Kolmas päev algas tõdemusega, et nädalavahetusel on rahvast rohkem. Surusime end läbi masside Fantasy Flight boksi poole, kus tegin ühe impulsiivse ostu - muretsesin mingisuguse veidra (aga odava) Cat & Fish mängu. Paistis naljakas ja isegi kui pärast ühte mängu tundub, et seda rohkem enam mängida ei taha, saab ju alati müüki panna kui "otse Essenilt ostetud lauamängu".
Läksime taaskord piiluma Wilderness mängu ning seekord oli meil õnne. Saime kohad laua taga ning üks tegelane, kes oli tulnud eemalt mängu kiibitsema, lükati ka kohe letti. Ega midagi - mäng on väga hea. 175 eurot ma küll välja ei käi selle eest, aga mängida oli mõnus, kuigi Aigaril oli lihtsalt roppu moodi õnne. Mängu idee on jõuda mängulaua ühest servast teise seal asuvasse külakesse ning püsida elus. Sellal kui me teise tüübiga raskelt ning vaevaliselt küla poole liikusime, kuhu jõudmine oli mängu lõpu tingimuseks, lippas Aigar igasuguste heade sündmuskaartide toel välejalgselt hurtsiku suunas. Üritasime iganes teda takistada, kuid isegi siis kui ta peaaegu poolsurnud oli, õnnestus tal kuidagi lõppu roomata ning mängu võit kinni panna. Tasuks hea mängu eest premeeriti teda FryxGames mälupulgaga ning anti pilet finaalmängule.
Udo Grebe oksjoni alguses tabasime loomulikult Martini esireas istumas, kuid oksjon ise oli jällegi üsna lage heade mängude poolest. Küll aga oli see täis Udo enda emotsioone: "And here's another critical shit... sorry, hit! Starting with 1 euro!". Ja nii edasi samas vaimus. Oksjoni lõpus otsustas Aigar õnne proovida loositäringutega, millel iga vise võitma pidi. Ja nii õnnestuski tal endale saada mäng House of Spirits, lisaks veel Command&Strategy ajakiri. Paistis olevat õnnelik käsi...
Kuniks läksime Wildernessi finaalmängule, kus 10 osaleja hulgast loositi välja 6 õnnelikku mängijat. Aigar kahjuks finaali ei pääsenud ning nii me suundusime veidike tusaselt tagasi miniatuuride keskele arutades endamisi, et FryxGames oleks saanud ju ka kaks finaalmängu korraldada.
Vaadanud miniatuurid üle, avastasime boksi tühja lauaga, kus keegi ei mänginud. Istusime varmalt maha, vaatamata isegi, mis mänguga tegemist on. Meie juurde tuli neiu, kes küsis, kas inglise või saksa keeles. Kui ütlesime, et eelistaks inglise, andis ta reeglite seletamise au mängu omanikule endale, kelle näol oli tegemist ühe erakordselt särava ning irooniliselt vaimuka tegelasega. Mäng ise oli Little Dead Riding Hood, reeglite poolest ääretult lihtne, kuid meeletult suure keeramise mehhanismiga. Mängu algus juba algas taoliselt. Nimelt sarnaselt Wildernessiga pidi jõudma elusalt mängulaua ühest servast teise ehk siis 4 punamütsikest pistsid vanaema maja poole kihutama läbi sünge, hunte täis oleva metsa. Juhuslikult olin mina alustav mängija, kes pidi valima endale karakteri ning siis liikuma. Võtsin maast kolm tükki ning pidin need mängulauale asetama. Ühe peal oli hunt, nii ma siis panin selle heade tavade kohaselt ja kõhklematult mängu looja ette. "You can't put it there," ütles tema. "Why not?" küsisin. "Because I'm the owner of this game." "Yeah, I know, that's why I put it there!" Mängu keskel üritasin teda segadusse ajada väitega, et ma pole üldse sinine mängija, vaid hoopis punane. Pärast seda kui ta oli käinud punasele ehk Aigarile mingi suht nõmeda kaardi ette ning avastas, et see polegi mina, haaras ta kahe käega peast kinni ja küsis: "Are all Estonias like you?" Kuid pärast mitmekordselt taolist keeramist temale kui põhivaenlasele teatas ta, et me hakkame talle üha rohkem meeldima ning küsis vahepeal oma naiselt, kas too on kindel, et nad meid ikka ei tunne. Igatahes lõppes mäng Martini võiduga, mispeale Martin läks ja ostis endale ühe nende mängu ära, küsides ka autogrammi, mida talle lahkelt jagati koos pühendusega. Seda võib näha Martini mängu pealt, mis seal seisab.
Olles tükk aega messil suht sihitult ringi konnanud, läksime Queen Games'i boksi lootuses seal Frescot mängida, kuna Martin polnud seda mänginud. Sinna jõudes avastasime aga, et Fresco on kinni, küll aga on Kingdom Builderil laud vaba. Kiirustasime kohale ning valmistusime õpetaja ootamiseks, kes seekord tuli aga päris kiiresti ning seletas isegi reegleid arusaadavalt ning lihtsalt. Ka mäng ise oli lihtne, kuigi alguses tegime kõik vigu ning põhireegel kippus meelest minema, mis ajas mind hulluks. Kuid pikapeale muutus asi arusaadavamaks ja pärast mängu lõppu (kus Aigar väga alatult võitis) tahtsime teha kohe uue mängu, mis aga ajapuudusel ära jäi. Mäng mõjus mõnele meist aga nii hästi, et Martin läks ja ostsis selle ära. Kõigest 35 euro eest.
