud endale kojugi ostetud, aga need jäid kõik selliseks üks-kaks korda mängituks ning siis unustatud.

Oled sa kunagi fännanud ka rolli- või kaardimänge?

Oo jaa, süüdi mõlemas. Ülikooli ajal sai mängitud Dungeons and Dragons'it ja mingit StarWars'i rollimängu. Pärast Tallinnasse kolimist sai paar aastat mängitud tõsiste tegijate seltskonnas ning sai oma sõpradele tehtud ka paar kampaaniat. Kahjuks jäi erinevate osapoolte ajaprobleemide tõttu need rollimängud katki.

Kaardimängud on muidugi paras nõrkus olnud juba aastakümneid. Huvi nende vastu pärineb suure tõenäosusega papsilt, kes ikka jutustas igasuguseid seiku ajast, mil ta bridži mängis, erinevatest turniiridest ja seltskondadest jms. Kooli ajal bridži harrastusega tegelema hakata oli suht lootusetu, aga ma leidsin kaks sõpra, kes ka huvitusid kaardimängudest. Igasugu kaardimängu raamatutest leidus lõpuks mäng nimega Preferans, mis põhimõtteliselt on vene whisti/bridži alatooniga. Seda sai ikka hea mitu aastat mängitud. Viimases klassis leidusid veel mõned huvilised, kellega sai väike bridži "klubi" moodustatud (mitte, et see väga ametlik oleks olnud) ning nii me siis mängisime vahetundides ja mõnikord laulutundides, kuna ka lauluõpetaja oli suur bridži fänn. Bridži mängimine jätkus muidugi ka ülikoolis, kus sai tutvust tehtud turniiribridžiga ning sai isegi paar aastat turniiridel käidud.

Teine suur (vast isegi suurem) kaardimäng, mille otsa ma olen komistanud, on Magic: The Gathering, mis ka kusagil ülikoolis külge jäi ning suure vaimustuse tekitas. Sellega seoses sai kõik Eesti esimesed turniirid läbi käidud ning selle peale kõvasti raha raisatud. Seda küll juba siis, kui Tallinnasse tuli tööle tulla. Osalesin ka viiel esimesel MTG Eesti meistrivõistlusel, kus õnnestus kaks aastat järjest teiseks jääda. Kahjuks jäi mõlemal korral ülemaailmsetele meistrivõistlustele minemata (Kanada ning järgmine aasta Austraalia), kuna teised meeskonnakaaslased ei saanud viisasid.

Järjest väheneva vaba aja tõttu ning vajadusest suunata raha olulisematesse kohtadesse nagu eluase jms, jäi mängimine rohkem hobiks. Kuna selle mänguga oli varasematel aegadel nii kõvasti tegeletud, siis kahjuks ei õnnestunud sellisel hobitasemel mängimisest enam rõõmu tunda. Kohe tekkis vajadus asju muutma hakata ja paremaks tegema jne. Lõpuks saigi kogu kaardikogu maha müüdud. Osad on küll alles jäänud nii nostalgia mõttes. :)

Aukartustäratav ajalugu.

Ma kardan, et minu kohta võib küll kasutada väljendit "Lootusetu mängur", selle paremas mõttes muidugi. :)

Olen aru saanud, et sa oled ka sõjamängude fänn. Miks just sõjamängud? Mille poolest need meeldivad?

Mnjaa, pean tunnistama, et viimasel ajal hakkab tõsiselt huvi sõjardluse poole kalduma. Miks? See on hea küsimus.

Võib-olla seepärast, et kunagi väikese poisina sattus kätte mingi Borodino lahinguteemaline raamat, vahvad pildid sees ja heroilised jutuksed vapratest soldatitest. See raamat aga tekitas veel suurema huvi ning kuna juba väiksemana olin ikka ENEsid ja ENEKEsi sirvinud ning suu ammuli vaadanud lahingute skeeme, et kes kuhu liikus ja ründas jms, siis kogu see asi tõenäoliselt lihtsalt eskaleerus. Lugesin läbi kõik raamatud Napoleonist, mis ma leidsin. Millegipärast need väga heroiliselt kujutatud Vene kindralid mulle ei istunud. Ning kui siis mingi hetk avastasime sõbraga selle Stratego, eks ta siis paras ahaa! ja wow! moment oli.

Kuna Stratego oli liiga lihtne ja abstraktne ning muid sõjamänge polnud sel ajal, siis tuli ju ise kuidagi seda Strategot huvitavamaks teha. Tollel ajal olid ka päris populaarsed "tee-ise" raamatud, kus oli papp ning valmistrükitud pildid. Lõikasid pildi täpselt välja, kleepsid papi peale ning siis lõikasid papi välja ning kleepisid teise valmistrükitud asja teisele poole. Nendest sai ehitatud endale suuremat sorti armee ja mingite reeglite järgi mängitud. Kui ka see liiga lahjaks jäi, siis sai ise tegelasi juurde trükitud ning veel suuremaks asja aetud. Kuni lõpuks läks see nii suureks, et ei olnud enam aimugi, kes-kus-mis. :)

Mis nende juures aga meeldib? Ma arvan, et selline konflikt ja väljakutse - kas õnnestub vastane mingi kavala nipiga üle kavaldada, ümberhaaramised, pettemanöövrid, äkkrünnakud jms. Midagi kogu selle asja juures lihtsalt võlub.

