Viimasel päeval ootasime messil metsikut rahvamassi, kuid veidral kombel oli liikumine isegi vabam kui laupäeval. Imselt Saksamaal võetakse pühapäeva ikka tõsise puhkepäevana.
Alguses olid kõigil omad tegemised, nii jäi ajapuuduse tõttu ära Martiniga Kingdom Builderi taasmängimine, see-eest toimus aga Ascensioni laiendite proovimine. Pärast mängu olime kõik ühel meelel: tegu on fantastiliselt hea kaardimänguga, millele laiendid annavad väga palju juurde. Nin esimest korda tundus, et isegi mängulaual on mingisugune mõte. Kaardid on aga uuesti illustreeritud, värvirikkamad ning loomulikult on palju uusi tegelasi.
Martin otustas meid taas hüljata, kuid tema lahkumisest oli ka omamoodi kasu - saime nimelt oma käsutusse Martini renditud kapi, mis küll tema enda mänge pooleldi täis oli, kuid kuhu ka meie omad hiljem mahtusid. Martini järel läks välja ka Aigar, kes pidi pangaautomaadist raha juurde võtma ning teda ma ootasin ligi pool tundi, kuna Aigar pidi asjaolude sunnil minema messikeskusest võimalikult kaugele oleva automaadi juurde, kuna lähedalasuva juurde oli moodustunud mitmesaja meetri pikkune järjekord.
Pärast seda oligi aeg hakata liikuma Udo Grebe oksjoni suunas, kus ma lõbustasin end peaasjalikult põhiosalejate pildistamisega. Nii jäi pildile Vunts, kes on osalenud absoluutselt igal aastal oksjonil ning võtab asja väga tõsiselt. Samuti Heidelbergi boksi tegelane, kes ostis asju ilmselt rohkem oma boksi kui enda tarvis. Ajakirjad igatahes läksid ludinal. Kahjuks ei saanud ma pildile Jeremy Clarksonit meenutavat tüüpi, kes muidu oli igal oksjonil kohal nagu 5 kopikat, kuid just seekord ta ei tulnud. Mäletasin teda muidu ka eelmisest aastast.
Kõige lõbusam oli siiski oksjoni juures see kui Udo Grebe meie saabumisel Aigarit jõllitama jäi ning teatas muiates talle, et ta näeb välja nagu tennisist Novak Djokovic. Üldse suhtles ta meiega juba nagu vanade tuttavatega, mis oli päris muhe. Iga kord enne oksjoni algus teatas ta meile, et me letiäärset tooli nihutaksime, kus peal me tavatsesime istuma vajuda veel enne kui asi pihta hakkas. Viimane kord pöördus ta meie poole terve pika lausega harjumusest saksa keeles, mispeale Aigar tähendas talle, et tal pole aimugi, mida ta ütles, kuid meile on reeglid nagunii teada.
Kuna me rohkem liikusime ringi kui mängisime, jäid silma igasugused huvitavad inimesed, asjad, mängud, mis jäidki põhilisteks täna tehtud piltideks. Suurem osa ajast läks kottide tassimisele ning hinnasiltide uurimisele.
Siiski oli meil piisaval aega ühele lihtsamat sorti mängule nimega Atlantis.
Mäng oli tõesti oma olemuselt lihtne, kuid samas mänguliselt nii kohutavalt keeruline. Mingite segaste asjaolud tõttu ei saanud ma mängus ühtegi punkti, kuna aga Aigar mängu võidu kinni pani. Oleks selle ehk isegi ära ostnud, kuid leidsime ühiselt, et 25 eurot sellise mängu eest on ilmselgelt liiga palju.
Lohutuseks läksime hoopis uuele Grebe oksjonile, mis oli mängude poolest küll rikkam, kuid osalejate poolest vaesem kui kunagi varem. See oli esimene kord, kus ma tundsin, et mul on igav. Rahvas ei pakkunud, vanu tuttavaid nägusid polnud ning kuigi Grebe tegi, mis võimalik, et seda kõike elus hoida, siis 4 päev järjest särada oli ka talle juba raske. Pärast oksjoni lõppu jagati aga kõigile osalejatele tasuta Command&Strategy ajakirju, nii et nüüd olen ka mina ühe sõjamängu omanik.
Hakkasime väljapääsu poole liikuma, kuid ma ei pidanud vastu ja läksin tagasi meie tuttava ameeriklase juurde ning ostsin ära punamütsikese mängu. Sain koguni mõlema omaniku autogrammid peale. Nüüd on vaja veel ainult leida inimesed, kes seda tahaksid mängida.
Udo Grebe oksjoni pärlid võtsin ka ise seekord linti, kus on kahjuks suur taustamüra, kuid ehk on võimalik siiski midagi aru saada. Lugejateni jõuab see siiski alles siis kui koju tagasi jõuan.
