Ma olen ise mänginud 10 ja natuke peale ainult kahele inimesele mõeldud mänge; Mr. Jack, Claustrophobia ja Android: Netrunner on vist kuulsaimad. Need on ka kõik kodus olemas. Samas tunnistan, et kui peaks valima, siis eelistaks tõesti neid, mis on rohkemale seltskonnale mõeldud, kuid mida saab ka kahekesi mängida - nt 7 Wonders, Brass, Kingdom Builder jne. Kas on asi teemas või võrdlusmomendis, milline on mäng rohkemate inimestega, seda ma ei oskagi hetkel öelda. Kuid mulle siiski tundub, et mõelda välja lauamäng vaid kahele mängijale on keeruline, kuid valmistada mäng seltskonnale, mis töötaks väga hästi ka kahekesi, on veel raskem.
Küsitluse idee, millised kaheinimese mängud kogenud lauamänguritele meeldivad, tekkis just sellest, et ma ise ei suutnudki välja mõelda, milline võiks olla minu nn lemmik. Pidin pealegi nimekirja üle vaatama, millised mängud on vaid kahele mõeldud peale nende kolme, mida eelnevalt mainisin. Seetõttu tundus huvitav, kas ja kuidas teised suudavad sellise edetabelit välja tuua. Palju kaheinimese mänge üldse mängitakse?
Pole vist midagi imestada, et vastustes mainiti kõige enam Twilight Struggle't, mis on BGG edetabelites esikohal kui maailma parim lauamäng. Kuna ma seda ise kordagi mänginud pole, siis on mul endal seda raske hinnata, kuid räägitakse, et teema on see, mis köidab. Nagu Andreas ütles: "Eriti mõnus on see mäng, kui oled ise külma sõja ajal elanud ja sellised nimed nagu Castro, Brežnev, Reagan midagi ütlevad ning on isiklik kokkupuude Tšernobõli katastroofiga või mäletad, kuidas Berliini müür langes. Või oled lihtsalt ajaloohuviline või avarama silmaringiga. Siis on nagu päris." Mind Twilight Struggle kardetavasti ei hakka kunagi köitma, kuid ei maksa siiski ka arvata, et tegu on "meestemänguga". Üheks vastajaks, kellele mäng meeldib, oli täitsa naissoost lauamängur.
Android: Netrunner on 2012 a. ilmunud mäng ning muutus kohe väga populaarseks. Hetkel maailma edetabelis 6. kohal. Seda olen ma küll ise mitu korda mänginud. Alguses oli see kohutavalt keeruline, kuivõrd kõikide mängus olevate terminite meeles pidamine jooksutas minu ajus oleva kõvaketta kokku. Kuid pikapeale hakkasin juba orienteeruma, nii et viimastel kordadel ei tundunudki see mäng enam nii jube kui alguses. Muidugi, kui mõnda aega vahet pidada, siis uuesti mängides peab taas õppima hakkama.
Claustrophobia on oma olemuselt kollipeksmismäng ning asub tabelis 63. kohal (kui keegi arvab, et see pole just märkimisväärne koht edetabelis, siis mainin ära, et 63 400 mängust (ümmarguselt) on esimese saja sekka tulla juba tõsine tase). Kõigile, kellele meeldivad täringud, kollid ja koopad, peaks Claustrophobia meeldima. Mitte midagi keerulist ja kestab ka suhteliselt lühikest aega. Tõsi jah, enamasti kollid võidavad.
Paar korda mainiti küsitluses ka malet. Jah, see on klassika ja ei vaja ilmselt tutvustamist. Mäletan, et 12 a. meeldis mulle seda väga mängida oma onuga, kes oli tollal väga osav maletaja. Tema käest õppisin ka sõna "kriitiline" tähenduse, kuna ta ühel hetkel malelauda vaadates tähendas, et "olukord on kriitiline". Olin maru uhke - nii uue sõna, mida hiljem mängides korduvalt kasutasin, kui tolle hetke seisu üle. Kuid mitte kunagi pole ma jõudnud males mingile märkmisväärsele tasemele ja male edasiseks õppimiseks puudus motivatsioon ja suurem huvi.
Lisaks nimetati küsitluses ridamisi veel mõningaid kaheinimese mänge. Combat Commander - pesuehtne kaartidel põhinev sõjamäng, mille mehaanika pidi olema võluv. A Few Acres of Snow - taas kaartidel põhinev sõjamäng, kuid lisaks veel see, et mõlemal poolel on pisut erinev dünaamika. Hannibal: Rome vs. Carthage - juba nimi ütleb, et see on sõjamäng. Mille poolest see eriline on, ma ei saanudki teada. Lord of the Rings: The Confrontation (Deluxe Edition) - ilusa välimusega ja põnev ning ka piisavalt lühike, et jõuab tunni ajaga mitu mängu teha. Eelmisest mängust pisut erinev The Lord of the Rings Trading Card Game, mis on lisaks Netrunnerile andnud ühele mängurile parimaid elamusi kogu aja jooksul, mis ta üldse mänginud on. Mr. Jack - ääretult lihtne ja peredes populaarne detektiivimäng. Lõpuks mainiti ka veel Gin Rummyt, mille plussiks öeldi, et kaardipakk mahub alati kaasa ning laud võib olla väga pisikene (näiteks tavaline raamat).
Vastajaid oli päris palju ning arvamused seinast seina, mis mulle selle juures meeldiski. Aga enda eelistuse kohta ei oska endiselt midagi öelda. Kõigis mängitud mängudes on oma võlu ning nagu Martti tähendas: meeldivamat kui sellist on raske piiritleda; erinevatel hetkedel meeldivad erinevad mängud, oleneb tujust, kellaajast, vastasest, mänguruumist...
Jah, vastasest oleneb kaheinimese mängudes eriti palju. Kuna minu vastaseks on ainult Aigar, siis tundub, et mängumeeldivuse astme saab paika panna põhiliselt selle järgi, millises mängus ma talle järjepidevalt ei kaotaks. Aga neid mänge on krdi vähe. :)
