Intervjuud lauamänguritega said läbi, kuid mõnes mõttes ka jätkuvad. Enam ei räägita iseendast, vaid mõnest eriti südamelähedasest mängust. Paljudele on need mängud võõraste nimedega ja hirmu tekitavad, kuid nüüd ongi aeg teha pisut selgitustööd, kas kõik on ikka tegelikult nii jube kui paistab. Ehk on isegi midagi kõrva taha panna.
Paths of Glory Oma kogemustest ja muljetest räägib Martti
Mängu lühitutvustus.
Tegemist on Esimese Maailmasõja mänguga, kus tegevus toimub Euroopas ning Lähis-Idas alates Saksamaa kallaletungist Prantsusmaale ning lõpetades Saksamaa alistumisega.
Tegemist on cdg'ga (card-driven game), kus kordamööda käiakse kaarte, mis lubavad teha erinevaid tegevusi. Mäng on operatsioon-strateegiline, kus üksused on armeed ja korpused. Siin on tähtis roll nii vägede liigutamisel kui ka poliitilisel küljel ja sündmustel, mis mõjutavad sõja käiku.
Paths of Glory Oma kogemustest ja muljetest räägib Martti
Mängu lühitutvustus.
Tegemist on Esimese Maailmasõja mänguga, kus tegevus toimub Euroopas ning Lähis-Idas alates Saksamaa kallaletungist Prantsusmaale ning lõpetades Saksamaa alistumisega.
Tegemist on cdg'ga (card-driven game), kus kordamööda käiakse kaarte, mis lubavad teha erinevaid tegevusi. Mäng on operatsioon-strateegiline, kus üksused on armeed ja korpused. Siin on tähtis roll nii vägede liigutamisel kui ka poliitilisel küljel ja sündmustel, mis mõjutavad sõja käiku.
Iga kaardi mängimiseks on põhimõtteliselt 4 erinevat võimalust, mida sellega teha: kas mängida sündmus, mis selle kaardi peal kirjas; kasutada kaarti vägede taastamiseks/parandamiseks/värbamiseks; vägede taktikaliseks liigutamiseks (üldjuhul mitmeid, aga lühikese maa peal) ning strateegiliseks liigutamiseks (üldjuhul ühe ning suure maa ulatuses).
Kuna iga käigu jooksul mängitakse 6 vooru, on iga kaardi mängimisel pinge päris suur, milleks mingi kaart mängida. Isegi kui sul on mingi hea plaan varmalt valmis, võib vastase eelmine kaart kogu su plaani segi lüüa ning enamasti pead sa reageerima tema käigule. Siit tekibki mängu selline pinge, et leida kohad, mil on sul võimalik on strateegiline/taktikaline plaan läbi suruda ning kas vastasel on mingi võimalus käigu ajal sind segada. Suur osa on ka selles, kuidas õnnestub oma väga head kätt ära kasutada või kuidas oma kehva kätt nii mängida, et vastane suurt edu ei saavuta.
Miks see sulle meeldib?
Kuna iga käigu jooksul mängitakse 6 vooru, on iga kaardi mängimisel pinge päris suur, milleks mingi kaart mängida. Isegi kui sul on mingi hea plaan varmalt valmis, võib vastase eelmine kaart kogu su plaani segi lüüa ning enamasti pead sa reageerima tema käigule. Siit tekibki mängu selline pinge, et leida kohad, mil on sul võimalik on strateegiline/taktikaline plaan läbi suruda ning kas vastasel on mingi võimalus käigu ajal sind segada. Suur osa on ka selles, kuidas õnnestub oma väga head kätt ära kasutada või kuidas oma kehva kätt nii mängida, et vastane suurt edu ei saavuta.
Miks see sulle meeldib?
Seda on päris raske öelda. Üks on kindlasti see pinge, mis kogu mängu vältel üleval on, algusest lõpuni. Samuti mulle väga-väga meeldib seda tüüpi cdg.