Vaatasin, et BoardGameGeekis ongi sul märgitud, et oled just Napoleoni fänn. Kas nende loetud raamatute tõttu hakkasidki just selle ajastu fänniks?

Jah, esialgu sai ikka väga konkreetselt Napoleoni kohta loetud, aga tasapisi sai ka muude tegelastega tutvust tehtud ning siis ka kogu see ajastu. Samas ega Napoleoni vastu saa. :)

Selle ajastu sõjapidamise juures mulle millegipärast meeldis see nn liinitaktika. Distsipliin ja kord on kogu tolleaegse sõjapidamise alustalad. Suuremad reformaatorid analoogse sõjapidamise juures olid ka enamasti palju edukamad kui nende konkurendid: Napoleon, Friedrich ja mingil määral võib sinna panna ka Washingtoni. :) Selline barbarite kombel üksteise vastu jooksme, a'la mongolid ja hunnid, pole mind nii väga huvitanud ka. Targalt vägede liigutamine, manööverdamine, vastase ülekavaldamine - see on see, mis mulle meeldib.

Olen sind väga harva kuskil mängus kaotamas näinud. Kas selline ettenägelikkus, võimaluste nägemine, planeerimine ning kiire ümberarvestamine on õpitav või on see sulle kaasa antud anne?

Ma arvan, et mingil määral on see kindlasti õpitav. Ma ei usu, et mul mingi suuremat sorti anne on mängude mängimiseks kaasa antud. Rohkem on tegu sellega, et tuleb sundida ennast muutma ettemõeldud plaani.

Üldiselt ma arvan, et paljud inimesed jäävad ühe asja juurde nii-öelda kinni. Asi, mida on kunagi proovitud ning tundus töötavat või andis soovitud resultaadile lähedase tulemuse, on kindla peale minek. Enamasti ei soovita sellest lahti öelda. Selles suhtes on võib-olla see aeg, kui ma MTG'd mängisin, tulnud kasuks. Nimelt sattusin ma algselt seal mängima nii-öelda kontrollivaid värve, kuna teised Hulk Smash! stiilis värvid jäid sõpradele. Sealt tekkis vajadus pidevalt oma mängu muuta, et vastase pealeronivate tegelaste vastu kaitsta. Eks sealt arenes välja ka see stiil, kuidas ma praegu muid mänge mängin.

Üldiselt on mul mingi idee, mida ma üritan mängu lõpuks saavutada. See, kuidas sinna jõuda, sõltub aga kõik juba mängust ja suuresti teistest mängijatest. Seega tuleb olla paindlik. Kui üks uks pannakse kinni, tuleb kibekähku teise ukse juurde kolida ning sealt sisse pugeda. Kui kõik üritavad ühest uksest sisse ronida, siis on lihtsam ju minna uksest, mis teiste poolt tähelepanuta jäänud.

Kas on mõni mäng, mille võit on sinu jaoks tõeline saavutus?

Ma olen suht kehv mängudes, kus on väga tähtis osa taktikalisel küljel; mängudes, kus tuleb iga käik täpselt läbi mõelda ning seda mitu käiku ette. Selles suhtes on minu eelnevalt esitatud mängustrateegia kehva. Ma üldiselt ei mõtle mitut käiku ette, vaid üritan oma võimalusi lahtisena hoida ning hetkeolukorda ära kasutada. Näiteks mäng Mr. Jack in New York - ma olen selles suht kehv ning Viivika võidab mind stabiilselt. Ahjaa... Gulo-Gulo's kaotan ma ka püsivalt. 20+ mängust olen seda võitnud ainult korra. :)

Kas on mõni mängija, kellele sa sõjamängudes alla jääda ei tahaks?

Tegelikult mind niiväga ei kõiguta, kas ma võidan või mitte. Ma üldiselt ei tee suurt numbrit kui ma kaotan (ma loodan :)). Samas pean tunnistama, et üks hiljutine juhus, kus mul kohe mitte kuidagi midagi ei õnnestunud ning vastasel (Martinil) õnnestus seevastu kõik ning seda isegi minu suures ülekaalus, lõi mind tiba rivist välja küll. :) Pärast oli endal ka imelik tunne, et tohoh, mis siis nüüd. :) Samas olen ma saanud Martinilt ka varem pähe ning saan ka edaspidi.

Kui võtta minu jaoks viimase aja nn hitt sõjamängudes - Combat Commander, siis seal on võitude suhe 2-4. Samal ajal avab see mäng ennast iga mänguga üha rohkem.

Kui nüüd hästi meenutada, siis sõjamängudes mul niiväga hästi ei lähegi. Kipub ikka enamasti nii minema, et saan pähe. Sellistes euromängudes, kus tuleb kuubikuid liigutada või tegevusi valida, läheb mul üldjuhul kõvasti paremini.

Oskad sa arvata, miks sul nendes paremini läheb?


Ja lõpetuseks küsin, kuidas see juhtub, et sa paistad alati kõikide mängude reegleid teadvat, olgu see uus ja tundmatu või isegi mitte veel välja lastud mäng? :)