Teise päeva hommikul jõudsime oma üllatuseks koguni enne messikeskuse uste avamist kohale. Seetõtt oli uste taga väikene, kuid täiesti talutav saba.
Mõeldes, kus messi osas Martin võib asuda, alustasime oma ringkäiku odavate mängude boksist ning liikusime messihalli keskossa. Aigar kadus kuhugi ning mina uurisin Warmachine'i, mida ka mängima kutsuti, kuid millest siiski keeldusin kartuses, et see liiga pikaks läheb. Erinevaid kaupu silitades jooksin Martinile sülle ning sealt edasi ühendasime oma väed ja läksime kõik koos luurele.
Kuniks mina vaatlesin miniatuuride värve ja pintsleid, arvutades endamisi kulud kokku, silmitsesid Aigar ja Martin joovastavate nägudega täringuid. Martin uuris neid vastu valgust nagu teemante, hea, et veel hambaga ei proovinud.
Tahtsime täna kindlasti päeva rahulikumalt võtta ning ka mõnda mängu proovida. Kuna eelmisel päeval tutvustatud Alcatraz paistis huvitav, seadsime sammud sinnapoole, kuid oh häda! Kohad oli võetud ning ei paistnud ka, et keegi oleks tahtnud hakata sealt lahkuma. Jalutasime edasi, kuni avastasime Pitchcari, kus kiiremale osalejale oli koguni auhind välja pandud. Kahjuks me nii kõrgele tasemele ei küündinud, kuid osa võtsime sest siiski kõik.
Alcatraz ei olnud endiselt vabanenud ning ma lõin sellele lõpuks käega. Suundusime taas miniatuuride maailma ning ühtlasi ka Ascensioni boksi mängima ja särke ostma. Kartsime, et viimase tegevuse hilisemaks jätmise korral võivad olla õiged suurused läinud. OK, 3XL oleks ilmselt jätkunud pühapäevani, aga ma kartsin, et S on selleks ajaks kadunud. Nüüd olen ühe ilusa särgi omanik. Järgmisel lauamänguõhtul astub uksest sisse stiilne kolmik. Oma võidust Ascensioni mängus ma enam pikemalt ei kirjutagi. See on muutunud nii tavaliseks... (evil grin).
Udo Grebe oksjonist võtsime taaskord osa, kus Udo oli seekord end ka tavapäraselt üles löönud. Laual oli rohkem mänge, kuigi mitte häid... Martini suureks kurvastuseks. Osad olid pealegi kõvast kannatada saanud - karbid lömmis, sisemus lömmis. Aigar sai siiski ühe suhteliselt odava mängu omanikuks, mis Ovele edasi läheb.
Mina seevastu kauplesin välja pildi Süüria kuninga endaga, kes enne seda rääkis, et ta tegelikult kardab natuke pildistamist ja nende üles laadimist, kuna mõnikord võib oksjonil tema käeasendi järgi jääda mulje kui Hitleri ülistajast. Pilt on nüüd aga hindamatu väärtusega.
Tahtsin kindlasti näha rootslaste Wilderness mängu, mille kirjeldus mulle BGGs enne Essenisse tulekut meeldis, kuid laua juures sellele mängule löögile ei pääsenud. Seevastu aga tegime koos FryxGames esindajaga (Martin otsustas meid alatult hüljata) Space Stationi, kus ma näitasin oma lauamängumeistritelt õpitud oskusi: 1. peksta kindlasti mängu õpetajat, 2. peksta mängurit, kes tavaliselt mängudes võidab. See õnnestus mul nii hästi, et suutsin mängu võita. Kahjuks ei pääsenud ma edasi finaali, kus oleks võidu korral mängu auhinnaks saanud. Liiga vähe mängijaid oli meie lauas (pagana Martin).
Oles teinud 10 minutilise Rumble in the House'i, läksime edasi Queen Games'i boksi, kus ühe laua vabanemisel kohe platsi võtsime. Fresco, mis sellel laual oli, nõudis 4 inimest ja nii me siis ootasime 10 min, et meiega veel keegi ühineks. Lõpuks tuligi üks paarike, kes tahtsid seda mängida ning siis ootasime juba 15 minutit mängu õpetajat, kuna sealses käras ise reeglitest midagi aru saada oli ilmselgelt võimatu. Uskumatu, 20 lauda, kuid ainult 3 õpetajat. Käisin küll kahe Queen Games'i esindaja käest küsimas, kas nad ehk tuleksid appi, kuid üks ei teadnud sest mängust midagi ja teine oli kinni. Viimaks tuli mingi tibi, kellel oli raskusi ingliskeelsete sõnade, samuti mängu sisu meelde tuletamisega, kuid lõpuks sai mängu mõte meile üldjoontes selgeks ja nii me hakkasime sellega pihta. Mäng on täitsa OK ning vastasmängijad olid samuti toredad tegelased. Poiss võttis küll asja enam-vähem nii tõsiselt kui Neeme, kuid õnneks lühema ajaga. Tema selle mängu võidu kinni ka pani.
Kell oli 6 ja kaalusime lahkumist. Tegime ühe pisikese lõputiiru, mille hulgas avastasime nii mõndagi huvitavat - 20 eurose 1853 ja Ghost Stories'e delux versiooni.