Erinevalt enamikest nn lihtsamatest cdg'dest, kus iga kaardi mängimisel on üldiselt 2 võimalust kaardi mängimiseks, on PoG'i puhul neid 4 ning kuidas neid osavalt omavahel sobitada, et tulemus oleks see, mida sa teha tahad. Enamasti on nende kaartide peal, kus on sündmus, mida sa kindlasti tahad mängida, ka palju punkte vägede liigutamiseks ning vägede taastamiseks. Enamike sündmuste mängimisel läheb see kaart ka mängust välja, seega väheneb pakis kaartide hulk, mis võimaldavad ühe käigu jooksul palju teha. Siit tulenevad need "agoniseerivad" otsused, et mida mängida ja mis osa selle kaardi pealt. Kas on võimalik mängida tiba vähem taktikalisi punkte, et saavutada sama tulemus ning see sündmus alles jätta, et oleks võimalik see siiski ära mängida. Mängulaual on ka oma mäng käimas nii, et tuleb olla pidevalt valvel, ega vastane mingeid vägesid sinu tagalasse ei saada ning su vägedelt moona (supply) ära lõika. Ühtlasi kui ühe käigu lõikes tundub, et mäng nagu väga ei liigu, siis paari-kolme käigu järel vaadates on näha kui palju mingi otsus, mille sa tegid mitu käiku tagasi, on praegust seisu mõjutanud.
Erinevalt enamikest nn lihtsamatest cdg'dest, kus iga kaardi mängimisel on üldiselt 2 võimalust kaardi mängimiseks, on PoG'i puhul neid 4 ning kuidas neid osavalt omavahel sobitada, et tulemus oleks see, mida sa teha tahad. Enamasti on nende kaartide peal, kus on sündmus, mida sa kindlasti tahad mängida, ka palju punkte vägede liigutamiseks ning vägede taastamiseks. Enamike sündmuste mängimisel läheb see kaart ka mängust välja, seega väheneb pakis kaartide hulk, mis võimaldavad ühe käigu jooksul palju teha. Siit tulenevad need "agoniseerivad" otsused, et mida mängida ja mis osa selle kaardi pealt. Kas on võimalik mängida tiba vähem taktikalisi punkte, et saavutada sama tulemus ning see sündmus alles jätta, et oleks võimalik see siiski ära mängida. Mängulaual on ka oma mäng käimas nii, et tuleb olla pidevalt valvel, ega vastane mingeid vägesid sinu tagalasse ei saada ning su vägedelt moona (supply) ära lõika. Ühtlasi kui ühe käigu lõikes tundub, et mäng nagu väga ei liigu, siis paari-kolme käigu järel vaadates on näha kui palju mingi otsus, mille sa tegid mitu käiku tagasi, on praegust seisu mõjutanud.
Kui nii võtta, siis mängu mehhaanika, mis on siis see kaartide mängimine, meeldib mulle antud hetkel hullupööra. Teine analoogne mäng WorldWar2:Barbarossa to Berlin on sama süsteemiga. Kuid PoG meeldib mulle tiba rohkem praegusel hetkel.
Kui suur on võimalus, et kui PoGi on mitmeid kordi mängitud/võidetud, siis see ammendab ennast? Või võib see jääda mänguks, mille väärtus ajas eriti ei muutu?
Palju sa seda mänginud oled ja mitu korda võitnud?
Kuna tegu on päris pika mänguga, eriti kui süsteemid veel selged pole, siis olen seda kahjuks mänginud ainult 2 korda (mis on küll siis läbi nelja sessiooni). Esimese kaotasin Vene rindel kui enamik Vene armeed jäi kotti ning nad alistusi. Teise mängu võitsin.
Millised on olnud sinu strateegiad?
Ma ütleks, et senised mõlemad mängud on otsustatud Vene rindel, aga see on ka olnud võib-olla kõige lihtsam variant kui mängu veel ei tunne.
Viimane mäng oli mul plaan tsaar kukutada ning Venemaa bolševikele maha parseldada, aga kahjuks ei õnnestunud see nii nagu plaanis oli ning Vene väed õnnestus lihtsalt segi lüüda. Samas oli Itaalia rindel kõvasti madistamist ning ka Balkanitel toimus üht-teist.
