Mäng tekitas suure vaimustuse ülikooli ajal. Aga kaua kestis... Kes seda nüüd täpselt mäletab. Esimesed meistrivõistlused olid vist umbes 2 aastat pärast asjaga tutvumist. Meistrivõistluseid, kus käisin, oli vist 5. Pluss veel aasta pärast viimast võistlust. See oli küll rohkem selline erruminek, et suurt ei mänginud, ainult paar korda kuus. Holy Moses - 8 aastat? Mnjaaaa.

Enamasti sai mängitud nädalavahetuseti, kui Tartusse sai mindud, aga üldiselt 2-3 korda nädalas. Arvuti vahendusel testimist oli aga enamasti iga päev. Või noh, kas just testimist: erinevate pakkide proovimist jms - kuidas ta jookseb, mida mingi pakk teeb esimese 5-10 käigu jooksul ning mida ta teeb selle ajal jooksul teiste erinevate ja populaarsete pakkide vastu. Kuna sellel tegevusel mäng ise kui selline ei olnud nii tähtis kui tulemus - teadmine, mida mingi pakk suudab teha/saavutada - siis polnud ka probleem seda niimoodi solitaaris proovida.

Miks just Magic.

Kunagi keskkooli lõpus sattus kätte mingi FAQ vms sellise mängu kohta nagu Highlander (mis vist oli ka collectible card game, kus igal mängijal oma pakk, mida siis modifitseerida sai). Lugesin seda FAQ't ja tundus väga huvitav (eks see filmide maagia aitas kaasa). Proovisin isegi selle natukese FAQ põhjal ise kaarte teha ja mängida, kuna sel ajal teistsuguseid kaarte kui tavalised või must notsu jms polnud saadaval.

Sinna ta jäi, aga mingi hetk tuli kusagil välja selline mäng PC peale (täpset nime ei mäletagi), kus käisid ringi ja kogusid kaarte ning siis kaklesid teiste arvuti poolt juhitud tegelastega, kasutades neid kaarte, mis olid kätte saanud. Magic oli seega tehtud nagu mingiks adventure stiilis arvutimänguks (World of Shandalara võib-olla?).

Ja siis tekkis Tartus D&D mängu koht nimega BFF (?), kus nad müüsid neid Magicu startereid mingis koguses. Sai siis ostetud 2 tükki ja need ribadeks mängitud ühikas õlle kõrval. Eks see levis vaikselt Tartus - osteti tasapisi kraami juurde ja tehti mingeid turniire, kus reeglid olid nagu nad olid (keelati ära mingid kaardid, kuna tundusid olema võitmatud - valget värvi kaart, mis suures koguses elu gainis. Paar aastat hiljem naerdi selle peale, kuna üldiselt Magicus elu-gainimine sind võidule ei vii, kui sa midagigi tead asjast.)

Suurema hooga läks asi käima, kui pidin Tallinnasse tööle tulema. Siis tekkis sissetulek, mis kasina eluga harjunud üliõpilasel igasuguseid lolle mõtteid pähe toob. Sai netist otsitud kohti, kust inimesed neid kaarte ostavad ja isegi tellitud. Osad sai maha müüdud nii, et endale jäänud kaardid sai põhimõtteliselt kas siis päris muidu või väga väikese raha eest. Suurima tõuke sellele rallile andsid muidugi turniirid, mis Tartus käima hakkasid. Täiesti ametlikud, kus anti rahvusvahelisi reitingupunkte. Eks see võistluselement andis palju juurde kogu sellele huvile.

Rare kui selline on CCG (collectible card game) maailmas kaart, mida pannakse boostri sisse üks ning see tehakse randomiga. Power kaart on selline kaart, mis läheb paljudesse pakkidesse ning ilma milleta see pakk ei tööta nii, nagu ta peaks töötama. Üldiselt on neid pakkides ka maksimum arv - 4.

Tavaliselt lähevad power kaartide hinnad ruttu lakke või siis nende kaartide hinnad, mida arvatakse, et neist saavad power kaardid. Power kaart kui selline ei pea olema rare. Neid on ka nn "uncommon" haruldusastmega (mida oli boostris kolme kaupa). Nende hinnad küll üldiselt ei läinud nii meeletuks kui rare power kaardid, aga nad võivad minna väga kalliks.