Alguses olid kõigil omad tegemised, nii jäi ajapuuduse tõttu ära Martiniga Kingdom Builderi taasmängimine, see-eest toimus aga Ascensioni laiendite proovimine. Pärast mängu olime kõik ühel meelel: tegu on fantastiliselt hea kaardimänguga, millele laiendid annavad väga palju juurde. Nin esimest korda tundus, et isegi mängulaual on mingisugune mõte. Kaardid on aga uuesti illustreeritud, värvirikkamad ning loomulikult on palju uusi tegelasi.
Martin otustas meid taas hüljata, kuid tema lahkumisest oli ka omamoodi kasu - saime nimelt oma käsutusse Martini renditud kapi, mis küll tema enda mänge pooleldi täis oli, kuid kuhu ka meie omad hiljem mahtusid. Martini järel läks välja ka Aigar, kes pidi pangaautomaadist raha juurde võtma ning teda ma ootasin ligi pool tundi, kuna Aigar pidi asjaolude sunnil minema messikeskusest võimalikult kaugele oleva automaadi juurde, kuna lähedalasuva juurde oli moodustunud mitmesaja meetri pikkune järjekord.
Pärast seda oligi aeg hakata liikuma Udo Grebe oksjoni suunas, kus ma lõbustasin end peaasjalikult põhiosalejate pildistamisega. Nii jäi pildile Vunts, kes on osalenud absoluutselt igal aastal oksjonil ning võtab asja väga tõsiselt. Samuti Heidelbergi boksi tegelane, kes ostis asju ilmselt rohkem oma boksi kui enda tarvis. Ajakirjad igatahes läksid ludinal. Kahjuks ei saanud ma pildile Jeremy Clarksonit meenutavat tüüpi, kes muidu oli igal oksjonil kohal nagu 5 kopikat, kuid just seekord ta ei tulnud. Mäletasin teda muidu ka eelmisest aastast.
Kõige lõbusam oli siiski oksjoni juures see kui Udo Grebe meie saabumisel Aigarit jõllitama jäi ning teatas muiates talle, et ta näeb välja nagu tennisist Novak Djokovic. Üldse suhtles ta meiega juba nagu vanade tuttavatega, mis oli päris muhe. Iga kord enne oksjoni algus teatas ta meile, et me letiäärset tooli nihutaksime, kus peal me tavatsesime istuma vajuda veel enne kui asi pihta hakkas. Viimane kord pöördus ta meie poole terve pika lausega harjumusest saksa keeles, mispeale Aigar tähendas talle, et tal pole aimugi, mida ta ütles, kuid meile on reeglid nagunii teada.
Kuna me rohkem liikusime ringi kui mängisime, jäid silma igasugused huvitavad inimesed, asjad, mängud, mis jäidki põhilisteks täna tehtud piltideks. Suurem osa ajast läks kottide tassimisele ning hinnasiltide uurimisele.
Siiski oli meil piisaval aega ühele lihtsamat sorti mängule nimega Atlantis.
Mäng oli tõesti oma olemuselt lihtne, kuid samas mänguliselt nii kohutavalt keeruline. Mingite segaste asjaolud tõttu ei saanud ma mängus ühtegi punkti, kuna aga Aigar mängu võidu kinni pani. Oleks selle ehk isegi ära ostnud, kuid leidsime ühiselt, et 25 eurot sellise mängu eest on ilmselgelt liiga palju.
Lohutuseks läksime hoopis uuele Grebe oksjonile, mis oli mängude poolest küll rikkam, kuid osalejate poolest vaesem kui kunagi varem. See oli esimene kord, kus ma tundsin, et mul on igav. Rahvas ei pakkunud, vanu tuttavaid nägusid polnud ning kuigi Grebe tegi, mis võimalik, et seda kõike elus hoida, siis 4 päev järjest särada oli ka talle juba raske. Pärast oksjoni lõppu jagati aga kõigile osalejatele tasuta Command&Strategy ajakirju, nii et nüüd olen ka mina ühe sõjamängu omanik.
Hakkasime väljapääsu poole liikuma, kuid ma ei pidanud vastu ja läksin tagasi meie tuttava ameeriklase juurde ning ostsin ära punamütsikese mängu. Sain koguni mõlema omaniku autogrammid peale. Nüüd on vaja veel ainult leida inimesed, kes seda tahaksid mängida.
Udo Grebe oksjoni pärlid võtsin ka ise seekord linti, kus on kahjuks suur taustamüra, kuid ehk on võimalik siiski midagi aru saada. Lugejateni jõuab see siiski alles siis kui koju tagasi jõuan.