Lähis-Ida oli minu jaoks suht valus teema ning ma olin väga rahul, et Andreas seal rohkem ei surunud, kuna ma olin ära visanud sündmused, mis oleks mul aidanud seal Vene/Inglise vägedele vastu astuda.
Kas on juba mingi kujutlus ka, mida järgmises mängus teeksid/teha tahaksid või kujuneb see alles mängu jooksul?
Viimane mäng oli mul plaan tsaar kukutada ning Venemaa bolševikele maha parseldada, aga kahjuks ei õnnestunud see nii nagu plaanis oli ning Vene väed õnnestus lihtsalt segi lüüda. Samas oli Itaalia rindel kõvasti madistamist ning ka Balkanitel toimus üht-teist.
Lähis-Ida oli minu jaoks suht valus teema ning ma olin väga rahul, et Andreas seal rohkem ei surunud, kuna ma olin ära visanud sündmused, mis oleks mul aidanud seal Vene/Inglise vägedele vastu astuda.
Kas on juba mingi kujutlus ka, mida järgmises mängus teeksid/teha tahaksid või kujuneb see alles mängu jooksul?
No plaan või õigmini idee on, mida tahaks teha mõlema poolega, aga loomulikult võivad kaardid tiba asja korrigeerida. Võib-olla rohkemgi kui kaardid võivad seda mõjutada vastase käigud, aga mingid mõtted on ka selle kohta kui peaks mingitele vastase käikudele reageerima, kuidas teha seda "odavamalt", et endal jätkuks jõudu ka oma plaanide läbi viimiseks.
Mulle tundub järjest rohkem, et see mäng kisub sinnapoole, et ta ei ammenda ennast nii kergesti. Ma olen kuulanud ühte podcasti, kus räägitakse sellest vaimustunult juba teist aastat järjest ning arvestades, et mäng ilmus esmakordselt 1999. aastal ning on pärast seda uuesti trükitud vist 4-5 korda, siis endiselt ilmub selle kohta strateegiaartikleid, session-reporte, arvustusi jm.
Kuna selles mängus on erinevaid "rindeid" nii palju ning aega vähe, et kõik kogu aeg kontrolli all hoida, siis ma ei usu, et ta kunagi samasse roopasse peaks maanduma. Ja loomulikult ka see osa, et mäng põhineb kaartidel. Võimalus, et kaks mängu mõlemad mängijad saavad samad kaardid, on väga väike. Isegi kui peaksid sama käe saama mitu mängu järjest, siis võimalused, kuidas seda kätt mängida ning kus kohas kaardi peal neid kasutada, muudavad mängu piisavalt.
Kas seda mängu on võimalik mängida ka täielikul algajal, kes pole varem sõjamängudega kokku puutunud või peaks mingisugune kogemus siiski taga olema?
Et nüüd rahvast veel rohkem lühenditega rünnata, siis selles mängus crt on küll olemas (combat-result table). :)
Kuna selles mängus on erinevaid "rindeid" nii palju ning aega vähe, et kõik kogu aeg kontrolli all hoida, siis ma ei usu, et ta kunagi samasse roopasse peaks maanduma. Ja loomulikult ka see osa, et mäng põhineb kaartidel. Võimalus, et kaks mängu mõlemad mängijad saavad samad kaardid, on väga väike. Isegi kui peaksid sama käe saama mitu mängu järjest, siis võimalused, kuidas seda kätt mängida ning kus kohas kaardi peal neid kasutada, muudavad mängu piisavalt.
Kas seda mängu on võimalik mängida ka täielikul algajal, kes pole varem sõjamängudega kokku puutunud või peaks mingisugune kogemus siiski taga olema?