Mängida saab ilusti ka ilma nende kaartideta, samas kui sa tahad turniiri võita, siis läheb see raskeks. Kui sa suudad ehitada paki, mis töötab hästi ning mingis kohalikus piirkonnas on "tuunitud" metageimi vastu, siis võid hakkama saada ka ilma power kaartideta. Samas ma ei usu, et ilma nendeta sul on võimalik kasvõi Eesti meistrivõistlustel võidu peale mängida. Nagu ma kuulnud olen, siis praegusel ajal on võimalik type2 mängida "'odavamalt" kui vanasti, kuna need power ja rare kaardid pole enam nii kallid. Type2 on constructed pakkidega formaat, kus kasutatakse kahte viimast tsüklit. Vintage/type1 - seal võis kasutada kõiki kaarte, mis kunagi tehtud (küll oli seal väga tõsine restriced/banned nimekiri kaartidest - lubatud 1 per pakk või 0 per pakk). Kunagi oli veel ka extended, kus oli siis 4-5 viimast tsüklit lubatud. Pluss on olemas veel limited formaadid, kus endal pole vaja kohale tulla valmis kaardipakiga. Saad vastavalt formaadile mingi koguse kinnist toodet (kus sees siis juhuslikud kaardid), ehitad nendest endale paki ning siis selle pakiga mängitakse turniir läbi. Tänapäeva jaotust täpselt ei tea, see oli kunagi siis, kui ise veel mängida sai.

Enne turniiri.

Meistrivõistlused üldiselt hakkavad sellega, et kõigepealt tuleb kvalifitseeruda. Osad kvalifitseeruvad automaatselt kas siis nende DCI punktide või eelmise aasta võistluste alusel (või ma ei tea, mille alusel praegu). Need, kes siis omale kutse lunastavad, saavad osaled põhiüritusel. See on kahepäevane, kooseb 6 voorust constructedist ja 6 voorust limited play'st. Et asi oleks võimalikult mitmekesine ning võimalus oleks kõigil nii limited kui constructed spetsidel, siis mis formaadis vastavad osad toimuvad, see on juba korraldajate vms asjade otsustada. Aga tavaliselt constructed on type2 ning limited roteerus booster-drafti ja rochester-drafti vahel (need draft variandid elimineerivad üldiselt selle juhuslikkuse, mis boostritest tuleb ning parem draftija/mängija tuleb sealt ka võidukalt välja, eriti selle rochester-drafti puhul). Pärast 12 vooru, mis on jaotatud kahe päeva peale, selgub top 8, kes siis mängivad single-eliminatsioonis kuni võitja selgumiseni. Kuna top 8 enam ajapiirangut pole, siis tavaliselt see läks väga hiliste tundideni välja. Need, kes siis top 4 jõuavad, võivad esindada Eestit maailma meistrivõistlustel, kus 4 koht on nii öelda tagavara mängija meeskonna jaoks (küll saab ta osaleda meistrivõistluste single-player osas).

Üldiselt oli minu ajal nii, et need mängijad, kes kuulusid meeskonda, said meistrivõistlusele minekuks toetuse ametlikult organisatsioonilt. Kui meeskonda kokku ei saanud, siis ei saanud ka seda toetust. Mul jäi võistlusel käimine selle taha, et meeskonna teised liikmed ei saanud kas viisat ja/või ei viitsinud minna/tegeleda selle minekuga. Oma taskust Kanadasse/Austraaliasse meistrivõistlusele minek on tiba kallivõitu. Sai 2 korda Soomes käidud karikaetappidel, kus lastakse teisele päevale mängima piiratud hulk inimesi - 64 vist. Esimesel korral teise päeva ei jõudnud, teisel korral jäin tiebreakeriga välja.

Nagu suusatamises ja muudel spordialadel, käib ka siin aastaringi turnee mööda maailma ning erinevates kohtades on suurturniirid, kus kohal maailma eliit ning kohalikud/lähinaabrid. Kui suutsid ennast selles karrussellis kõrgetel kohtadel hoida, siis sai samuti organisatsioonilt pappi ning prii reisimise nendesse kohtadesse.