Mõeldes, kus messi osas Martin võib asuda, alustasime oma ringkäiku odavate mängude boksist ning liikusime messihalli keskossa. Aigar kadus kuhugi ning mina uurisin Warmachine'i, mida ka mängima kutsuti, kuid millest siiski keeldusin kartuses, et see liiga pikaks läheb. Erinevaid kaupu silitades jooksin Martinile sülle ning sealt edasi ühendasime oma väed ja läksime kõik koos luurele.
Kuniks mina vaatlesin miniatuuride värve ja pintsleid, arvutades endamisi kulud kokku, silmitsesid Aigar ja Martin joovastavate nägudega täringuid. Martin uuris neid vastu valgust nagu teemante, hea, et veel hambaga ei proovinud.
Tahtsime täna kindlasti päeva rahulikumalt võtta ning ka mõnda mängu proovida. Kuna eelmisel päeval tutvustatud Alcatraz paistis huvitav, seadsime sammud sinnapoole, kuid oh häda! Kohad oli võetud ning ei paistnud ka, et keegi oleks tahtnud hakata sealt lahkuma. Jalutasime edasi, kuni avastasime Pitchcari, kus kiiremale osalejale oli koguni auhind välja pandud. Kahjuks me nii kõrgele tasemele ei küündinud, kuid osa võtsime sest siiski kõik.
Alcatraz ei olnud endiselt vabanenud ning ma lõin sellele lõpuks käega. Suundusime taas miniatuuride maailma ning ühtlasi ka Ascensioni boksi mängima ja särke ostma. Kartsime, et viimase tegevuse hilisemaks jätmise korral võivad olla õiged suurused läinud. OK, 3XL oleks ilmselt jätkunud pühapäevani, aga ma kartsin, et S on selleks ajaks kadunud. Nüüd olen ühe ilusa särgi omanik. Järgmisel lauamänguõhtul astub uksest sisse stiilne kolmik. Oma võidust Ascensioni mängus ma enam pikemalt ei kirjutagi. See on muutunud nii tavaliseks... (evil grin).
Udo Grebe oksjonist võtsime taaskord osa, kus Udo oli seekord end ka tavapäraselt üles löönud. Laual oli rohkem mänge, kuigi mitte häid... Martini suureks kurvastuseks. Osad olid pealegi kõvast kannatada saanud - karbid lömmis, sisemus lömmis. Aigar sai siiski ühe suhteliselt odava mängu omanikuks, mis Ovele edasi läheb.
Mina seevastu kauplesin välja pildi Süüria kuninga endaga, kes enne seda rääkis, et ta tegelikult kardab natuke pildistamist ja nende üles laadimist, kuna mõnikord võib oksjonil tema käeasendi järgi jääda mulje kui Hitleri ülistajast. Pilt on nüüd aga hindamatu väärtusega.
Tahtsin kindlasti näha rootslaste Wilderness mängu, mille kirjeldus mulle BGGs enne Essenisse tulekut meeldis, kuid laua juures sellele mängule löögile ei pääsenud. Seevastu aga tegime koos FryxGames esindajaga (Martin otsustas meid alatult hüljata) Space Stationi, kus ma näitasin oma lauamängumeistritelt õpitud oskusi: 1. peksta kindlasti mängu õpetajat, 2. peksta mängurit, kes tavaliselt mängudes võidab. See õnnestus mul nii hästi, et suutsin mängu võita. Kahjuks ei pääsenud ma edasi finaali, kus oleks võidu korral mängu auhinnaks saanud. Liiga vähe mängijaid oli meie lauas (pagana Martin).
Oles teinud 10 minutilise Rumble in the House'i, läksime edasi Queen Games'i boksi, kus ühe laua vabanemisel kohe platsi võtsime. Fresco, mis sellel laual oli, nõudis 4 inimest ja nii me siis ootasime 10 min, et meiega veel keegi ühineks. Lõpuks tuligi üks paarike, kes tahtsid seda mängida ning siis ootasime juba 15 minutit mängu õpetajat, kuna sealses käras ise reeglitest midagi aru saada oli ilmselgelt võimatu. Uskumatu, 20 lauda, kuid ainult 3 õpetajat. Käisin küll kahe Queen Games'i esindaja käest küsimas, kas nad ehk tuleksid appi, kuid üks ei teadnud sest mängust midagi ja teine oli kinni. Viimaks tuli mingi tibi, kellel oli raskusi ingliskeelsete sõnade, samuti mängu sisu meelde tuletamisega, kuid lõpuks sai mängu mõte meile üldjoontes selgeks ja nii me hakkasime sellega pihta. Mäng on täitsa OK ning vastasmängijad olid samuti toredad tegelased. Poiss võttis küll asja enam-vähem nii tõsiselt kui Neeme, kuid õnneks lühema ajaga. Tema selle mängu võidu kinni ka pani.
Kell oli 6 ja kaalusime lahkumist. Tegime ühe pisikese lõputiiru, mille hulgas avastasime nii mõndagi huvitavat - 20 eurose 1853 ja Ghost Stories'e delux versiooni.