Ma arvan, et on võimalik, samas ma ei soovitaks seda mängu nendele, kes alles mängudega üldiselt algust on teinud. Mängu reeglid on päris pikad, kuigi tegelikkuses mängides ei ole need üldsegi keerulised. Pärast seda kui olin esimese sessiooni ära teinud oli isegi imelik, kuna enne mängu oli tunne, et see on raske mäng. See, mida teha saab, on piiritletud ning see pole raske, samas kuidas kõik need erinevad variandid kokku panna, on kindlasti kogemust vajav protsess.
See on kindlasti mäng, mida on lihtsam õppida kellegi teise käest kui ise reegliraamat kätte võtta ning õppima hakata. PoG's pole selliseid reegeleid - intercept (vastase väele ette jõudmine tema käigu jooksul), evade (vastase eest põgenemine enne lahingut), zoc'e, tec'e jms, mis on teistes tõsisemates sõjamängudes.
Mitte, et PoG poleks tõsine wargame. Seda on ta kohe kindlasti.
See on kindlasti mäng, mida on lihtsam õppida kellegi teise käest kui ise reegliraamat kätte võtta ning õppima hakata. PoG's pole selliseid reegeleid - intercept (vastase väele ette jõudmine tema käigu jooksul), evade (vastase eest põgenemine enne lahingut), zoc'e, tec'e jms, mis on teistes tõsisemates sõjamängudes.
Mitte, et PoG poleks tõsine wargame. Seda on ta kohe kindlasti.
Kas esmaskordselt selle mängu mängijale on ka mingeid strateegiasoovitusi?
Liitlased peaksid mängu alguses olema tagasihoidlikumad, oma väed ülesse ehitama, puruks löödud väed taastama ning tagasi kaardile tooma. Liitlaste võiduvõimalused tulevad enamasti mängu lõpupoole.
Ära roni liiga agressiivselt venelastega peale, kuna Saksa väed võivad su päris kergelt kotti tõmmata kui sa ettevaatlik pole. Central-power poole pealt võiks tähelepanu juhtida sellele, et Itaalia mängu tulekuks tuleks olla mingi määral valmis. Seda kahel põhjusel: sealt on väga kerge Saksamaa-Austria supply-keskustele sisse sõita ning teiseks on võimalik Itaaliat kergesti puruks lüüa, kuna Itaalia väed üksi ja alguses ei tee midagi ära ning neid on lihtne hävitada. Samas liitlased peaksid loomulikult siis olema ka valmis selleks, et kui nad Itaalia mängu toovad, peavad nad olema võimelised seda ka kaitsma.
Üldiselt peaks jälgima, mida vastane teeb. Kui ta ühte kohta ikka vägesid koondab, siis tuleb olla valmis, et sealt mingi hetk ka laks tulemas, seega peaks ka ise seda piirkonda kas kaevikute kaevamise või vägede värbamise/ümberliigutamisega juurde tooma.
Siin võib muidugi kogenud mängija juba ka petekaid teha, aga eks see ole juba "kooli-raha" ning mängu mängimine.
Ära roni liiga agressiivselt venelastega peale, kuna Saksa väed võivad su päris kergelt kotti tõmmata kui sa ettevaatlik pole. Central-power poole pealt võiks tähelepanu juhtida sellele, et Itaalia mängu tulekuks tuleks olla mingi määral valmis. Seda kahel põhjusel: sealt on väga kerge Saksamaa-Austria supply-keskustele sisse sõita ning teiseks on võimalik Itaaliat kergesti puruks lüüa, kuna Itaalia väed üksi ja alguses ei tee midagi ära ning neid on lihtne hävitada. Samas liitlased peaksid loomulikult siis olema ka valmis selleks, et kui nad Itaalia mängu toovad, peavad nad olema võimelised seda ka kaitsma.
Üldiselt peaks jälgima, mida vastane teeb. Kui ta ühte kohta ikka vägesid koondab, siis tuleb olla valmis, et sealt mingi hetk ka laks tulemas, seega peaks ka ise seda piirkonda kas kaevikute kaevamise või vägede värbamise/ümberliigutamisega juurde tooma.
Siin võib muidugi kogenud mängija juba ka petekaid teha, aga eks see ole juba "kooli-raha" ning mängu mängimine.