Kui sul õnnestub vastast oma mõtetest eemal hoida nii, et ta ei mõtle kõiki oma käike läbi, siis mingi hetk tuleb viga sisse, mida sa saad ära kasutada. Üldiselt on ametlikel turniiridel sul õigus nõuda, et vastane oleks vait ning kui ta ei suuda seda teha, siis kutsuda kohtunik laua juurde, kes kontrollib seda. Kui seltsimees ikka oma suud kinni ei suuda pidada, siis järgnevad karistused.

Kindlasti on sel suur osa mängust - nagu igal teisegi mängu puhul. See võimaldab sul ka vastast lugeda. Kui ta on üldiselt jutukas ning äkki jääb väga vaikseks, siis reeglina on tal mingid probleemid. Võimalik, et kui natuke veel survet avaldada (mängulist, mitte trashtalkiga), tuleb võit. Vastase lugemine on Magicus sama tähtis kui pokkeris vms. Tartus oli kunagi üks väga hea mängija, kellel oli üks väike probleem - kui ta närviliseks läks, hakkasid käed värisema. See loomulikult andis teistele, kes seda suutsid lugeda, eelise tema ees. Nagu ma hiljem kuulnud olen, on ta netipokkeris päris edukas olnud - seal tema väike nõrkus mõju ei avalda.

Kahjuks on see küll nii külge jäänud, et kui nüüd mingit lauamängu mängida, siis hakkad automaatselt samamoodi minema, kuigi ei tahaks nii väga segada. Keeruline on muuta seda mängustiili, mis välja kujunenud. :) Mõnikord ma taban end, et "oi, teine on sügavalt mõtlemas ning mina siin lobisen suvaliselt", siis saan ennast mõneks ajaks välja lülitada. Väga vabandan kõigi ees - see käitumine ei ole meelega, harjumus. :)

Kuulsus.

Kaarte oli omal ajal liiga palju. Ühe albumi lehe peal 18. Albumis oli lehti umbes 30. Korda 2? Et siis üle 1000 rare kaardi. Uncommoneid siis umbes korda 4, ma arvan. Commoneid korda 11-12. PALJU! Pluss kogu Kaivo kogu oli ka minu juures/kasutuses (kuna enamus tema pakke oli üldiselt minu poolt tehtud), mis oli küll poole väiksem kui enda oma, aga siiski.

Loobumine oli põhimõtteliselt ajapuuduse tõttu. Kuna ma olin nii pikalt juba selles sees olnud, ei suutnud ma enam Magicut mängida "casual" stiilis. Kohe lööb läbi see, et tuleb hakata pakki paremaks tegema ning siis testima seda erinevate pakkide vastu jne. Kui sul aga mängupraktikat pole, siis ei jõua sa ka suurtel võistlustel kuigi kaugele. Lõpuaegadel tekkis küll võimalus mängida seda online's, aga kaartide hinnad olid seal samad, mis päris elus ning hoida üleval kahte komplekti kaarte nii päriselus kui virtuaalis, käib noorele perele üle pea.

Eks ta valikute küsimus ole. Kui lõpuks maja ostsime ning algselt ka autot ei olnud, siis võimalus üldse mingit mängupraktikat saada oli juba praktiliselt olematu. Arvestades seda, et mängisin enne kolimist juba paar korda kuus ainult, siis sai otsustatud "cold turkey" teha - kõik maha müüa, et ei tekiks mingit kiusatust jälle. Ning nii ta läks. Maha müüdud kaartide eest sai majja mööblit ostetud ning muud tarvilikku.

Endise Tiigi gängi :) liige Tanel vist käib ka praegu pre-releasidel ning aeg-ajalt mängimas. Vist käis ka meistrivõistlustel viimane aasta. Tuttavaid, kes veel edasi mängivad, on muidugi küll (kuulukse, kuna pole selle "community'ga" suurt suhelnud enam, siis täpselt ei tea).

Igaks juhuks seletuseks, et "Tiigi Gängiks" hakati meid kutsuma mingi hetk pärast seda, kui kord turniirile jõudes keegi kõva häälega teatas, et etskae, Tiigi gäng on kohale jõudnud: mina, Kaivo, Tanel liikmetena. Tiigi aga sellepärast, et elasime Tiigi tänava ühikas. :)