Ja oligi päevake möödas. Leppisime homme hommikuks Martiniga uue Kingdom Questi mänguaja kokku ning läksime laiali.
Läksime taaskord piiluma Wilderness mängu ning seekord oli meil õnne. Saime kohad laua taga ning üks tegelane, kes oli tulnud eemalt mängu kiibitsema, lükati ka kohe letti. Ega midagi - mäng on väga hea. 175 eurot ma küll välja ei käi selle eest, aga mängida oli mõnus, kuigi Aigaril oli lihtsalt roppu moodi õnne. Mängu idee on jõuda mängulaua ühest servast teise seal asuvasse külakesse ning püsida elus. Sellal kui me teise tüübiga raskelt ning vaevaliselt küla poole liikusime, kuhu jõudmine oli mängu lõpu tingimuseks, lippas Aigar igasuguste heade sündmuskaartide toel välejalgselt hurtsiku suunas. Üritasime iganes teda takistada, kuid isegi siis kui ta peaaegu poolsurnud oli, õnnestus tal kuidagi lõppu roomata ning mängu võit kinni panna. Tasuks hea mängu eest premeeriti teda FryxGames mälupulgaga ning anti pilet finaalmängule.
Udo Grebe oksjoni alguses tabasime loomulikult Martini esireas istumas, kuid oksjon ise oli jällegi üsna lage heade mängude poolest. Küll aga oli see täis Udo enda emotsioone: "And here's another critical shit... sorry, hit! Starting with 1 euro!". Ja nii edasi samas vaimus. Oksjoni lõpus otsustas Aigar õnne proovida loositäringutega, millel iga vise võitma pidi. Ja nii õnnestuski tal endale saada mäng House of Spirits, lisaks veel Command&Strategy ajakiri. Paistis olevat õnnelik käsi...
Kuniks läksime Wildernessi finaalmängule, kus 10 osaleja hulgast loositi välja 6 õnnelikku mängijat. Aigar kahjuks finaali ei pääsenud ning nii me suundusime veidike tusaselt tagasi miniatuuride keskele arutades endamisi, et FryxGames oleks saanud ju ka kaks finaalmängu korraldada.
Vaadanud miniatuurid üle, avastasime boksi tühja lauaga, kus keegi ei mänginud. Istusime varmalt maha, vaatamata isegi, mis mänguga tegemist on. Meie juurde tuli neiu, kes küsis, kas inglise või saksa keeles. Kui ütlesime, et eelistaks inglise, andis ta reeglite seletamise au mängu omanikule endale, kelle näol oli tegemist ühe erakordselt särava ning irooniliselt vaimuka tegelasega. Mäng ise oli Little Dead Riding Hood, reeglite poolest ääretult lihtne, kuid meeletult suure keeramise mehhanismiga. Mängu algus juba algas taoliselt. Nimelt sarnaselt Wildernessiga pidi jõudma elusalt mängulaua ühest servast teise ehk siis 4 punamütsikest pistsid vanaema maja poole kihutama läbi sünge, hunte täis oleva metsa. Juhuslikult olin mina alustav mängija, kes pidi valima endale karakteri ning siis liikuma. Võtsin maast kolm tükki ning pidin need mängulauale asetama. Ühe peal oli hunt, nii ma siis panin selle heade tavade kohaselt ja kõhklematult mängu looja ette. "You can't put it there," ütles tema. "Why not?" küsisin. "Because I'm the owner of this game." "Yeah, I know, that's why I put it there!" Mängu keskel üritasin teda segadusse ajada väitega, et ma pole üldse sinine mängija, vaid hoopis punane. Pärast seda kui ta oli käinud punasele ehk Aigarile mingi suht nõmeda kaardi ette ning avastas, et see polegi mina, haaras ta kahe käega peast kinni ja küsis: "Are all Estonias like you?" Kuid pärast mitmekordselt taolist keeramist temale kui põhivaenlasele teatas ta, et me hakkame talle üha rohkem meeldima ning küsis vahepeal oma naiselt, kas too on kindel, et nad meid ikka ei tunne. Igatahes lõppes mäng Martini võiduga, mispeale Martin läks ja ostis endale ühe nende mängu ära, küsides ka autogrammi, mida talle lahkelt jagati koos pühendusega. Seda võib näha Martini mängu pealt, mis seal seisab.
Olles tükk aega messil suht sihitult ringi konnanud, läksime Queen Games'i boksi lootuses seal Frescot mängida, kuna Martin polnud seda mänginud. Sinna jõudes avastasime aga, et Fresco on kinni, küll aga on Kingdom Builderil laud vaba. Kiirustasime kohale ning valmistusime õpetaja ootamiseks, kes seekord tuli aga päris kiiresti ning seletas isegi reegleid arusaadavalt ning lihtsalt. Ka mäng ise oli lihtne, kuigi alguses tegime kõik vigu ning põhireegel kippus meelest minema, mis ajas mind hulluks. Kuid pikapeale muutus asi arusaadavamaks ja pärast mängu lõppu (kus Aigar väga alatult võitis) tahtsime teha kohe uue mängu, mis aga ajapuudusel ära jäi. Mäng mõjus mõnele meist aga nii hästi, et Martin läks ja ostsis selle ära. Kõigest 35 euro eest.
Ja oligi päevake möödas. Leppisime homme hommikuks Martiniga uue Kingdom Questi mänguaja kokku ning läksime laiali.
